virin/urin – Page 30

Niru päev

07/09/2009 / igapäevaelu, pulmad, virin/urin / 4 Comments

Täna ei edenenud asjad kohe üldse mitte. Igal pool valitsev segadus tegi mind nii pahuraks, et mul polnud mitte mingit tahtmist seda koristama hakata. Liiga selgelt oli meeles see mõnus kord ja rutiin, mille vahepeal juba saavutasin. Aga siis tuli nädalavahetus, kus Mees oli kodus ja ema külas ning tegemist nii palju, et korda lihtsalt ei jõudnud hoida (teate ju küll – mida rohkem inimesi kodus on, seda kiiremini kõik sassi läheb).

Jõudsin ainult nõudehunniku ära pesta ja toast suurema läbu kokku korjata (mille laps küll kiiresti ja efektiivselt suuremalt jaolt taastas), aga kõik on ikka veel piisavalt sassis, et mind närvi ajada. Ja nii ma olengi terve päeva lihtsalt pahurdanud. Positiivset energialaksu oleks vaja, siis ma võtaks kätte ja koristaks kõik kärmelt ära.

Käisime fotograafiga rääkimas ja pulmaasju täpsustamas. Nagu te isegi arvata võite, pildistab meie pulmas ikka Andres Jalak 🙂

Sellega seoses – oskab keegi soovitada mõnd erilist ja jaburat kohta pildistamiseks? Sellist ebatraditsioonilist, nagu oleks olnud näiteks nüüdseks maha lammutatud lihakombinaat. Tahaks klassikaliste ilupiltide kõrval ka midagi põnevat ja ootamatut teha 😛

Veel mõned Pärnu seigad

09/08/2009 / plika, pulmad, seltsielu, virin/urin / 1 Comment

Avastasin, et kolmapäevased pildid on ikka veel üles panemata.

Mehe ema ostis plikale hommikumantli (ja veel mõned riided). See on küll 2-3 aastastele, aga selga proovima pidi ometigi kohe 😛

Käisime Marisel külas. Ta kirjutas lõputööd. Meie tuleku ajaks oli jõudnud juba viisteist raamatut eest ära koristada. Nood olid veel alles:

Mees lõbustas Plikat ning vedas teda Marise kassi kastis mööda tube ringi:

Ahjaa, ükspäev käisin ma Pärnus pulmakleidi juurde kingi otsimas (mitte et see mul veel olemas oleks, aga idee ja teostus enam-vähem küll). Võite kolm korda arvata, kas leidsin või ei. Ühed tegelikult leidsin ka, aga need olid lahtised ja kuna ma abiellun sügisel, eelistaksin siiski kinniseid kingi.

Veendusin selles, et Marco Tozzi on tõesti mu lemmikkingadisainer (vaimustusin temast juba kunagi jaanuaris) ning et Walkingis müüakse hirmpalju tema erinevaid lahedaid valgeid kingi – paraku on 41 suurus enamikus läinud. Eks ma ise olen süüdi muidugi, kes käskis selle ostmise suve lõppu jätta. Täna vaatasin Tartus kesklinnast ja Eedenist ka, Lõunakeskus veel käimata. Ühed olid jällegi peaaegu, aga ka lahtised. Ikaldus.

Lõpuks pean ikka Tallinna otsima minema. Üldse ei taha! Nondes suuri numbreid müüvates poodides oleks kindlasti mõnevõrra parem valik, aga ma ei taha 750-1000 kr maksta, tahaks 400-500 krooniga hakkama saada. Nutt ja hala. Põhimõtteliselt võin ju ka paljajalu abielluda või mis?

Klienditeenindusest

29/07/2009 / meedia, töö, virin/urin / 1 Comment

Lugesin arvamuslugu, et teenindajad võiksid lahkemad olla. Kommentaarides (vähemalt esimestes, ma ei viitsinud neid väga põhjalikult lugeda) iriseti aga miskipärast peamiselt selle kallal, et teenindaja ei jõua ka viisakas olla, kui klient talle kogu aeg näkku paneb.

Ah, teate, mul on sellest teemast sihuke kopp ees – nii võivad kliendid ja teenindajad üksteist süüdistama jäädagi. Nii kliendi kui teenindaja seisukohast ütlen ma ühte – kui sa muudkui teises süüdlast otsid, siis oledki ilmselt ise jobu.

Ma olen olnud kogu oma elu klienditeenindaja. HEA klienditeenindaja. Minu arust on loll jutt see, et masu ajal ei saagi kassapidajalt naeratust oodata. Loll vabandus. Naeratada pole raske! Naeratada on kerge ja kui olla ise positiivse suhtumisega, siis võib, üllatus-üllatus, tuju sellest isegi paremaks minna!

Idiootidest kliente leidub alati – aga keegi ei käsi ronida klienditeenindajateks neil inimestel, kelle närvid vastu ei pea. Idiootidega tuleb viisakalt käituda ja nad soovitavalt viisakalt paika panna. Ja hiljem nende üle pihku itsitada. Olla rõõmus, et sa ise selline pole.

Mida rohkem sa naeratad, mida positiivsem sa oled, seda rohkem sulle naeratatakse ja seda viisakamad sinuga ollakse. Aga kui klienditeenindaja suhtub igasse klienti eelarvamusega, et too on nagunii mingi ülbe jobu ning klient omakorda arvab, et iga klienditeenindaja on nagunii asjatundmatu ebaviisakas mühkam, siis see ongi surnud ring. Negatiivsed eelarvamused nullivad igasuguse võimaluse meeldivaks suhtluseks.

Rohkem positiivsust on vaja, rohkem optimismi. Kui kõik arvaks kõigist parimat ja ei laseks tujul langeda, kui vahel ei saa parimat, siis olekski kogu klienditeenindusmaastik palju parem. Kui klienditeenindaja jääb positiivseks, võib ülbe klient normaalseks muutuda. Samamoodi võib tüdinud klienditeenindaja muutuda viisakamaks ja koostööaltimaks, kui klient temaga hoolimata jahedast algusest jätkuvalt sõbralikult käitub.

Ja kui teine pool püsiva positiivse suhtumise kiuste morniks/ülbeks/asjatundmatuks jääb, siis on ikkagi võimalus hiljem olukorra üle naerda ning olla tänulik, et sa ise oled optimist, mitte selline vinguviiul.

Eestlased, eestlased – olgem positiivsemad!

Nonoh

25/07/2009 / meedia, virin/urin / 3 Comments

Sattusin juhtumisi lugema Postimehe veebi kasutamise reegleid, kus on kirjas, et kõigi leheküljel kasutatavate materjalide kopeerimine ja levitamine on ilma nende kirjaliku loata keelatud ning trahv rikkumiste eest on 3000, korduva vahelejäämise korral 5000 krooni.

Nonoh. Ma siin blogis eriti ajakirjandust ei lahka, kui seda ka teen, siis lingin tavaliselt lihtsalt artiklit ning kirjutan omi mõtteid. Aga põhimõtteliselt oleks võinud väga lihtsasti juhtuda, et ma oleks tahtnud näiteks mingil hetkel osa artiklist blogisse kopeerida. Ma siiani siiralt arvasin, et kuni ma lingin, siis võin seda teha. Tuleb välja, et ei võigi. Tähendab, võin siis, kui refereerin ainult pealkirja ja ühte lauset ja panen autori ja…

Uhh. Miks see kõik nii keeruliseks tehtud on? Saan aru nonde reeglite vajalikkusest, et ajalehtede materjale ei hakataks ärilistel eesmärkidel vääralt ära kasutama, aga puhtalt isiklikuks otstarbeks, täiesti tavalises eraelulises blogis, lingituna? Mul pole kunagi olnud kavatsust siia ajaleheartikleid kopeerima hakata, aga kui järele mõelda, siis Delfi naistelehest olen küll kunagi aastal 2005 paar täismahus (mõttetut ajaviite) juttu blogisse pannud, lingigi alles kunagi hiljem juurde lisanud (toona ei tulnud pähegi seda teha, blogisin alles nii algtasemel, et ei teadnud linkide ja fotode lisamise võimalustest miskit). Kas ma peaks oma nelja aasta tagused postitused ära kustutama (st teksti ära kustutama ja ainult lingi panema), et Delfi ei tuleks mind trahvima?

Ma vist võtan selle riski. Ehk kurjad Delfi töötajad ei satu siia. Ehk ei ole see nii hirmus kuritegu. Edaspidi olen siis targem.

(Delfi regulaarse lugemise lõpetasin juba nagunii aastaid tagasi. Nüüd satun sinna heal juhul kord kuus.)

Ai-ai-ai!

14/07/2009 / virin/urin / Leave a Comment

Meil on köögiukse ees külili kokkupandud klapptoolist ja kohvrist “turvavärav”. Tahtsin sealt kiirustades mängleva kergusega üle karata nagu tavaliselt, aga hüppasin liiga suure hooga põmmdi pealaega vastu uksepiita.

Nüüd on peas muhuväli. Valutab kah. Loodan, et peapõrutust ei saanud.

Ma ikka oskan…