Kõigest on kõrini.
Ei viitsi koristada, ei viitsi korda hoida, ei viitsi väljas käia, ei viitsi sõpradega suhelda (aga vinguda teemal: ma ei saa üldse väljas käia ja sõpradega aega veeta – seda viitsin küll), ei viitsi midagi asjalikku teha, ei viitsi ei viitsi ei viitsi… No ja raha on muidugi ka otsas.
Kergekujuline depressioon. Või noh, lihtsalt masendus, kui soovite.
Laps magab juba neli tundi “lõunaund”.
Käisin mingi aeg tagasi oma õppelaenule maksepuhkust palumas. Küsiti, kas ma soovin uut maksegraafikut ka, nad prindiks välja. Mina vastu, et pole vaja – selleks ajaks, kui tagasi maksma hakkan, on ilmselt nagunii juba uued numbrid.
Kena on, täna saadeti mulle ikkagi posu paberit koju.
Kui ma oleks lasknud pangas endale graafiku välja printida, kas nad oleks siis selle ikka mulle kahe nädala pärast koju ka saatnud? Ega’s midagi, puid ju küllalt. Urr.
Positiivse poole pealt nii palju, et pangas järjekorranumbreid võttes on alles jäänud vaid kaks valikut: era- või äriklient. SEB-s murdsin viimati tükk aega pead, millist nuppu vajutada.
Saime Mehe emalt vahvlirauad. Minu ema avastas kaubandusest sellise toreda asja nagu vahvlipulber, mida peab ainult vee ja õliga segama.
Aga tõenäoliselt on see viimane kord, kui ma vahvleid teen, sest:
1. Need rauad on täiesti lollakad – sang on ainult ülemisel raual. Sellel masinal, mis mul kunagi oli, oli ikka kaks sanga – raudu sai normaalselt kokku suruda ja lahti teha. Täna kangutasin neid raudu lahti nagu lollakas, toppisin nuga vahele jms, osad vahvlid kõrvetasin lihtsalt ära, sest ei saanud raudu piisavalt kiiresti lahti. Miskipärast jääb see tainas raudade külge jube hästi kinni, ehkki ma panin õli. Sellest rääkimata, et näppe kõrvetasin ka kogu aeg, jällegi puuduva sanga süül.
2. Minu meelest olid pulbritaignast tehtud vahvlid liiga magusad (muidu täitsa päris vahvli maitsega, ma panin muidugi vee piimaga pooleks ja lisasin veidi vanillisuhkrut ka), aga Mehe meelest oleks pidanud veel magusamad olema.
3. Selliseid vahvleid, mis mulle maitsevad, pidas Mees tooreks, tema lemmikud on minu arust täiesti ära kõrvetatud.
Kui saaks samasugused rauad, mis mul ennevanasti olid (kahe sanga, väikeste ruutude ja ümarate nurkadega), siis ehk isegi katsetaks… Võiks ju erineva krõbedusega küpsetada. Aga tainast küll kahte kaussi jagada ei viitsi, et erinevalt suhkrut panna.
Masendav 😛
Aprillis tahtsin ma tema blogi lugemise peale kangesti Egiptuse kõrbetesse minna. Nüüd käis ta, oh õudust, Mehhikos. Õudne on eelkõige selle lõbu hind – 45 000.
Aga kunagi ma olen ju rikas nagu kröösus, eks siis lähengi 😉 Selle sissekande põhjal tundub küll, et tahaks sinna vähemalt aastaks elama jääda…
Oeh. On siis vaja selliseid arutuid igatsusi tekitada või?