Ma võtan juba NII kaua ette, et seda postitust kirjutada, esimese silmahamba avastamine motiveeris lõpuks piisavalt.

Kõigepealt tuleks veidi vigu parandada. Kui ma viimati septembri lõpus hammastest rääkisin ja mainisin, et Poiss tegi esimesed sammud 17. augustil, siis tegelikult oli 17. august hoopis viimase lõikehamba avastamise päev, esimesed sammud tulid ju alles peale Piia ja Runni pulma, 4. septembril, said ka blogisse üles tähendatud.

Mis hammastesse puutub, siis septembri lõpus mainitud kahele purihambale lisandus koheselt kolmas ja veidi hiljem ka viimane. Täna, 21. novembril, avastasin alumise vasakpoolse silmahamba nurgakese. Ülejäänud punnitavad juba ka, lõikumine on tõenäoliselt päevade küsimus. Vanuselist statistikat teha ja Plikaga võrrelda hetkel ei viitsi.

Aga tegelikult olen juba ammu tahtnud rääkida sellest, kui tubli Poiss on. Esimesed korralikumad iseseisva söömise katsetused said dokumenteeritud poolteist kuud tagasi, praeguseks sööb ta juba mõnda aega täitsa ise nii lusika kui väikese kahvliga ja oskab kenasti tavalisest tassist/klaasist juua ka. Muidugi meeldib talle eakohaselt plätserdada, mistõttu pärast söögiaja lõppu tuleb küürida nii last, põlle kui lauda, aga see läbu on tõesti pigem mänguhimu kui oskamatuse tagajärg. Tassist joomine on selline hitt, et kui tass korra kätte anda, siis enne tagasi ei saa, kui kõik on ära joodud. Kuna ta sellega aga vahepeal vehkida tahaks, peab kogu aeg kõrval passima, et sisu laia kaarega mööda elamist laiali ei lendaks. Sestap on põhijoogiks ikkagi vesi nokaga tassist, millel on tihend – lihtsalt mu enda närvide säästmise mõttes. Piima, keefirit ja kodust õunamahla saab siis vahetevahel tassist.

Ja see praegune iga on ikka üldiselt nii vahva. Välimus on veel armsa tite oma, aga oskused järjest kasvavad. Mõistust on muidugi vähem, nii et oskuste kasutamise tagajärjed on sageli hukatuslikud, aga siiski äärmiselt lõbustavad.

Sõnu eriti pole – emme, aitäh, mämm-mämm, päh, ta-ta… Sellised tavalised titeväljendid. Aga arusaamine kasvab iga päevaga, see on nii lahe. Puudekorvi juhtumist ma juba kirjutasin. Kui küsida, mis püksis on, siis jookseb juba vannitoa poole, et ma mähkme alt ära võtaks.

Viimased päevad olen lasknud tal palja taguotsaga ringi joosta, sest tal on seal taudist saati lõpuni ära paranemata punnid – vähesest õhuvannist ja kreemitamisest ei piisanud, kerisin siis elutoa vaiba kokku ja mähe on hetkel all ainult magades. Eile vaatasin, et tal on üks sokk märg, nagu oleks pissinud, aga loiku ei kuskil. Küsisin siis Poisilt, kuhu sa pissisid? Jooksis kohe lastetuppa ja näitas näpuga tugitooli peale, kus oli indeed märg laik. Ei suutnud kopika eestki kuri olla, et tool märg, nii suur rõõm oli, et ta mu küsimusest nii hästi aru sai.

Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või Poiss ongi palju asjalikum kui Plika tolles vanuses. Igal juhul on mul kodus üks lahe suslikupoiss – rõõmus nagu noor nirk muiste 😛