virin/urin

Vahel lihtsalt keerab vindi üle

/ virin/urin / 24 Comments

Kuidas teie ennast tunneksite, kui teie õde… Õde, kes teab suurepäraselt, et teil on olnud pikki aastaid üks ja kõige lemmikum poisinimi… Mis oli jutuks ka siis, kui esimest last ootasite (kes aga juhtus olema tüdruk) ja mis saab kindlalt teie vähem kui nelja kuu pärast sündiva poja nimeks… Teie õde, kellel on juhtumisi tähtaeg enne teid… Teie õde, kes tahab oma pojale panna Rootsi kommete järgi umbes kolm nime, millest ainult ühe järgi kutsutakse ja teised on lihtsalt suguvõsas esinenud vms nimed… Väidab, et temale meeldib ka see teie üks ja ainus pikaajaline lemmiknimi… Et seda on suguvõsas esinenud, on hea lühike, sobib algustähe poolest (!!!), et nad pole seni lihtsalt midagi paremat välja mõelnud…

Ja kui te ütlete talle, et jumala eest, pangu see üheks nimeks, aga antud asjaoludel oleks teie meelest karjuvalt ebaõiglane, kui nad oma last just selle nime järgi ka kutsuma hakkaks… Mis siis, et te näete vaid paar-kolm korda aastas…

Siis teie õde, kelle lemmiktegevuseks, hea küll, on olnud läbi aastate teie narrimine… Aga kes peaks teie jutust vägagi aru saama, kui vastuvõetamatu see idee teie jaoks on… Ei tunnista kordagi, et teeb nalja, vaid kordab ainult: meile ka meeldib, suguvõsas on esinenud, esimene täht sobib… Kui me midagi paremat välja ei mõtle, siis kes ees, see mees…

Kuidas teie ennast tunneksite?

Mina tunnen ennast igatahes üpris s*tasti… Ei suuda ega tahagi seda huumoriga võtta…

Aga ma ei tea, võib-olla ma olen täiesti ebaõiglaselt endast väljas. Lõppude-lõppuks, tõepoolest… Kes ees, see mees… Ega maailm ju sellest ei lõppe, kui kahel õel 3,5-kuuse vanusevahega ühe nimega lapsed on… Lõppude-lõpuks ei ole ultrahelis nähtu alati 100% tõene, äkki juhtub emma-kumma sünnil hoopis üllatus…

Ja võib-olla ta tõesti räägib seda puhtalt minu kallal norimiseks… Hõõrub rahulolevalt käsi iga kord, kui see teema jutuks tuleb ja ma närvi lähen… Aga mõned naljad on minu meelest lihtsalt liiga julmad…

Ma 99% ajast armastan oma perekonda siiralt, aga täna on küll tunne, et võta üks ja viska teist. Teisest asjast ei hakka siin üldse rääkimagi, liiga isiklik on.

Väga kehvasti

/ fotomajandus, tehnika, virin/urin, virtuaalelu / 9 Comments

Soetasime mäletatavasti sügisel välise kõvaketta, et saaks lõpuks ometi backupi tegema hakata. Jaanuaris tõstsin kogu oma arvuti sisu kettale, et uus Windows peale panna. Kuna ma polnud kindel, kas seda kuu aja pärast uuesti tegema ei pea, mõtlesin, et ei hakka kõike üldse tagasi tõstmagi, pigem alles siis, kui on kindel, et Windows jääb pikemaks ajaks. Seega tõstsin arvutisse ümber vaid kõige hädavajalikumad asjad.

Nojah, veebruari lõpus, kui ma Eestis olin, teatas Abikaasa, et ei pääse kettale ligi. Tagasi tulles vaatasime ja katsetasime – arvuti tundis ketta ära küll, aga viskas ette errori cyclic redundancy check ning käskis formati teha. Kettal olevale infole ei saanud kuidagi ligi.

Googeldasin ja lugesin välja, et see error pole miskit hullu, enamasti saab kõik info ikkagi kätte. Nii see ketas siis seisis meil riiulil, esialgu mõtlesime, et viime Eestisse kolides Runni juurde, tema vast oskab aidata.

Aga nüüd tekkis mul vajadus sealt kettalt võimalikult kiiresti igasuguseid asju kätte saada, nii et hakkasin Runni abiga ise info taastamisega tegelema. Easyrecovery skännis kokku 25 tundi ja leidis üle 38 000 faili kenasti üles. Ainus häda on selles, et ühtegi failinime ta ei näidanud, ainult kaustu ja failide suurusi… Ja nende taastamisega ta millegipärast hakkama ei saanud – raport viskas ette rea skipped teateid ja kõik… Ketas ise tegi skänni lõpupoole enam kui kahtlaseid hääli – kõigepealt lõgises, siis piiksus… Olin juba päris mures, aga jäi mingi hetk vait ja skännis ilusti lõpuni.

Kui taastamine ei tahtnud õnnestada, soovitas Runn mul poolelioleva töö salvestada, arvutile restart teha ja siis uuesti proovida. Ketas oli selleks hetkeks jälle piiksuma hakanud ning jooksutas arvuti restardi tegemisel kokku – shutting down kiri jäi lihtsalt ekraanile ja edasi ei liikunud. Tõmbasin ketta USB-st välja, selle peale oleks ta pidanud kohe vait jääma. Hämming – piiksus edasi. Alles toitejuhtme välja tõmbamisel jäi vait. Restart sai pärast ketta arvutist lahti ühendamist igatahes tehtud.

Ainult et… See ketas piiksubki nüüd. Pärast seitsmetunnist jahtumist piiksub samamoodi edasi ja nüüd ei tunne arvuti seda enam üldse ära – ei näita, et ühendatud oleks. Googeldasin ja lugesin selle piiksumise kohta – enamikul inimestel tekkis see pärast ketta kukkumist ning väidetavalt ei ole sel juhul enam ise midagi teha, ainus võimalus faile kätte saada on meeletut raha maksta, et ketas siis spetsiaalses clean roomis vms lahti võetaks ja…

Aga kurat, noh, minu ketas ei kukkunud, lihtsalt lambist lakkas töötamast! Põhjus ehk selles, et katkestasime kunagi USB ühenduse valel ajal ja see keeras midagi p*rse. Aga arvuti ju tundis ketta ära, mis siis, et ligipääsu ei olnud. Aga Easyrecovery ju leidis kõik need failid üles… Ma olin juba täiesti kindel, et nüüd on vaid taastamise vaev… Selle asemel hakkas ketas piiksuma ja kõik tundub täiesti p*rses olevat.

Ah et mis mul seal ketta peal on? Kõik fotod alates sellest ajast, kui esimest korda Londonisse kolisin. Kogu minu elu alates märtsist 2007. Kõik, mis on seotud Londoni, Abikaasa ja Plikaga. Kõik, mis mulle hetkel korda läheb. Varasemad fotod sai albumisse tehtud ja sellega seoses on enamik neist ka DVD-de peal olemas, uued olid ainult arvutis… Nüüd siis kettal.

Nutta tahaks. Ma ei tea, mida teha. Ma PEAN need kätte saama. Ja mul ei ole tuhandeid dollareid, mida taastamise eest spetsidele maksta.

Ja ei, ärge üldse tulge mõnitama, et oleks siis pidanud backupi tegema. Selle jaoks ketas ju ostetud saigi. Üheks kuuks julgesin oma asjad vaid sinna peale jätta ja muidugi pidi vastik Murphy kõik p*rse keerama.

Ahastus…

Ei, hea küll, ma võin loota, et äkki ta enam paari päeva pärast ei piiksu. Et arvuti tunneb ta jälle ära ning saan poolelioleva taastamise edukalt lõpule viidud. Ja siis võiks jälle karbi ümbert ära võtta, kõik ühendused üle kontrollida, ehk otse mõne arvutiga ühendada ja niiviisi proovida…

Aga kui enne tundus olevat tõenäoline, et kõik saab korda, siis nüüd olen ma paanikas. Ja palun kõiki kõrgemaid jõude, et juhtuks ime ning ma oma fotod ikkagi kuidagimoodi kätte saaks. Ma ei saa kaotada kolme aastat oma elust, see pole lihtsalt vastuvõetav! Kuidagi PEAB selle asja korda saama!

Vigin virtuaalelu teemal

/ virin/urin, virtuaalelu / 10 Comments

Ei, ärge saage valesti aru, mul on endiselt väga hea tuju.

Kuna mulle aga meeldib aeg-ajalt viriseda minu jaoks täiesti asendamatu virtuaaleluga kaasaskäivate veidruste üle (nt siunasin just FB-s idiootsete gruppide à la “võin kihla vedada, et see kurk saab rohkem fänne kui Savipäts” rohkust, mille kõigiga mul pole absoluutselt muud kokkupuudet kui imestamapanevalt arvukad teated news feedis, kuidas imestavapanevalt palju inimesi nende kõigiga liitub), siis mõtlesin siin blogis võtta üles veel ühe teema, mille üle ma ikka vahel mõtisklen ja millega seoses ma ilmselt hakkan ka kohe pähe saama 😛 Et mis see minu asi on, eks – ja tegelikult polegi!

Igatahes, profiilipildid. Orkutis, FBs, MSNis, igasugu foorumites, blogides, kus iganes mujal.

Reeglina on need teatavasti võrdlemisi väikesemõõdulised.

Mulle käib rämedalt närvidele, kui sellisesse kohta pannakse näiteks oma täispikkuses või kasvõi poolest kehast pilt, nii et kokkuvõttes on tulemuseks kribu, millest nagunii midagi aru saada pole. Mulle käib närvidele, kui enda asemele pannakse lapse/mehe/lemmiklooma pilt. Veidi vähem, aga siiski üsna häirivad on ka nood, kus niigi pisikesele pildile on mahutatud nii inimene ise kui jällegi – tema mees, laps, lemmikloom, kes iganes. Mulle käib närvidele see, kui enda pildi asemele pannakse mingi täiesti lambipilt suvalisest asjast. Mulle käib närvidele isegi see, kui naised topivad sinna oma pulmapilte – hea küll, sa olid tollel päeval maailma kõige ilusam naine (kui olid, haha), aga… Mina eelistaks igal juhul midagi loomulikumat (ja ma ei mõtle sealjuures koledat, eks). Stuudios tehtud ilusad meigitud pildid – väga hea. Sinna lisaks pruutkleit ja loor (ja mees) – aargh.

Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et eriti anonüümsema maiguga kohtades ei taha enda nägu näidata. Sel puhul on minu meelest näiteks väga äge lahendus, mis paljudel on ka neis suhtlusportaalides, kus ollakse pärisnimega – profiilipildiks osake endast: silm, suu, kulm, juuksed, selg, mis iganes… Minul on Bloggeris näiteks harja pilt 🙂

Jajaa, ma saan suurepäraselt aru, et teil on ümberõnnelik suhe ja maailma kõige nunnum laps. Aga kas teid ennast pole selles kõiges siis üldse järele jäänud, et isegi profiilipildil saab ennast identifitseerida ainult lapse kaudu? Et teid ennast ilma meheta ei eksisteeri? Mul on ka blogis ja teistes suhtluskeskkondades pilte perekonnast, see on täiesti loomulik, nemad on minu elus kõige olulisemad. Aga nonde keskkondade profiilid… Need on ikkagi MINU omad, mitte terve mu pere omad.

Ja ehkki arvukad perefoorumid ongi kohad, kus titeteemadel lõputult pläägutada, ilma et oma asjast mitte nii huvitatud sõpru kõriauguni ära tüütama peaks, siis kas on ikka vaja tingimata profiilipildiks oma tite pilt toppida? Et kasutajate eristamine profiilipiltide järgi ikka võimalikult raskeks teha (sry, tited nii väiksel fotol ON kõik suht ühte auku)? Nett on täis ilusaid ja ägedaid (sh spetsiaalselt profiilide jaoks mõeldud) pilte, olgu need siis kasvõi täiesti suvalised looduspildid – no ausõna, ikka parem, kui sada ühesugust titte.

Mulle meeldivad head profiilipildid. Sellised, kus on näha nägu, nii et on aru saada, kes on selle näo omanik. Või mõni osa profiiliomaniku näost/kehast. või perekonna/kasutaja/ hüüdnime järgi valitud pilt mingist muust asjast – no minu puhul võiks olla näiteks tikri pilt, ühel sõbrantsil on perekonnanimeks ilusa lille nimi ja seesama lill on ka tema Orkuti profiilipildiks – lahe, miks mitte.

Pikk jutt, s*tt jutt. Ja tegelikult tõesti, see pole absoluutselt minu asi. Elan nüüd oma elu edasi ja ei lase ennast teiste valikutest häirida 😉 Aga natuke hakkas parem küll, kui selle postituse kirja sain 😀 Palun öelge, et ma pole ainus, kes nii mõtleb!

Täiesti tavaline nädalavahetus

/ igapäevaelu, virin/urin / 1 Comment

Eile läksime üle pika aja kõik koos suurde poodi toiduvarusid täiendama – auto oli ju lõpuks ometi korras. Tagasiteel tuli meelde, et puuviljad jäid ostmata, nii et sõitsime Abikaasa töö lähedal asuvalt puuviljaturult läbi. Ja siis ei läinud auto enam käima.

Ahjaa, kui Abikaasa tahtis reedel koju lõunale tulla, ei läinud ka auto käima. Töökojast tuldi ja tehti midagi, said kuidagi käima ja ütlesid, et ärgu me pikemaid sõite ette võtku, kui jälle käima ei lähe, siis järgmine kord veavad koha peal käivitamise asemel puksiiriga ära, et saaks töökojas viga otsida. Aga et pump oli kohe kindlasti p*rses ja seekord on viga ilmselt miskis elektrijubinas.

Nii et ma jalutasin veerand tundi koju, et võtta Plika käru ning siis sama teed tagasi. Abikaasa oli selle aja jooksul auto, mille ta ennist kollasele joonele parkis, käsitsi lubatud parkimise kohta lükanud. Plika oli oma riidemähkme ilmselt juba poes kurguni täis s*ttunud. Nii me siis riputasime kõik oma sada poekotti käru külge ja suundusime tagasi kodu poole.

Eile õhtul läksime magama pool kümme – nagu tavaliselt. Me ei suuda enam ükski õhtu kauem üleval olla, läheme koos Plikaga voodisse. Täna hommikul ärkasime kell kuus – aga see ju ongi normaalne, eks, miks pühapäeva hommikuti magama peaks?

Ja siis veel muidugi tänase päeva rõõmusõnum – leidsin pabereid koristades viimase gaasi- (loe: kütte) ja elektriarve ning Abikaasal tuli meelde, et need polegi makstud. Mis tähendab, et meie üüratu miinus suurenes veel kolmandiku võrra… Ainult et meil pole seda raha enam kuskilt võtta, krediitkaardi limiit pole nii suur.

Kirsiks tordi peal kiskus Plika ühe kummutisahtli juppideks ja astus naela otsa. Meie süü muidugi, oleks pidanud tükid kiiremini maast ära korjama. Ja need naelad poleks pidanud seal üldse olema, lihtsalt lagunevat sahtlit oli üritatud koos hoida (Plika oli paraku selle lammutamiseks piisavalt tugev). Kisa oli kõva, tallas auk, verd tuli ja meie olime suures šokis. Õnneks oli nael imepisike ja peenike, roostes polnud ka ega miskit. Ilmselt Plika korra torkas end ja võttis siis kohe jala ära. Plaastri kiskus ära niipea, kui me tal mähkme vahetamiseks sukkpüksid ära võtsime ja nüüd jookseb ringi nagu muiste. Nii et… Jah. Õnnelik õnnetus.

Aga muidu on kõik ju täiesti suurepärane.

Järjekordne piimauputus

/ virin/urin / 2 Comments

Milk&More on tore ja kolm korda nädalas varahommikul ukse taha toodav piim teeb elu mugavaks, aga on asju, mille pärast tahaks juukseid peast kitkuda. Nimelt taastab nende online süsteem lolli järjekindlusega mingi aja tagant minu kõige esimese regular orderi. Selleks oli 5+5+6 (E+K+R) organic semi skimmed milk. Õige pea avastasin, et nendest kogustest ei piisa ja muutsin arvud 6+6+8. No ja lolli järjekindlusega muutusid need arvud õige pea väiksemateks tagasi – ükskõik, kui mitu korda ma neid ka ei muutnud. Ükskõik, kas ma muutsin ainult arvud või tühistasin terve tellimuse, et see otsast peale uuesti teha.

Hea küll, kuna ma ei viitsinud seda kogu aeg muutmas käia, siis me saime lihtsalt enamasti vajalikust vähem piima – vahel venitasime välja, vahel pidime poest juurde ostma.

Aga nädal tagasi muutsin ma tellimuse hoopis teistsuguseks – Plikale 2+2+3 organic whole milk ja meile endile 4+4+5 tavaline semi skimmed milk. Senine organic semi skimmed sai seega üldse tellimusest kustutatud.

No ja te võite kolm korda arvata, kas täna tuli meile ukse taha 11 pudelit piima või ei. Argh! Hea küll, nii palju saime selgeks, et see süsteem “taastab” ennast umbes nädala tagant – enne ei mäletanud kunagi, millal muudetud sai, seekord tean täpselt, et tegin seda üle-eelmise pühapäeva õhtul viis minutit enne üheksat.

Ega’s midagi. Abikaasa nüüd jälle helistab ja räägib mure ära. Ja ma olen kindel, et MAKSMA me nende lisapiimade eest ei saa. Probleem aga jääb – see lollakas süsteem topib muudkui mu esimest tellimust tagasi. Hetkel oleks võimalikud probleemilahendused kas iga nädal ise tellimust tagasi muutmas käia või iga kord topeltpiima saades helistada ja viriseda, et nad seda meie arvele ei lisaks. Aga mis ma selle tasuta piimaga teen, isegi meie ei joo nii palju!!!

Mõlemat pidi tüütu. Ma SIIRALT loodan, et nad suudavad selle bugi ära parandada. KÄHKU.

Scroll to Top