Issand, kuidas mind ajab närvi, kui igaühele, kes julgeb välja tuua mõne valupunkti ühiskonnas, plärtsutakse vastu: mis sa virised, kõik kohad on virisejaid täis, tee siis ise midagi ära.
Muidugi on saamatuid, õelaid, virisejaid, neid, kes ei tahagi midagi teha ja eeldavad, et riik peaks neile kõik kandikul kätte ulatama. Sama palju on ka neid, kes püüavad kõigest väest, saavad kuidagi hakkama – mõned kehvemini, mõned paremini. Paljudel neist tublidest inimestest on aga ikkagi tänu miinimumpalgale väga keeruline elu, kus enamik energiast läheb sellele, et lihtsalt ellu jääda.
Muidugi on neid, kes tulevad suurima enesekindlusega väitma, et just nemad teavad, kuidas oleks kõige õigem riigi rahasid ümber jagada. Muidugi on nad enamasti võhikud.
Aga mida see siis tähendab? Et kui lihtinimene ise ei oska ühtki lahendust RIIGI JUHTIMISE paremaks muutmiseks teha, siis peaks ta lihtsalt suu kinni hoidma, mitte julgema rääkida sellest, et valupunktid on olemas?
Mina ei kurda ja ei oota suurt midagi – st jah, arvestan sellega, mida meie ühiskond praeguses seisus pakkuda suudab, aga ei eelda, et lähema aja jooksul enamat saama hakkab. Mul on üle keskmise vedanud, ma olen üle keskmise hakkaja – on ka rahaliselt kitsas seis, aga idiootsus oleks viriseda, paljudel on veel mitu korda s*tem. Mina kuulun ilmselt selle vähemuse hulka, kel on lootust ka praeguses Eestis pikemas perspektiivis väga hästi hakkama saada. Ma pole tõesti kindel, kuidas meie riigis asju muuta, et need läheks paremaks, aga see ei tähenda, et ma EI NÄE, et on asju, mis on valesti. See ei tähenda, et ma ei arvaks, et on võimalik paremini teha. Selleks ongi meil kõrgepalgaline riigikogu, valitsus, sealt edasi kõiksugu ametnikud (kelle palgalõhed on küll ka kohati idiootselt ebaõiglased).
Minu ainus funktsioon kodanikuna peaks siis olema valimas käimine (millega kaasneb tõsine probleem, et pole enam ühtki erakonda, keda päriselt TAHAKS valida – tuleb siis valida kõige vähem halb variant) ning no hea küll, ehk näiteks püüd leida kodanikualgatusi, mille läbi ma saaksin ise midagi oma kogukonna jaoks ära teha? Seda kõike ma hea meelega teen. Aga kui ma ei tea, kuidas riigi tasandil asja paremaks muuta, just nende lihtsate inimeste elu, kes jäävadki saama miinimumi, sest keegi ju peab seda saama, aga kes ometi tahaks ka normaalselt ära elada, mitte vaesuses… Siis ma ei tohigi öelda, et minu meelest on mõned asjad jamad?
No minge kah.
Kogu eelnev on reaktsioon sellele, mida viimasel ajal meediast loen – praegu ajendasid mind kirjutama selle artikli kommentaarid, aga need olid tõesti vaid üks väike osa suuremast tervikust. Ma armastan Eestit, ma tean, et see on mulle parim koht elamiseks, ma tean, et meie perel läheb praegugi hästi ja küllap hakkab minema järjest paremini. Aga see ei tähendaks, et ma tahan elada silmaklappidega ning ignoreerida neid, kel nii hästi ei lähe. See ei tähenda, et ma ei mõtle, kuidas oleks võimalik enda ja teiste elu paremaks muuta. Isegi kui ma ei tea, kuidas, siis ma ikkagi mõtlen. Idealist, nagu ma olen. Ma tahaks, et kõik oleks õnnelikud. Riigi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist, mäletate?