virin/urin

Ma olen kade, tõepoolest

Daki überlaheda kingi peale.

Üritan meelde tuletada, kas mulle on kunagi ligilähedaseltki midagi nii ägedat kingitud, aga mitte ei tule pähe. Eks ma ole oma elu jooksul kuhjaga toredaid kinke saanud, aga sellist… Njah. Ma olen paraku see tüüp, kes teistele ekstrahullumeelseid ideid välja mõtleb ja üllatusi korraldab, mitte see, KELLELE korraldatakse.

Lugu ma muidugi kuulnud pole (irooniline on see, et kui mulle oleks vähemalgi määral kohale jõudnud, et eilsel peol, mida Antti isegi korra mainis, Daki sünnipäeva tähistati või sosistatud, et selline asi juhtuma hakkab, oleksime vabalt saanud minna – lapsehoidja oli ju olemas), aga juba Piia kujundusest aimab nii mõndagi 🙂

Kuna ma olen hetkel tänu eelmises postituses mainitule siiski natukene kibestunud tujus, oleks mul kingituste kui selliste teemal teatud kontekstis kohe rohkem ütlemist, aga ma hoian ennast parem tagasi, sest homme kahetseksin, nii palju ma end tunnen küll.

Ja ei tasu parem mainidagi seda, et saan ise ühe kuu ja ühe nädala pärast 25 ning mu senine plaan lasta kõigil soovijatel väiksemate seltskondade kaupa neile sobival õhtul läbi käia, et vaikselt tähistada ja kooki-kohvi pakkuda – plaan, mis mulle lõpuks täitsa meeldima hakkas ja lapsele mõeldes kindlasti kõige parem on – tundub järsku kuidagi nii igav ja mõttetu ja kahvatu.

Praeguses olukorras ja viimati mainitud teema jätkuna oleks kohane emotseda veel teemal “mina ja mu üle Eesti laiali pillutud sõprusringkond, kes ei ole elu seeski üksteist nii hästi tundnud, et midagi sellist oleks üldse võimalik korraldada”, aga no… Kahetseksin homme sedagi, ma ju armastan oma sõpru, nemad pole milleski süüdi.

Ega’s midagi, olen juba pikemat aega üldise elu ja kõige juhtunu pärast nii naeruväärselt optimistlik ja tänulik ja õnnelik olnud, et võin endale ühe hilisõhtuse emotsemise lubada küll.

Küllap homme kõik jälle korda saab.

Sihuke lugu

Mees läheb kell üheksa korraks sõbrale appi ja arvab ennast poole üheteistkümneks kodus olevat. Enne äraminekut annab veel naisele korralduse kätte, et selleks ajaks, kui ta koju tagasi jõuab, olgu pomelo puhastatud ja sekspesu seljas.

Kuna naisel, kel iseenesest on valentinipäevast kui sellisest juba aastaid sügavalt ükskõik, pole hetkel midagi paremat teha, laps magab ammuilma rahulikult ja tõsi on ka see, et pärast lapse sündi pole neid seksikaid rahulikult omaette olemise õhtuid ühtki olnud (seksi jaoks näpistab ikka aega, eks, ega kuival ei ole – lihtsalt seda rahulikult võtmise ja teineteise nautimise aega pole siiani leidnud), võtab ta tõepoolest sõnasabast kinni, panebki korseti (jajaa, korseti! Üksinda!) selga, kummiga sukad jalga, lõhnastab ennast ja paneb isegi küünlad põlema (sest no kui on sekspesu, peab ju ometi olema romantika, pealegi – mis sa keset talve pesuväel korteris ikka muidu ringi jooksed, soe peab olema).

Mees helistab kell üksteist ja teatab, et ta ei tulegi koju – sõbral olevat klubis ainult üks baarmen tööl ja seega abi vaja. Naine üritab küll vihjata, et pole ehk kõige õigem ajastus ning kaotus on peamiselt mehepoolne, aga mehele ei paista see kohale jõudvat.

Ainus lubadus, mille naine saab, on see, et “mees võib ehk enda kasimiseks korra kodust läbi tulla, aga võib-olla saab ta seda ka klubis teha” – nojah, ilmselt mahuks kasimise vahele üks kähkukas kah, aga hetkeolukorras poleks see päriselt SEE.

Olukorda sõna-sõnalt lahti seletama naine mehele siiski ei hakka, sest üllatuse kui sellise mõte on eelneva peale juba nagunii kadunud ja meeleolu samamoodi.

Nii see naine siis istub üksinda ja mõtleb, kas nutta või naerda. Ei oska nagu kumbagi teha.

Ürita siis veel mehele üllatust teha või mis. Ega vist enam ei ürita küll…

EDIT: Mees tuleb tõepoolest koju, heidab üleslöödud naisele ükskõikse pilgu, teatab hajameelselt: “Anna andeks, kallis, mul polnud üldse niiviisi plaanis”, viskab kõik riided diivanile hunnikusse ja kiirustab duši alla. Isegi mitte ühte heakskiitvat pilku ega ettepanekut kähkukaks. Selle peale ei oska naine muud teha, kui nukralt teise tuppa minna, sekspesu mugava hommikumantli ja villaste sokkide vastu vahetada ning tõdeda, et selliste üllatuste tegemise isu on tema jaoks nüüd küll väga pikaks ajaks kadunud.

Lastest ja suitsetamisest

Ma olen Plika sünnist saati juurelnud probleemi kallal, millele pole siiani optimaalset lahendust leidnud.

Teatavasti elavad nii minu kui Mehe vanemad (ja Mehe mõlemad õed) Pärnus. Miskipärast on aga nii kujunenud, et me ööbime alati minu ema juures. Okei, algul oli see lihtsalt sellepärast, et Mehe ema juures polnud ruumi 🙂 Nüüd aga oleks küll, seal on suisa vaba tuba.

Ometigi oleme me ikka siin ja seda väga lihtsal põhjusel: Mehe vanemate juures suitsetatakse. Küll köögi akna peal, aga uksed on kõik lahti ja minu kui äärmiselt suitsuhaisu suhtes tundliku persooni jaoks haiseb ikka igal pool.

Kui enne lapse sündi käisin Mehega ikka külas kaasas, siis nüüd ei taha ma arusaadavatel põhjustel enam üldse minna – ise võin ju ebameeldivast haisust seltskonna nimel üle olla (sellega harjub peaaegu et ära, ainult välja minnes on jube lehk küljes), aga oma last ometigi sinna sisse viia ei taha.

Siiani on olnud lahenduseks see, et korraldame kohtumisi Mehe perekonnaga peamiselt tema vanaema juures – seal ei suitsetata. Täna aga pidasid Mehe ema ja õde ema pool oma sünnipäevi ning ma lasin Mehel end ära rääkida ja läksime lapsega ka viisakusvisiidile.

Külaskäik venis plaanitud tunnist paari-kolme tunni pikkuseks, Mees jäi nagunii õhtuni. Aga mina tulin ära ja olin enda peale täitsa vihane. Koju jõudes rändasid kõik minu ja lapse riided aluspesust turvatooli ja lambanahani rõdule tuulduma, ise läksin otseteed duši alla. Lambanahk haiseb siiani, see on ju nii paks…

No ja nüüd ma olengi nõutu. Ma nii tahaks käia igal pool (koos lapsega) ja suhelda ja… Toredad inimesed on, ma hea meelega teeks seda. Aga see suitsetamine, ma lihtsalt ei kannata seda ja ongi kõik. Minu jaoks on pärastine suitsu järele haisemine niivõrd ebameeldiv ja… Eelkõige ikkagi laps! Ma ei taha, et minu laps peaks viibima kohtades, kus suitsetatakse.

Ometigi tahaksin (ja oleks ju normaalne), et laps saaks suhelda normaalselt ja pidevalt mõlema vanema perekonnaga. Hetkel aga ei taha ma teda viia ei Mehe ema ega ühe õe juurde, kes ka suitsetab. Teine õde ei suitseta, tema mees küll – nende kodus vist sees ei suitsetata (olen seal mitu korda käinud, aga viimane kord oli piisavalt ammu, ei mäleta – samas, kui oleks suitsetatud, oleks vast ebameeldiv emotsioon meeles).

Kurb on, noh. Kurb on, et laps ei saa oma isa pereliikmete kodudes käia, kurb on, et mina ei saa seal enam seepärast käia – ikka olen ju lapsega koos. Aga ma tean, et nad ei lõpetaks toas suitsetamist sellepärast, et laps on külla tulemas (me pole küll otseselt seda palunud, aga juttu on sellest olnud küll, et ma ei taha last suitsuhaisu sisse tuua – pealegi tuleks korterit, kus muidu pidevalt suitsetatakse, nagunii ma ei tea kui kaua tuulutada, see oleks ikka paras ettevõtmine) – kõik teised lapsed käivad seal kogu aeg, ühene ja kaheksane (või seitse või üheksa, ma täpselt ei mäleta, irw). Kõik on harjunud…

Aga minule hakkab vastu. Mul on suitsetamise suhtes lihtsalt nulltolerants. Ise kannatan veel vahel seltskonna pärast välja, aga koos lapsega lihtsalt ei lähe – see tänane jäi viimaseks korraks.

Ega polegi vist muud teha, kui rohkem Mehe vanaema külastada ja teisi ka sinna kutsuda. Aga nukker ikkagi.

Miks pagana päralt küll inimesed suitsetama peavad, ah?

Huvitav

Tartu linna kodulehe info põhjal on meile lähim taarapunkt:

Tiigi Toidukaubad OÜ, kauplus Õnnelik Juhus, Tiigi 6 P-R 9-22, L 9-18

Jättes kõrvale selle, et ma ei saa aru, milline idioot paneb poele sellise nime, selle, kuidas ma vihkan väikeseid olematu valiku ja hirmkallite hindadega poode ning fakti, et minu meelest on see ka pühapäeval avatud [EDIT: panin alles nüüd tähele, et kirjas on P-R – samas Mehe väitel olevat see ikkagi pühapäeva õhtul kinni], jääb vaid üks küsimus:

Kus see taarapunkt on? Pole seal küll kunagi midagi taolist näinud, automaati ka mitte.

Aga äkki olen lihtsalt pime.

P*rses

Helistasin just, et uurida, mis värk selle rahaga on. See on jah mingi imepisike summa, mis mu Eesti sotsiaalmaksust kokku tuli, jagatuna terve aasta peale, hetkel makstud vist nov ja dets eest. Kirjad, mis ma sinna viisin, olevat olnud vaid tõestuseks, et ma enam UK-s ei tööta. Ennist räägiti all klienditeeninduses küll veidi teist juttu – viimane kiri oli küll selle tõestamiseks, aga esimene just tolle 2007. aasta EL-is töötamise pärast.

Aga jah, väideti, et andmeid pole ja ju sellepärast rohkem ei maksta ja eelmine aasta olevat ka üks sarnane juhtum olnud, mida ei saadudki korda, sest enne sai hüvitise maksmise aeg läbi, kui andmed kohale jõudsid.

Inimene, kellega ma telefonis rääkisin, oli väga viisakas ja lubas kõrgemalt poolt täpsemalt uurida, helistan esmaspäeval jälle. Aga tema jutt küll kuigi lootustandev ei tundunud.

Suvel öeldi mulle, et mina ei saa midagi tõestada, nad peavad ise uurima. Reaalselt taotlema minnes öeldi, et neid andmeid võibki ootama jääda, too ise kirjad, läheb kiiremini. Nüüd öeldi mulle, et neist kirjadest ikka kasu pole ja et teisel ainsal taolisel juhtumil jäigi raha saamata, sest andmed EI JÕUDNUD KOHALE.

Kui keegi oleks mulle seda suvel öelnud… Ma küsisin pensioniametist ja otsisin kinnitust ministeeriumist… Igalt poolt kinnitati, et seaduse järgi on õigus saada. Kuskilt ei mainitud, et tõenäoliselt ei saa sa vastavalt seadusele midagi, sest andmevahetus ei funktsioneeri.

Ma ei tea, kuidas nad neid andmeid üldse saavad – oleks loogiline, et UK maksuametist? Ma tean seda, et UK on kohutavalt bürokraatlik maa ja kõik asjaajamine nendega võtab tohutult aega. Aga see pole ju minu süü, see pole ju normaalne, et mina ei saagi sellepärast seadusega ette nähtud toetust?

Ma olen täiesti šokis. Ses mõttes, eks me saaks muidugi hakkama ka selle rahaga, pole mingit küsimustki, hakkama saab alati. Küsimus on pigem selles, et me usaldasime seadust ja tegime oma ülejäänud elu ja lapse elu puudutavaid otsuseid vastavalt seadusele, mis – nagu näha – reaalselt eriti ei funktsioneeri.

No ega ma vaikselt istuma ei jää. kui mulle esmaspäeval midagi tarka ei öelda, lähen uuesti kohale. Mul on olemas absoluutselt kõik payslipid aastast 2007 – pakkusin neid juba eelmine kord koos kirjadega, aga ei tahetud. Payslipil on ilusti näha, et ma olen töötanud londonis ja minu pealt on makstud makse.

Ja kui sellest ka ei piisa, siis lendan kasvõi ise Londonisse maksuameti tõendi järele. Minu jaoks on tunduvalt tulusam maksta paartuhat lennupiletite eest kui saada poolteist aastat olematut raha.

Ja ikkagi ma ei saa aru – ei tohiks ju olla nii raske UK maksuametist küsida, kas ma töötasin 2007. aastal selles firmas, kust ma ka tõestuseks kirja tõin. Bürokraatia bürokraatiaks – üle paari kuu ei tohiks infopäring küll aega võtta. Kui Mees näiteks 2006. aasta lõpus UK-s töötamise põhjal töötu abiraha taotles, täitis ta hunniku pabereid ja tõi tõestuseks kõik oma payslipid ning kuu aja pärast olid asjad korras ja raha arvel.

Oeh. PALUN, miks asjad juba korda ei saa. Ma olen sellest kõigest väsinud.

Scroll to Top