Ah sa pagan
Mul tuli just plomm välja. Niisama seda ilmselt jätta ei saa, juba hammaste pesemisel oli tundlik. ÜLDSE ei ole tahtmist hambaarsti juurde minna, veel vähem talle maksta.
virin/urin
Kus on vanemate silmad?
Sattusin just Kaubamajas mõtlemapaneva vaatepildi peale. Minu järel kassasabas ostis üks noormees õlut (olen 75% kindel, et temalt dokumenti ei küsitud ja välimuse järgi oleks võinud küll) ning teda ootas sealsamas umbes seitsmeliikmeline seltskond – poisse-tüdrukuid suht võrdselt. Nii palju, kui ma nende juttu kuulsin, käis arutelu selle üle, kas kellelgi pinda on või peab laiali minema.
Ega ma neid kõiki väga pikalt ja põhjalikult jälgida ei jõudnud, aga ühel neiul oli lühike teksaseelik ja valged terava ninaga saapad, mille vahepeal oli… No kui midagi üldse oli (arvestades ilma ja fakti, et tegemist on Tartu, mitte Londoniga, siis vast ikka oli), siis õhukesed ihuvärvi sukad.
See polnud veel tegelikult midagi, ehkki mina küll oma last nii välja ei laseks, kui ma poleks päris kindel, ega ta välitingimustes pikemat aega veeta kavatse – kodust otse pidusse või tantsima vast küll, aga mitte talvisel ajal tänavale hängima. Sellest rääkimata, et Eesti kliimat arvesse võttes ei ostaks ma talle ilmselt valgeid saapaidki, kui neid just mingi allahindlusega eriti soodsalt ei saaks.
Mis mind hoopis rohkem suud maigutama pani, oli teise neiu lühikese jope ja ülimadalate teksade vahelt paistev 10 cm paljast nahka, sealhulgas paar senti p*rsepragu. Teksad olid muidugi kaks numbrit väiksemad.
Ausõna, ma pidin keelde hammustama, et mitte küsida: sa ikka tead, et sul pool p*rset paljas on?
See oli lihtsalt NII kole.
Ma pole üldse madala värvliga teksade vastane – kannan neid isegi meelsasti. Aga selliseid, millel ka istudes tagumiku strateegilised osad kaetud oleks, saati siis seistes… Normaalsetele madala värvliga teksadele saab lihtsalt madala lõikega aluspesu alla osta ja ongi korras.
Ma ei tea… Emad annavad ju lastele riiete jaoks raha, kuidas nad siis ei vaata, mida selle eest ostetakse? Miks nad ei tee lapsele selgeks, et püksid võiksid olla parajad ja tagumikku kinni katvad? Ok, mässuline teismeline võib küll kõigele vastu vaielda, aga raha tuleb ju siiski ema rahakotist, tema kehtestab reeglid.
Moekal ja odaval on vahe, aga paljud teismelised seda kahjuks ei näe ja nende vanemad ilmselt ei hooli piisavalt (või pole neil lihtsalt aega), et seda neile selgeks teha.
Tõesõna, minu jaoks oleks palju kergem lubada oma teismelisel keelde auku teha kui selliselt riides käia. Ja kui ta tahabki tingimata tibi olla (ma jumala eest loodan, et mitte), siis ka seda saab maitseka(ma)lt.
Jajah, ma tean küll, et selliseid teismelisi on kõik kohad täis, selline vaatepilt on täiesti tavaline ja pole üldse mõtet sellest kõigest numbrit teha. Ma lihtsalt tavaliselt neid nii lähedalt ja nii pikalt ei vaata 🙂
Annaks jumal, et minu lapsel saaks rohkem mõistust peas olema…
Just seda oligi veel vaja
Pesime eile õhtul pesu. Mingi hetk tegi masin imelikku häält, aga läks siis jälle normaalseks, seega pikemalt ei juurelnud. Hiljem, kui tahtsin pesu kuivama panna, ei saanud trumlit liigutada.
Täna hommikul luges Mees garantiikaardilt, et garantii ei kehti, kui ei kasutata maandusega pistikut. Ega’s midagi, läks siis poodidesse otsima. Otse loomulikult kesklinna kandis polnud ja pidi Eedeni juurde minema. Kui ta sealt ükskord tagasi jõudis, tuli pärast pikka nokitsemist välja, et on ikkagi trelli vaja.
Nokitsemise käigus jõudis ta muuseas vanast kontaktipesast ja mingist suvalisest ebavajalikust (toite?)juhtmest lisapikendusjuhtme ehitada, sest vannituppa oli vaja valgustamiseks lampi (elekter oli ju välja lülitatud) ja ainus olemasolev pikendus oli liiga lühike. Ühtlasi jõudis ta läbi põletada soolalambi pirni, millelt ta oli lambi osa eredama valguse saamiseks pealt ära võtnud – see on nimelt hetkel meie majapidamise ainus kohtvalgusti. Tagantjärele tarkusena peab tõdema, et ilmselt ei tohi pirni lambist väljaspool põletada.
No ja siis jälle välja trelli laenama ning lõpuks tagasi jõudes sai uus pesa pärast veel mõningast nokitsemist seina. Kell kolm helistasime garantiisse.
Algul öeldi, et enne järgmist nädalat ei saa keegi tulla. Kui kurtsime, et meil on märg pesu masinas, saadeti siiski kohe mees kohale (mistõttu ta oma järgmisele kokkusaamisele vähemalt pool tundi hiljaks jäi).
Kruvis tükk aega masinat lahti, sai lõpuks trumli kätte ja tuli välja, et õnnetuse põhjustajaks oli pesus olnud viigipükste haak, mis oli kuskile taha niiviisi kinni jäänud, et trummel enam ei liikunud, mingi rihm läks katki ja trummel ise üsna mõlki.
Pesu saime kätte, aga masin ei tööta. Enne järgmist nädalat ei jõua varuosad kohale. Kui juhtub ime, saab selle jama kuidagi garantii alla pandud (no see ilmselgelt on meie süü, aga mul jäi mehe jutust mulje, et äkki kuidagi saab). Kui hästi läheb, peame ainult mehe töötundide ja uue rihma eest maksma. Kui halvasti läheb, siis lisaks veel uue trumli eest ka.
Raha on meil ju ülearu…
Need püksid, muideks. mitte et Mehel oleks kavatsust neid reaalselt kanda, aga ta käis eile oma eksi juurest mingeid viimaseid sinna jäänud asju ära toomas ja viskasime tollest kotist välja tulnud riided kõik pessu. Noh, kui eks peaks endiselt mu blogi lugema, siis ta ilmselt naerab kahjurõõmsalt. Mina küll samas olukorras naeraks.
Ühesõnaga läks palju aega ja närve ning tulemuseks on “rõõmus” ootus, kui palju remondiarve maksma läheb ja kausitäis haisvat pesu (terve öö + pool päeva masinas), mis tuleb käsitsi üle pesta.
Ahjaa, uuele pistikule ei heitnud remondimees pilkugi.
Need neetud uudised
Ema tellis meile kuuks Postimehe. Pean tunnistama, et mina seda eriti pole lugeda viitsinud, Mees seevastu küll.
Igal juhul lugesin tänasest lehest paar artiklit läbi ja sain aru, miks ma uudiseid väldin – väikeste tüdrukute vägistaja, uppunud mees, kellest jäi maha kolme lapsega pere ja muud “toredad” uudised.
Tahan elada edasi oma roosas mullis. Päriselu on masendav.
Nagu alati
Täiesti tavaline vähemalt kord nädalas aset leidev situatsioon:
Mehele helistab hilisõhtul mõni tema sõber ja kutsub teda kuskile (tavaliselt Zavoodi vms, täna näiteks jalutama – mida iganes see siis ka ei tähendaks, mina panustan ikkagi Zavoodile). Tema muidugi läheb ka.
Mina vihastan, et ta jälle läheb, et ta saab niiviisi igal hetkel minna. Tema vastu, et sina saaksid täpselt samamoodi, kui sind oleks kutsutud, mina võiks ka last hoidma jääda. Mina nendin, et mind lihtsalt ei kutsutagi, sest need on tema sõbrad. Tema küsib, kas see on tema süü, et mul sõpru pole, kas tema peaks oma elu sellepärast elamata jätma.
Nii see paraku on, et minu lähemad sõbrad pole kunagi olnud ühtne tutvusringkond, vaid üks siit, teine sealt – paremal juhul paarikaupa. Nii see paraku on, et enamik mu lähematest vanematest sõpradest elab Tallinnas. Nii see paraku on, et siin Tartus on minu sõpradeks mõned väikeste lastega paarid, kellega on tore päevasel ajal üksteist külastada ning… Mehe sõbrad. Kes mulle küll väga meeldivad ja tunne on ilmselt (loodetavasti) vastastikune, kuid kes on siiski eelkõige tema sõbrad, sest meil polnud Londonis elades suuremat võimalust nendega suhelda ning Eestisse tulles olin juba viimast kuud rase ning siis lapsega.
Nii et ehkki ma saan selle sõprusringkonnaga hästi läbi, pole mul olnud võimalust sinna korralikult sisse sulada, saada osaks neist aastatepikkustest mälestustest, ühistest ettevõtmistest, reisidest, pidudest, süüdimatust laaberdamisest – kõigest sellest, mis neid nii tihedalt seob ja neid nii headeks sõpradeks teeb. Ja paraku pole mul enam võimalust saadagi, sest need süüdimatud ajad on minu jaoks möödas.
Jajah, ma tean, et ma ei vahetaks oma elu millegi muu vastu, aga kui ta jälle läheb ja ma pean tõdema, et mul polegi sellist sõprusringkonda, kes mind niiviisi kuskile kutsuks ja nagunii olen ma enamik ajast tänu tissitamisele lapse küljes kinni, nii et vähegi pikemat või alkohoolsemat tegemist peab ette plaanima – pole võimalust niiviisi spontaanselt minna, nagu tema pidevalt läheb, siis…
Ah, krt.
Ma olen läbi aegade kadestanud neid inimesi, kellel on suur ühine sõprusringkond. Kus pole seda probleemi, et kui tahad teha mitte väga suure sünnipäeva, aga kutsuda siiski kõik oma paremad sõbrad, siis on nad kõik erinevatest keskkondadest ning sa pead vaeva nägema, et neid omavahel suhtlema saada. Jajah, nad õpivad nende iga-aastaste sünnipäevadega üksteist aina rohkem tundma ja mõni aktiivsem hing hoiab nagunii alati juttu üleval, aga see on siiski midagi muud, kui tosin väga head sõpra, kes tõesti aasta läbi kõike koos teevad.
Lapseta poleks mul mingit probleemi saada aegamisi lihtsalt selle sõpruskonna täieõiguslikuks osaks, hetkeolukorras pean aga tegevust vaid nukralt pealt vaatama. Eks ma ju vahel saan osa ka võtta – kord kuus on ema lapsehoidjaks, vahel käime lapsega külas, vahel lapsega pubiski. Aga see kõik juhtub siiski harva. Ja mina ei saa minna suvalisel õhtul spontaanselt sinna, kuhu kutsutakse, sest esiteks pole mul Tartus kedagi, kes kutsuks ja teiseks on mul laps, kes tahab iga kolme tunni tagant süüa saada.
Ja see pole tõepoolest Mehe süü. Ja see, et mina olen sunnitud lapse küljes kinni olema, ei tähenda seda, et Mees peaks kogu aeg kodus istuma. Ja see tõepoolest ei tähenda, nagu ma oma last kogu südamest ei armastaks.
Raske on, muud midagi. Olukord on kõike muud kui minu kasuks. Tunnen ennast liiga tihti välja jäetuna. Ei saa otseselt öelda, et mind ei võeta omaks, aga…
Ma ise vihkan ennast ka, kui ma niiviisi halan. Ja ma kujutan juba ette paari inimest, kes seda postitust lugedes mõtlevad: kuradi hädapätakas, miks ta ennast üles keerab ja endale olematuid asju ette kujutab.
Aga ma olen viimase kolme kuu jooksul seda kõike liiga tihti mõelnud, parem kirjutan lõpuks välja, ehk läheb kergemaks.
Kui mul hea tuju on, siis ei häiri mind ükski ülalmainitud asjadest kõige vähematki. Paraku tekib üht ja sedasama masendavat situatsiooni kuidagi liiga tihti.
Pff. Eks homme ole parem päev. Ma loodan. Tähendab, tänane päev oli üllatavalt tegus ja produktiivne, jõudsime palju ära teha. Lihtsalt õhtu pidi ikka käest ära minema. Tüüpiline.