virin/urin

Täielik süüdimatus

Mees helistas mulle veidi peale üheksat ja ütles, et hakkab varsti koju tulema. Mina kadusin vahepeal jälle netisügavustesse ja avastasin alles nüüd, kell pool kaksteist, et teda pole ikka veel. Kuivõrd ma teadsin, et ta tuleb koju ülemuste autoga ja nad on kõik purjus, siis kujutasin juba… No igasuguseid asju ette. Kõige hullemaid.

Otse loomulikult ei olnud midagi juhtunud, nad lihtsalt “hakkasid minema” ja jõudsid oma minemisega täpselt nii kaugele kui järgmisesse lauda.

Oi, kuidas ma vihastasin.

Asi pole üldse mitte selles, et mul oleks midagi tema hilise väljasolemise vastu – ausõna, ei ole! Nagu ma juba mainisin, mul oli siin endagagi piisavalt tegemist. Aga MIKS kuradi pärast ta mulle ei helistanud, kui nägi, et nad sealt siiski veel niipea liikuma ei saa, seda minu mõistus küll välja ei jaga. MIKS kuradi päralt inimesele ei võiks pähe torgata, et teine äkki muretseb.

Süüdimatus ja pohhuism, ma ütlen. Urr!

Déjà vu

Sattusin just lugema umbes-täpselt aasta aega tagasi kirjutatud sissekannet – ühepäevase kõikumisega, aga siiski. Ja suhteliselt déjà vu tunne tekkis. Sest me oleme Vaskaga terve õhtu MSNis taolistel teemadel arutanud.

Et tahaks põlvist nõrgaks võtvaid suudlusi ja filmide romantikat. Kustumatut kirge, igavest armastust ja kuni-surm-meid-lahutab abielu.

Iroonia seisneb selles, et me kumbki ei saa hetkel kurta üksi olemise üle. Ja ma enda puhul täitsa tunnistan, et on tunded ja suhe ja seks ja armastus ja hellus… Aga siiski. Ma olen täna õhtul torssis ja unistan millestki… Täiuslikust (ja ma tegelikult ju tean, kui ohtlik võib olla täiuslik – õigemini, et isegi pealtnäha täiuslik asi võib p*rse minna). Sellistest asjadest, mis juhtuvad raamatutes ja filmides.

Ma loen liiga palju seepe. Joomine tuleks ka maha jätta. See kõik annab kujutlusvõimele liiga palju vunki juurde.

Aga homme on kõik jälle hea, ma arvan.

🙂

Nii kohutavalt halb

Nii kirjeldamatult halb on olla, et… Ma olen ühekorraga maruvihane, pisarateni solvunud, kogu maailma peale tige ja mul on lihtsalt nii valus, et… Tahaks loopida asju, mis puruneksid pisikesteks tükkideks ja tahaks kõva häälega karjuda nii kaua, kuni enam ei jõua.

Ei, mitte midagi NII halba ei juhtunud. Ma olen lihtsalt emotsionaalne inimene – kui mul on halb, siis mul on ilgelt ja lõikavalt halb. Ja otse loomulikult ma ei loobi midagi, mis päriselt tükkideks läheks, ei karju ega ehmata naabreid – ma olen selleks kõigeks liiga mõistlik.

Lihtsalt… Nii kohutavalt halb on.

Ma olen nii väsinud sellest, kuidas üks inimene lihtsalt “ei mõtle kunagi halba”, aga asjad kukuvad sellegipoolest liiga tihti just nii välja, sest ta lihtsalt ei mõtle üldse.

Ma olen nii väsinud sellest, et keegi kujutab ette, kuidas mina muud ei teegi, kui käsin ja keelan Meest, et kõigil teistel oleks vähem lõbus… Et mina olen alati pidur.

Ma olen nii väsinud sellest, et minu privaatsust ei austata.

Ma olen nii väsinud sellest, et kõik need asjad, mida annaks õige väljendusega nii ilusasti ära lahendada, kisuvad suurteks ja inetuteks tülideks, sest… Mõni inimene lihtsalt ei vaevu mõtlema ja mõni teine inimene teeb oma sekkumisega asjad veel hullemaks.

Ma olen nii väsinud sellest, et mulle öeldakse: “aga ta ju ongi selline” ja eeldatakse, et ma pean ükskõik mis p*saga leppima.

Ja tulemus on see, et ma istun siin praegu üksi kodus ja tahaks asju puruks loopida. Ja karjuda. Ja istun selle asemel hoopis vaikselt voodis ja põlen seesmiselt. Patjade loopimine ja vastu seina peksmine ei aidanud, juba proovisin.

Aga noh, vähemalt on kõigil teistel lõbus. Hea seegi, mis.

Masendav

Mis ajast saati on naela kurss 22 krooni, mitte 23? Augustis, kui viimati suuremas koguses valuutat arveldasin (emale võlga tagasi maksin), oli veel igatahes 23 ringis. Nüüd vaatan, hanzanetis on ostuhind suisa 21.66 – no täiega…

EDIT: Kõige parema kursi tuvastasin hetkel Eurexis – 21.788. Aga kes teab, mis teenustasud seal lisanduda võivad ja no S*TT ikkagi, võrreldes 23-ga…

Mul on ca £800-1000 vaja Eesti rahaks vahetada, mis tähendab mu eelarvesse umbes 1000-kroonist auku. Pole vist eriti loota, et kurss pooleteise nädalaga eriti (paremuse poole!) muutuda jõuaks.

Halb.

Jaa, ma tean küll, et ma peaksin teile “päris” asju ka kirjutama, aga ma veel ei viitsi – uni on. Kaks vaba päeva ootavad ees, küll siis kirjutan nii et mühiseb 🙂

Kõik on täpselt sama sassis kui enne.

Tunne on nagu ära kasutatud nartsul.

Nutta tahaks.

Aga noh, hoopis tööle peab minema… Ja head nägu tegema.

Scroll to Top