Ma ei saa aru, kas see magama panemise jama ka kunagi lõppeb. Ma ei saa aru, miks seda kunagi minuga pole. Ma ei saa aru, miks mina olen ikkagi enamasti see, kes peab seda jama klaarima. No kurat võtaks!

Kui Abikaasat kodus pole, panen mina Plikat magama. Kui ma Poisile tissi annan, mängib Plika elutoas nende asjadega, mida venna ärkveloleku ajal eriti kätte ei anta – saab rahus voolida või joonistada, ilma et keegi plastiliini/vildikaid käest kisuks. Siis panen Poisi voodisse ja tulen Plika juurde. Lasen tal veel tibake mängida, pigem mängu ära lõpetada… Siis peseme hambad, paneme pidžaama selga, Plika läheb voodisse, laulan talle kaks laulu ja kõik – tihti ta räägib ja laulab seal omaette veel pool tundi, aga siis jääb magama.

Jah, muidugi ta lollitab minuga ka. Enamik ajast ma lihtsalt suunan ta sellest eemale, vahel, kui ta aga ei lõpeta või mul kannatust vähem, siis läheb asi kurjemaks – tõstan häält ja tülitseme natuke, halvemal juhul tassin ta üsna konkreetselt vannitoast ära või topin kasvõi vägisi pidžaama selga. Aga need tülid on kiired mööduma – lepime ära ja tegutseme sõbralikult edasi.

Kui Abikaasa Plikat magama paneb, siis on pool ajast mingi jama. Plika lollitab poole rohkem ja meil on sellest lõpuks täiega kopp ees. Ma ei tea, milles asi on… Ma ei taha Abikaasa tegutsemist kuidagi maha teha. Täna ta oli pikalt väga kannatlik, sai küll paar korda pahaseks, aga suutis ennast siiski üsna hästi valitseda. Lõppes see aga paraku nii, et ta pani Plika voodisse ja läks ise ka magama, sest oli väga väsinud – Plika aga hakkas edasi jaurama. Jonnis, nuttis, tuli toast välja, tahtis issi kaissu, tegi maailmatuma suure probleemi sellest, et Abikaasa talle ei laulnud (neil oli kokkulepe, et kolm laulu, aga jah, Abikaasa ei saanudki laulda, sest Plika ainult virises voodis – sai talle mitu korda öeldud, et laulud tulevad ainult siis, kui ta neid vaikselt kuulab).

Pärast sadat idiootsust ja lõputut kisa jäi Plika nüüd lõpuks vait. Leidis veel viimase põhjuse jorisemiseks – võtsin talt klambrid peast ära (enne ta ei lubanud, hiljem oli probleem – tüüpiline, eks), rahu sai majja. Kohe jääb magama, kindel see. Aga kell on peaaegu üksteist!!!

Nojah, veerand kümne paiku hakkas Abikaasa teda magama panema, aga siis oli vaja Plikal hammastepesu ajal lollitada, siis keeldus pidžaamapluusi selga panemast, siis tahtis vett juua, siis selle asemel hoopis piima ja pannkooki ka kõrvale, sest tema on näljane – pärast pidi uuesti hambaid pesema, lõpuks voodisse mineku peale ikka kisa lahti… ARGH.

Minu ainus mõte on see, et minu reeglid on konkreetsemad ja paremini paigas – Plika teab täpselt, et pole mõtetki midagi proovida, nii on ja jääb. Aga Abikaasa on paindlikum, võtab vabamalt. Ja Plika kasutab seda täiega ära.

Mul pole Abikaasale tegelikult hetkel ühtki etteheidet – pärast meie viimast suurt tüli (mis sai ka alguse just Plika magama panemise jamast) ja asjade selgeks rääkimist on ta vägagi kannatlik olnud ja endast kõik andnud. täna ta oli tõesti väsinud, ma sain aru, võtsin üle… Aga kurat, minul INIMESENA on ikkagi kõrini. Ma tahan, et Plika läheks õhtuti normaalsel ajal ilma virinata magama. Meil on Abikaasaga kokkulepe, et viis õhtut nädalas paneb Plikat magama tema (kaks õhtut tuleb tavaliselt nagunii nädalas ära, kus teda üldse pole, praegu tihti rohkemgi) – ta ju näeb lapsi tunduvalt vähem kui mina, see on ainult õiglane. Ja no kui Abikaasa kodus on, siis Plika tahabki temaga minna. Aga ma tahan, et MINA ei peaks siis sel ajal muretsema! Tahan, et saaksin sel ajal, kui nemad kahekesi õhtuseid toimetusi toimetavad, rahulikult omi asju teha. Pool ajast pean ma aga kuulama kisa, palvetama, et Abikaasa suudaks rahulikuks jääda ja Plikat taltsutada… Et ta ikka lõpuni vastu peaks ja mina ei peaks tulema olukorda siluma.

Ühesõnaga mina ikkagi ei oska mitte midagi teha. Abikaasa peab tegema. Ja kuni ta ei tee, seni ma olen lihtsalt frustreeritud ja häiritud. Ja ta ise teab ka, et rohkem konkreetsust ja kannatlikkust on vaja, aga ometi see siiani eriti ei toimi…

Igal õhtul muidugi pole probleeme. Aga LIIGA tihti.

Peaks edaspidi oma läpakaga magamistuppa sulguma, mitte elutoas “asja keskel” istuma. Igal õhtul Abikaasale vaikselt meelde tuletama, et konkreetsus ja kannatlikkus, iga hinna eest. Siis lihtsalt lahkuma ja laskma neil isekeskis toimetada. Sest tegelikult, eks, see pole minu mure. Abikaasa peab ennast kehtestama.

Ühesõnaga jah… Edaspidi hoian kohe täitsa eemale. Ehk see mõjub kuidagi.