Selle uue tööga läks mul ikka küll oodatust HOOPIS teistpidi.
Ma nimelt sain vestlusel valesti aru – kui tüüp ütles, et nad otsivad ühte supervisori taolist jubinat ja ühte general assistanti, siis mina eeldasin, et nad on mõlemad kohvikus. Tuli aga välja, et kohvikusse on vaja vaid supervisorit ja general assistant tegutseb igal pool mujal… Söögi poole peal – mida ma siiralt vihkan (selles sissekandes ma rõõmustan, et ma ei tee sellist tööd. täpselt sellist, nagu ma nüüd siis teen).
Sellest, mis portsu otsa ma sattusin, sain aru alles oma esimesel tööpäeval, mille alguses mind umbes 2,5h erinevate lepingute ja paberitega tutvustati… Ja siis oli juba liiga hilja taganeda, sest vanast töökohast olin juba ära tulnud ja uhkus tagasi minna ju ometi ei luba. Mõtlesin, et mis seal’s ikka – proovin ära, järsku polegi nii hull.
Kusjuures, üks tšikk, kes minust päev hiljem alustas, oli täpselt samamoodi baristaks kandideerinud ja hoopis toidupoolele sattunud ja minu meelest tuli see talle samasuguse üllatusena, et äkki neil ongi kombeks niiviisi poolvalega uusi inimesi palgata?
Idioodivorm on täiesti olemas – ma sellest kirjutasin ka kunagi. Lilla lühikeste käistega eest nööbitav pluus, mis oleks täiesti kena, kui oleks kehasse, paraku sain praegu suuruse 14, mis on nii suur, et kõige väiksem number 10, mille ma endale varsti saama peaks, on ilmselt ka suur. Must põll, millele pole midagi ette heita ja… Nokamüts. Neid on seal lillasid ja musti, mustad vist uuemad, mulle anti praegu mingi lilla lätu, mis on ikka jube 😀 Pidin uue mütsi ka saama, eks näis. Aga no ON idioodivorm, ei ole midagi öelda. Vähemalt on see kinnine koht, sõbrad ei saa külla tulla 😀
Söögikoha pool on meil selline, et on pikk bistroolett, kus on soojad toidud ja värgid, siis võileivalett, kus me ise klientidele nende soovi järgi võileibu teeme, suur joogilett, kus on peale jookide ka mujal valmis tehtud salatid, magustoidud, puuviljasalatid, mida me ise valmistame jms ning salatilett, kust müüakse hommikul kaaluga erinevaid hommikusöögikrõbinaid ja lõuna ajal samamoodi kaaluga erinevaid salateid.
Mu tööaeg on 7-15.30. Hommikusöök on 7.30-10 ning lõunasöök 11.30-13.30. Muul ajal oleme põhimõtteliselt suletud ja valmistame järgmist söögikorda ette või koristame, no sealt joogiriiulist saab neid valmis asju siis ka osta, aga nende eest saab tegelikult kohvikusse ka maksta, mis asub teisel pool suurt saali ja on avatud kella kuueni.
Hommikusöögi ajal võtavad inimesed endale kõike ise, röstivad saiu ja mökerdavad neid erinevate asjadega või siis soe hommikusöök (peekon, muna, seened jne) või siis tõstavad endale erinevaid krõbinaid kaussi. Meie peame ainult hoolitsema, et kõike piisavalt oleks (kui miski otsa hakkab saama, siis sooja toidu puhul köögist juurde tellima või röstsaia ja krõbuskite puhul ise juurde panema).
Lõunasöögi ajal on soojast toidust üks taimetoit ja kaks lihatoitu, siis me peame reeglina selle lihaosa ise ette tõstma inimestele ja muid lisandeid võtavad ise, salatileti salateid võtavad ka ise ja siis on veel võileivalett, mis on hommikul veel suletud, aga lõuna ajal väga popp, kus me neile erinevaid võileibu kokku keerame.
Kassasüsteem on selline, et raha pole – klientidel on oma nime ja fotoga plastikkaardid, millele nad koridorist asuvatest spets automaatidest saavad raha peale laadida ja sellega siis meil maksta. Hoiab tublisti aega kokku. Maksmine on umbes nii, et tuleb läbi lüüa, mitu viilu peekonit või mitu muna keegi ostis, krõbuskid-salatid ära kaaluda, jookidel on enamasti triipkoodid jne. Ei midagi rasket, kiirelt läheb.
Ma olen selle esimese nelja päeva jooksul seal juba igasuguseid asju teinud ja jõudnud järeldusele, et esiteks pole kogu see värk üldsegi NII hull, kui ma kartsin/ette kujutasin ja teiseks – mida kaugemal mind hoitakse soojast toidust, seda õnnelikum ma olen.
Ehk siis kõige vähem meeldib mulle sooja toidu poolel silma peal hoida, klientidele ette tõsta, köögist juurde tellida ja neid raskeid kuumi asju tassida… Võileibu teha (mida ma ka tegelikult jubedasti kartsin, seal oli nii palju erinevaid asju, tundus keeruline) on tegelikult täitsa okei, krõbuski/salatiletil ja joogriiulil silma peal hoida on ka täitsa okei (joogiriiuli täitmine oli Tinderboxis üks mu lemmiktegevusi) ning kassas on muidugi kõige normaalsem.
Kui ma pärast kahte tööpäeva arvasin, et ma venitan nädala lõpuni välja ning ütlen siis ülemusele, et ei tule enam ja olen lihtsalt nii kaua kodus, kuni uue töö leian, siis reedeks arvasin juba, et vabalt võib seal nii kaua töötada, kuniks uus töö olemas. Aga seda uut tööd tuleks ikka kohe otsima hakata, sest ma eriti kaua ei kannata seal olla. Töö tööks, asi on veel ka suhtumises.
Suhtumine, jah. Peale töökaaslaste on meil seal see kõige kõrgem ülemus, kellega mul vestlus oli ja üks supervisor, kes meid siis iga päev ringi käsutab ja konkreetsed ülesanded kätte annab. Ärge saage valesti aru, kõik on üliviisakad ja positiivsed. LIIGA viisakad ja positiivsed! See supervisor kiidab absoluutselt iga asja eest, kõige väiksemate ja mõttetute asjade eest ja tänab kõiki kogu aeg ette-taha. Ja kõige suurem ülemus liigub ka kogu aeg ringi, lai naeratus näol, pool aega suhtleb klientidega (viisakas small talk), teise poole ajast otsib igasuguseid täiesti mõttetuid pisiasju, mis tema arust peaksid teistmoodi olema ja siis tuleb ja seletab suure naeratusega esimesele ettejäänud tavatöötajale – et näe, selle asja siin saaks ju NII lihtsalt korda teha, palun mine tee. Ja no need ON enamasti mõttetud asjad, näiteks tahab ta, et peekoniviilud oleks taldrikul ühtepidi reas – need polnud seal enne koledasti, lihtsalt pandud igapidi hunnikusse. Täiesti okei nägi välja. Kokad ka hiljem kommenteerisid, et krt, inimesed ei tule meile sellest taldrikust pilti tegema vaid sööma, et see ülemus on veits sooda.
Ühesõnaga meisse suhtutakse nagu idiootidesse 😀 Tinderboxis sellist asja polnud, kõik olid intelligentsed inimesed ja kõik olid kõigiga võrdsed. Õpetati, kiideti, laideti – nii, nagu vaja oli. Aga siin on umbes selline suhtumine, et kiida lolli kogu aeg, siis teeb head tööd. Ma täitsa usun, et neil on seal neid lolle rohkem ka, aga mina pole paraku üks nendest ja ma absoluutselt ei kannata seda suhtumist.
Mis kaastöötajatesse puutub, siis on meil mitu musta ning hunnik poolakaid. Ühesõnaga ongi selline nukker seltskond, kust väga laialt võttes paljud ongi mitte kõige intelligentsemad (teate, see poolakate invasioon Londonis, kellest paljud ei oska keeltki ja ei taha õppida ka – meie omad muidugi oskavad). Tegelikult on nad kõik toredad inimesed, eks meil ole alles see üksteise tundma õppimise periood ja hakkame järjest paremini läbi saama, nalja saab järjest rohkem jne. Aga vahel ma vaatan, mille pärast nad ülemustega vaidlevad (näiteks me saime uued nimesildid ja kirjutasime alla paberile, et kui ära kaotame, siis uus maksab £4, sest vanasti olevat kogu aeg neid ära kaotatud – no minu jaoks on see elementaarne, et silt on kogu aeg olemas ja kuhu kuradi kohta seda kaotada annab, minu jaoks pole sellist paberit üldse vaja, aga kui see on olemas, siis kirjutan alla ja pohhui… Aga üks vaidles seal kõigest hingest vastu ja… Ah, ma ei tea, nii lollid probleemid) ja mõtlengi, et no kurat, mis seltskonda ma ikka sattunud olen.
Kõige ägedamad on kokad – nemad on enamikus britid ja on sellised… Pigem ülemustega võrdsed. Tegijad. Jumala ägedad on kõik. Ja nemad õnneks ei suhtu meisse nagu idiootidesse.
Aga räägin siis lõpetuseks ühest positiivsest asjast ka (noh, peale hea palga ja hea tööaja) – me saame seal JUBE hästi süüa. Kui ma alguses arvasin, et meil on ainult üks paus, sest tööaeg on 8,5h, millest 8h eest makstakse, siis tegelikult on ikkagi kaks pausi – lisaks pooletunnisele lõunapausile ka veerandtunnine hommikusöök, mis on tööaja sees. Sooja hommikusööki me süüa ei tohi ja joogiriiulist enamikke asju ka ei saa (noh, väljast sisse ostetud väiksed pudelimahlad ja smoothied on lihtsalt liiga kallid), aga kõike muud üldiselt saab. Toidud on head, mitmekesised ja tervislikud. Puuvilju võime süüa, näiteks lõuna ajal on iga päev erinevad asjad ja need on HEAD. Vett saab masinast, piima võib õnneks juua 😀 Reedeti tohime sooja hommikusööki ka süüa, mis on jälle eriti hea… Salatid on lõuna ajal ülimõnusad (nii 8-10 erinevat) jne jne jne. Et süüa saab kaks korda päevas ja väga hästi. Pärast Tinderboxi võileibu ja suppe (millest umbes viis olid küll suht head, aga kujuta ise ette, kui sa sama asja viis kuud järjest sööma pead!) on see ikka täiesti taevalik.
Okei, söögiga seoses tuli kohe üks üdini negatiivne asi ka meelde – raiskamine! Kui Tinderboxis jäi reeglina õhtuti üle ehk paar võileiba ja saiakest, mille me siis kas endale võtsime või välja akna peale panime, et kodutud need sealt endale saaks võtta, siis suurfirmade poliitika on teistsugune – töötajatel ei lubata midagi endale võtta, sest me võime sellest toidumürgituse saada ja nad kohtusse kaevata. Kodututele ei lähe ka midagi, kõik asjad LIHTSALT VISATAKSE ÄRA.
Ja oi, ma ei kannata seda raiskamist. Okei, MINA ei pea seda sööki endale saama, aga andke siis vähemalt kodututele! Pret näiteks annab kõik oma ülejäänud võileivad igal õhtul varjupaikadele… Nii saaks. Või lasku töötajatel soovi korral alla kirjutada paberile, et võtavad ajast üle läinud toitu endale omal vastutusel ja EI kaeba firmat toidumürgituse korral kohtusse… Mida iganes! Meil läheb kogu aeg nii palju toitu raisku, et täitsa nutt tuleb peale. Eriti reedel – siis lähevad kõik võileivamaterjalid, mida muidu saab järgmiseks päevaks hoida, ka prügisse, sest üle nädalavahetuse need ei seisa. Räägitakse, et sellega kas harjub ära või siis tuleb uus töö otsida… Minu puhul kardetavasti jääb see viimane variant.
Aga minnes tagasi positiivsete asjade juurde, siis leping on ka korralik – kõik on ilusti kirjas, mingeid soodustusi saame erinevatest kohtadest, koolitusi tehakse aeg-ajalt jne. Ahjaa, boonussüsteem on ka – iga poole aasta tagant saab kuni 5% selle poole aasta palgast – neil on seal terve rida asju, mille järgi nad seda maksavad (alustades sellest, et ei tohi hilineda ja peab korrektne välja nägema kuni selleni, et iga töötaja võiks kord kuus mingi innovaatilise ettepaneku teha ja kõik need erinevad jupid moodustavad mingi protsendi boonusest). Esimese kuu jooksul võin päevapealt töölt ära minna, edaspidi on nädalane etteteatamisaeg, mis on ka nohu.
Nii et – ma ei kahetse sinna minemist. Jah, ma pean kiiremas korras uue töö otsima, sest ma ei viitsi idioodivormi kanda ja toitudega mässata ning ma ei kannata seda suhtumist… Aga seniks on mul parem palk, vabad nädalavahetused, väga hea söök… Ja ilmselt on see kogemus siis lihtsalt millekski hea 🙂
Muide, ostsime eile õhtul lennukipiletid ära – lendame 22. veebruari õhtul Rootsi (õekesel on 30. juubel), sõidame sealt laevaga esmaspäeva õhtul Eestisse (ema sai tasuta piletid) ning lendame Eestist neljapäeval, 28. veebruaril tagasi Londonisse. Ma ei tea, kui palju ma selle kolme päeva jooksul ära teha või kedagi näha jõuan – Mehel on vaja hambaarsti juurde minna ja minul Eesti arvele raha panna, enamiku ajast oleme ilmselt Pärnus. Pooleteise kuu pärast siis selline lühivisiit.
Ja järgmisel kolmapäeval tuleb Maris meile pühapäevani Londonisse külla. Äge!