virin/urin – Page 41

Eiviitsieiviitsieiviitsi

02/01/2009 / igapäevaelu, TV/sarjad, virin/urin / 7 Comments

No kohe mitte midagi ei viitsi!

Eile ka ei viitsinud, terve päeva. Kuna Haide tuli õhtul külla, pidime siiski pingutama ja küpsetama-koristama – küll oli hea olla, kui lõpuks valmis sai. Elektriküünlad panime üles, aasta viimasel päeval – normaalne, eks. Aga parem hilja, kui mitte kunagi 😛

Piparkooke küpsetasime. Kuna oli vaja, et glasuur kähku ära kuivaks, panime need hiljem natukeseks sooja ahju. Glasuur kuivas ära küll… koogid kahjuks koos sellega – nüüd murra või hambad. Tuleb ikka edaspidi päev varem teha, et glasuur rahus kuivada jõuaks. Noh, targem vähemalt.

Igal juhul oli väga mõnus õhtu (küll mõningate mööndustega tänu teatud noormehe käitumisele, aga olgu peale).

Vaatasime poole ööni Love Actually‘t ja ärkasime täna alles kaheteistkümnest. Viis minutit hiljem helistasid Pisi ja Maiden, kes olid Jukuga jalutamas ja otsustasid poole tee peal meile külla tulla. Jõime glögi ja imetlesime tittesid. Kuna ilm oli ilus, pakkisime oma lapse kah sisse ja saatsime nad koju tagasi – ning kuna juba seal olime, siis jäime ka paariks tunniks külla.

Mees sai digiboksi arvutis tööle, hetkel näeme küll ainult Eesti kanaleid. Igatahes vaatasime Helisevat muusikat – polegi mitu aastat näinud, oli juba natuke ununenud.

Aga üldiselt on selline laiskus peal, et täitsa jube kohe. Mitte midagi ei viitsi teha, eile vaevaga ära koristatud kodu on jälle paras seapesa ja… Meie passime mõlemad oma arvutite taga. Lapse saime suure vaevaga magama ja vahepeal kuuldub teisest toast häälitsusi. Kuna need on nii lühidad, pole siiani vaatama läinud – loodan, et viuksus läbi une, mitte ei vahi suurte silmadega lakke – sedagi on juhtunud.

Sattusin täna millegipärast Eesti kollases ajakirjanduses tuhnima – tutvusin lähemalt ühe afääriga, mis sisaldab kõmuportaalist lahti lastud ajakirjanikku, kes kättemaksuks endise ülemuse isiklikud fotod I&I-le saatis (mhm, ma meelega ei nimeta ühtki nime, ei ole erilist soovi, et mu blogi nende nimede otsimisel ette lööks). Ei tea, keda uskuda, aga ühed lollid mõlemad, ütleks ma. Ausalt ei tea, MIKS ma üldse vaevusin seda kõike lugema. Ilmselt sellepärast, et mitte midagi muud ei viitsinud teha. Üldiselt on mu kokkupuude kollase ajakirjandusega täpselt selline, et loen Kroonikat, kui Mehe vanaema juures käin ja vahel Õhtulehest mõnda konkreetset artiklit, kui miski teema huvi pakkuma juhtub. I&I blogist hoian kah kauge kaarega eemale.

Leidsin mingi Blogtree ja Delfi ristsugutise station.ee, mis on enda väite kohaselt Eesti uudiskanaleid ning rohkem kui 10,000 veebipäeviku sissekandeid koondav infokeskkond ning tituleerib ennast ühtlasi Eesti suurimaks blogide kataloogiks. Suurem kui Blogtree? Kahtlen. Huvitav on aga see, et minu blogi on seal täitsa olemas. Noh, eks igaüks saab neid sinna lisada, aga kes vaevuks? Ma ei imestaks, kui selle saidi loojad järjest Blogtrees rippuvaid blogisid enda lehele panid. Või olen lihtsalt paranoiline. Mitte et mingit vahet oleks, ma ei kasuta Blogtreed ka, mul on ikka ainult Google Reader.

Weedsi neljas hooaeg on veel pooleli. Aga järgmisena vaatame hoopis Highlanderit – mäletate, Kanal 2 pealt oli kunagi selline tore sari nagu “Surematu”? Ma olin kooli ajal suur fänn – mõtlesime vaadata, kas ikka veel istub.

Kui see ükskord läbi saab, siis üritan Meest Remington Steele‘i vaatama meelitada – see oli jällegi vanasti üks mu lemmikuid – Brosnan ju. Mees krimpsutab muidugi nende riiete peale nina, mis tol ajal moes olid. Ega mullegi eriti meeldi, aga… Brosnan 😛

Hahaa, ja Kanal 2 pealt hakkab homme uus seep – mõtlesin seda vaatama hakata, polegi ammu sellise idiootsusega tegelenud. Aga lapsega kodus olles ju võib, mis mul siin ikka teha on. Tähendab, teha oleks kindlasti miskit targemat. No näis, kuidas ma viitsin.

Ma pole kunagi nii passiivseid jõule pidanud. Ma pole kunagi nii vähe kinke teinud, kaarte kirjutanud ja piparkooke küpsetanud. Peaaegu mitte ühtki. Piinlik on küll – Tartusse tagasi jõudes ootas postkastis veel kaks kaarti ja…

Äh, mul on laps ja raha pole üldse. Sellega vabandab vast välja. Järgmiste jõulude ajal läheb ehk paremini.

Blah.

Head uut aastat oleks vist kohane soovida.

Säh sulle toomapäeva

23/12/2008 / jõulud, kodumajandus, plika, virin/urin / 2 Comments

Lõpetasin koristamise alles nüüd ja ma poleks elu sees viitsinud pool ööd rabada, kui Murakas homme hommikul kümnest siia ei jõuaks. Ja kõik pole üldse nii korras kui vaja – ülejala tehtud, suurem jama kraamitud, pealtnäha enam-vähem… Aga ma olen ju perfektsionist, üldse pole rahul.

Noh, homme hommikul on ka veel natuke aega, vast saab.

Jõuludeks läheme ikka Pärnusse, juba 24. hommikul. Olin küll kogu aeg täiesti raudpoltkindel, et 24 vaja veel kodus olla, sest jõululaupäeva õhtul ollakse oma perega omaette… Aga no mis sa hing teed, kui koristadagi ei viitsi ja raha üldse pole – kuuse eest maksta oleks eriti mõttetu, kuna 25-30 oleme nagunii Pärnus, Mees ei viitsi seapraadi küpsetada ja see oleks ka üpris kulukas. No ja viimaseks argumendiks see, et Kats läheb 24. autoga ja me saame küüti – lapsega bussi võimalusel ei roni + bensuraha läheb poole vähem kui bussipiletitele. Niisiis Pärnu. Mis seal ikka.

Natuke kurb muidugi on, ma nii ootasin neid jõule ja unistasin ja… Nüüd läheb kõik hoopis teisiti. Ma ju tean, et Pärnus on ka tore, ma lihtsalt unistasin millestki muust.

Eh. Isegi elektriküünlaid pole viitsinud akende külge panna. Piparkoogitainas ja värviline tuhksuhkur ootavad üle nädala, et ma nendega midagi pihta hakkaks, pole isu ega viitsimist. Mul oli vahepeal jõulutunne küll, aga see oli üpris ammu, novembri lõpus. Siis, kui eelmised elektriküünlad veel magamistoa akna peal olid ja väljas tuiskas, kuulasin jõululaule ja rahamuret veel polnud. Siis täitsa oli see tunne. Enam pole miskit.

Üleüldse on viimased päevad täielik apaatia – mitte midagi ei viitsi teha. Süüdistan jõuluplaanide nurjumist ja rahapuudust. Vast läheb üle. Ma loodan.

—

Plika jauras täna terve õhtu, kuskil viiest alates lihtsalt keeldus magama jäämast. Käisime kaheksast sellepärast isegi väljas jalutamas – seal magas küll, aga ärkas just siis, kui tagasi maja ette jõudsime ja pistis jälle kisama. Nii palju siis lootusest, et meil õnnestub ta toas kombega lahtise akna alla nihverdada, et ta seal veel tubli kolm tundi põõnaks.

Isegi vanni jätsime tegemata, sest kartsime, et äkki ta on haige… Väike nohu on olnud juba pea nädal aega, ninapumba ostmiseni pole ikka jõudnud, ehkki vist peaks.

Üritasime teda mingi hetk lutiga (kingiti kunagi koos portsu riietega) vaigistada, ta ei arva aga lutist endiselt miskit.

Magama sain ta alles peale ühte, loodetavasti on nüüd nii väsinud, et enne hommikut ei ärka.

Pakkisin lõpuks viimase Pärnu keldrist pärit kasti lahti, mis eelmine kord kahe silma vahele jäi. Leidsin sealt nii kadunud kuusejala, noad-kahvlid ja kohvitopsi kui ka hunniku nõusid, mille olemasolu täielikult unustanud olin – kõik need kõige ilusamad nõud, mille ma Mustamäel elatud aja jooksul riburada pidi kokku ostsin. Jällenägemisrõõm oli suur 🙂

Aga mis seal ikka, kobin nüüd ära magama – homme vaja vara tõusta, et veel koristada ja duši all käia.

Quantum of Solace – mõttetu!

21/12/2008 / bond, film, virin/urin / 3 Comments

Vaatasime siis ka viimaks uue Bondi ära ja tõepoolest – kinos käimata jätmine ei olnud mingi kaotus. Ma nõustun igas aspektis Marise arvamusega – Bondist on filmis väga vähe järel (ta loetleb neid väheseid tunnuseid, ei viitsi kordama hakata), suht mõttetu märul. SISU nagu eriti polnud.

Nojah, Daniel Craig mulle nagunii ei meeldi… See selleks. Aga mis on üks Bondi-film, kus pole Moneypennyt ega Q-d (ok, too on surnud, aga isegi mitte tema järeltulijat R-i), kus M käitub idiootselt, kus Bond seksib ainult ühe naisega, kes on pealegi mingi mõttetu kõrvaltegelane ja seda isegi ei näidata.

(No ja milleks, MILLEKS on vaja näidata, kuidas M omale kodus öösärgis kreemi näkku määrib? Mu jumal, mu jumal!)

Bond PEAB Moneypennyga flirtima ja teravmeelsusi vahetama, tal peab olema nutikaid-põnevaid mänguasju-tööriistu, millega Q teda filmi alguses tutvustab ning mida ta eduliselt filmi jooksul pahadega võitlemiseks kasutab. M peab olema konkreetsem, mitte mingi naine (see tähendab, et ta ei tohiks käituda nagu naine, mulle muidu Judi Dench hullult meeldib selles osas). Ja Bond peab, kurat võtaks, ringi seksima! Arusaadav, et tänapäeval enam nii ei saa, nagu 60-ndatel, aga no ikka mitme naisega peaks flirtima, vähemalt kahega kuskile jõudma, soovitavalt mõlemaga ikka seksima ja seda, krt, peaks ikka natuke näitama ka!

Sest muidu pole Bond enam Bond.

Minu jaoks jäi Bondi-saaga lühikeseks – ega ma neid vanu filme ka eriti ei kannata, riided ja välimus häirivad liialt. Connery oli vähemalt suht pandav, Moore ja Dalton (Lazenbyst rääkimata) ei täida minu jaoks sedagi kriteeriumit.

Minu Bondiks jääb Brosnan, kellesse kaheksandas klassis armusin, eriti tema esimesed kaks filmi. Kolmas on ka täitsa okei, aga neljas mu meelest liiga sünge.

Mis seal ikka.

Niuks

20/12/2008 / TV/sarjad, virin/urin / 11 Comments

Dexter lõppes otsa ja järgmine hooaeg tuleb alles sügisel.

Just nüüd, kui me saime jälle House’i-lainele ja vaatasime jutti ära viienda hooaja seitse osa (kolm oli varem vaadatud), läks seegi jõulupuhkusele – järgmine osa tuleb alles 19. jaanuaril.

19. jaanuar!!!

Okei, meil selle aasta viimane osa alles tõmbab ja viimane Bond jõudis ka just kohale. Rikkusin sellega oma pikaajalist traditsiooni, et uut Bondi peab alati kõige esimesel õhtul kinos vaatama, aga esimese õhtu osa rikkumise eest hoolitses Plika ning lõppeks mulle Craig nagunii ei meeldi ja filmi siunavad kah kõik. Ei nuta vast eriti, et seda arvuti-, mitte kinoekraanilt näen.

Aga tegelikult soovitage sarju. Kui meile meeldis Dexter ja House ja Las Vegas… Siis mis meile veel meeldida võiks?

Olen mõelnud Grey Anatoomia peale…

See neetud raha

19/12/2008 / igapäevaelu, jõulud, plika, virin/urin / 6 Comments

Ma tegelikult arvutasin üpris hästi välja, et me oma rahadega umbes detsembrini hakkama saame ja täpselt nii läkski.

Aga ma ei teadnud, et vanemahüvitise taotlemiseks läheb tööandja kirja vaja, sest suvel väideti vastupidist. Ma ei osanud arvata, et ma saan selle kirja vale kuupäevaga ning mu järgmine e-mail jääb kahe silma vahele, nii et õiget kirja ei saadeta ning taotlemine muudkui venib ja venib.

Jaa, ma saatsin selle viimase õnnetu meili juba esimesel detsembril, ma oleks pidanud ammu ise uuesti torkima minema… Aga ma tegin seda alles nüüd. Olen suht kindel, et teist korda mu kirja enam ei ignoreerita, saatsin uue meili nii ülemusele kui ühele töökaaslasele, et too ülemusele meelde tuletaks. Aga nagu ma aru saan, siis enne veebruari algust mingit raha nagunii ei tule – seda juhul, kui ma taotlen enne 15. jaanuari ning asi veel mingil muul põhjusel ei veni.

Noh, loodame parimat.

Aga praegu on raha nii otsas kui otsas. Õigemini, mingi pisku veel on, väiksed ootamatud sissetulekud olid. Sellest pole aga suurt kasu, pärast üüratute kommunaalide maksmist ei jää peaaegu miskit järele. Ja jõulud on ees. Ja mitu sünnipäeva. Ja ehkki mulle on öeldud, et ei ole vaja kinke teha, siis ma ju ei saa päris nii (eriti sünnipäevadega), endal on halb.

Küll ma midagi välja mõtlen ja küll me kõige sellega hakkama saame, lihtsalt niru tunne on.

Mõtlen küll, kas oleks pidanud Meest varem tööd otsima utsitama, aga… Kuradi hea on olnud temaga koos kodus olla ja lapse seisukohalt on ju eriti hea, et isaga esimestel elukuudel nii palju koos olla saab.

Aga igalt poolt kummitatakse majanduslanguse teemadega – kõik räägivad, kuidas töö leidmine läheb järjest raskemaks ja kuigi ma üldse ei kahtle, et selle töö leiab, siis enne veebruari ju sealtki raha ei tule.

Vahepeal peame võlgades elama, sest üür tahab ikkagi maksmist. Ja kuigi ma tean, et kui see vanemahüvitis tuleb, saame tagantjärele möödunud kuude eest ka, nii et võla tagasi maksmine ei ole probleemiks, on siiski s*tt. Sest võlgu ma vihkan, kirgliselt.

Ja kedagi peale eneste süüdistada pole. Ise oleme olnud laisad ja mugavad.

Nüüd mõtisklen põhimõttelistel teemadel, millele üldse võib kulutada ja millele mitte. Tegelikult peaks ju meeletult kokku hoidma, ostma ainult kõige odavamat sööki ja hädavajalikke esmatarbekaupu ning makse maksma. Aga ma olen neid jõule nii kaua oodanud ja ei kujuta küll ette, et raha kokku hoidmise pärast nüüd kuuse ja piparkoogitaigna ostmata jätaks. Mõned asjad lihtsalt peavad olema.

Need šabloonid ja kõik muu kohviga seotud nänni jätsin igatahes Iiriselt tellimata, sest kui meil alguses jäi kokkulepe, et ma maksan talle jaanuaris ning veebruar oleks vast ka veel okei olnud ning ta lubas mind suisa jõulukingituse korras veidike toetada, siis ma… Kuidagi ei tahtnud. Tähendab, hirmsasti tahtsin neid asju, sest Eestist ei saa ja kes teab, milla keegi jälle tuleb, aga praeguses rahalises seisus, kus küll teab, et mingi hetk hakkab raha sisse tulema, aga rangelt võttes ei saa ju isegi selles kindel olla, et see juhtub veebruaris, äkki läheb midagi veel nihu ja lükkub hoopis märtsile… Ei tundunud kuidagi olevat õige kulutada. Oeh.

Positiivse poole pealt nii palju, et uus õppelaenu graafik saadeti lõpuks koju ja jube hea oli poole väiksemaid summasid vaadata. Alla 400 krooni kuus pole tõepoolest enam mingi raha, üleüldse võiksin paari kuu pärast selle võla ühes tükis tagasi maksta. Seda ma muidugi ei tee, sest esiteks langeb raha väärtus iga päevaga ning teiseks pole üldse võimatu, et mõne aasta pärast saab järele jäänud laenust veel pool riigi poolt kustutatud. Elame-näeme 🙂

Ja see on ka positiivne, et mul ühtki muud laenu kaelas pole. Praegust majandusseisu arvestades kohe äärmiselt positiivne.

—

Esimese jõulukaardi sain kah. Katsilt 🙂 Aitäh!

Ma ise plaanisin suure hoolega kaarte saatma hakata, aga nüüd on jõulud peaaegu ukse ees ja mul on tunne, et kõik jääb jälle tegemata. Samamoodi, nagu me plaanisime see aasta varem kuuse tuua, et seda kauem nautida ning nüüd on jõuludeni ikka ainult viis päeva.

Päh.

—

Peame homme kell 9.15 lastehaiglas olema, Plikal on röntgen (kõik imikud käivad selles vanuses puusi pildistamas, nagu ma aru sain). See tähendab poole kaheksast äratust. Kell on pool neli. Mul pole ikka veel und. Viimased ööd on graafik jälle nii p*rses. Päeval ka magada ei taha või kui korra uni tapabki, siis raudselt sel hetkel magada ei saa ja hiljem enam ei taha. Ja ma nii kardan, et see uni tabab mind järgmisena homme õhtul, kui Vaska sünnipäeva tähistame.

Pean päeval natuke magama, kindluse mõttes. Ehk õnnestub.