See oli aastaid tagasi mu lemmikute playlistis, aga ma pole juba ka aastaid peaaegu üldse muusikat kuulanud. Täna hommikul hakkas Abikaasa seda ümisema ja otsisime YouTube’ist üles.
Muidu on režiim endiselt arvutivaba. Selle postituse kirjutasin Plika arvutist (kuskilt peab ju muusikat kuulama! Plikal pole arvutikeeldu ka, ta ei tunne selle vastu õnneks nii elavat huvi, et peaks piirama hakkama), paari rea blogi ja hea muusika jaoks võib ju kaks minutit reegleid rikkuda 😛
Mõtlesin, et ei viitsi seekord Mahemarketisse minna – odavat lahtist suhkrut neil endiselt polnud (helistasin ja küsisin), muud kraami veel kodus jätkus.
Nüüd torkas pähe, et aega oli nagunii lõpus veidi ülearu, Pips sõidutas mind nagunii autoga, Mahemarket oli nagunii samas kandis ja tatar ning riisihelbed on mul tegelikult üsna otsas. Ja kes teab, millal ma jälle Tallinnasse satun, ainult süüa ostma ju ei tule, SIIS oleks juba odavam Pärnust osta, kui bussipiletite hind juurde liita.
Urr. No äkki keegi, kes Plika sünnipäevale tuleb, on nõus mulle veidi kraami tooma… Hah, alustuseks oleks viisakas kutsed ära saata, ehkki asjaosalised teavad nagunii, et pidu on õigel päeval.
Lapsed magavad ikka veel. Mul on isegi söök praktiliselt valmis (Abikaasat neljapäeviti ju pole) – ei saa kuidagi uusi reegleid rakendama hakata, võin edasi arvutis passida 😀
Ma usun, paljud teist teavad, kui lihtsalt arvuti enesesse neelab. Meil pole kunagi olnud nii, et istuksin päev läbi arvutis, lastega ja koduga üldse ei tegele, nii et kõik muu kannatab… Ma üldse ei tee arvutit hommikul enne lahtigi, kui lapsed on pudru ära söönud ja kõik vajalikud kodused toimetused tehtud – koristan, panen pesu pesema, no mis iganes tegemist vajab. Siis, kui kõik on sündsalt korras, teen endale hommikukohvi ja võikud ning istun arvuti taha.
Söök söödud, jääb arvuti lahti ja edaspidi istun selle taga vahel rohkem, vahel vähem – olenevalt sellest, mis veel vaja teha, kui palju ma viitsin teha, kui palju lapsed tähelepanu nõuavad.
Lapsed mängivad mul tihti eduliselt omaette, nii et sageli pole mingi probleem ka nende ärkvel oleku ajal arvutis istuda, nad lihtsalt ei vaja mind. Aga vahel tuleb ikka ette, et ma süvenen millessegi – kas on mõni põnev MSNi vestlus või tahaks blogipostituse ära kirjutada, aga siis on järsku mind vaja, keegi viriseb vms… Ja siis ma lähen närvi. No et mis te segate, laske mul see asi lõpuni teha.
Seda ei juhtu sugugi iga päev, aga vahel juhtub seda mitu korda päevas. Ja siis ma tunnen ennast halvasti.
Mrs G just kirjutas oma kinnises blogis, kuidas ta ei teegi nüüd arvutit lahti enne õhtul kella kuut. Et ta näeb, kuidas see lastele hästi mõjub.
Mul pole lastega küll mingeid suuri probleeme, aga mina olen ka alati Plika puhul täheldanud, et mida kannatlikum ma olen ja mida kiiremini ta soovi korral tähelepanu saab, seda vähem ta sõnakuulmatult käitub, seda vähem lollusi teeb. Ma olen seda korduvalt omal nahal tunnetanud, ometigi on vanad harjumused nii kiired naasema, ometigi neelab arvuti jälle nii kergelt alla. Nii lihtne on selle taha istuda, kui kodu korras ja lapsed parasjagu omaette mängivad – ma ju võin, miski ega keegi ei vaja mind hetkel. Aga kui ma siis õnnetul kombel millessegi süvenen ja laste peale närvi lähen, kui nood minu tähelepanu vajavad, see on juba kurjast.
Nii ma siis otsustasingi Mrs G eeskujul ennast kätte võtta ja kindlad reeglid paika panna. See mulle ei sobiks, et alles õhtul arvutisse pääsen, see oleks ilmselge liig. Hommikukohv ja arvuti on minu mõnusa päeva algus, see PEAB jääma. Ideaalne oleks ärgata hommikul nii palju varem, et kõik veel magavad ja ma saaks oma hommikurituaalid enne pere ärkamist läbi viia. See aga ei toimiks hetkel, kuna Poiss ärkab alati 5-6 paiku ja tukub siis tissi otsas seitsmeni, kindlalt ärkaks ta aga üles, kui ma üritaks tema juurest ära hiilida. Lisaks on magamistoa uks köögis, kui mul ka õnnestuks voodist ära hiilida ja uks kinni panna, ma usun, et Poiss ärkaks mu tegemistest tuleneva kolina peale ikka üles – täitsa hääletult ma köögis toimetada ei oska.
No ja tegelikult, olgem ausad, ega ma väga ei tahagi kuuest ärgata, tahan õhtul pigem veidi kauem üleval olla ja hommikul magada. Seni on enamasti nii, et Abikaasa tõuseb Poisiga ja mina tõusen siis, kui ta ära läheb, nüüd aga saime Abikaasaga kokkuleppele, et tõuseme koos kell seitse ja siis annab ta mulle need pool tundi, kus tema tegeleb Poisiga ja mina saan oma rahuliku hommikusöögi arvuti taga. See on super variant, sest viimasel ajal pole mu hommikusöök enam nagunii kuigi rahulik olnud, Poiss käib Plikaga mängimise asemel minult võileiba norimas 😛
Pärast hommikusööki panen arvuti kinni ja enne lahti ei tee, kui mõlemad lapsed magavad. Siis vaatan juba jooksvalt tunde järgi – laisematel päevadel istun kogu uneaja arvutis, virgematel päevadel vaatan kiirelt meilid-blogid üle ja teen siis neid olulisi asju, mida laste kõrvalt teha ei anna – mõni põhjalikum koristamine näiteks, mida lapsed segaksid.
Kui lapsed ärkavad, siis jälle arvuti kinni ja lahti ei tee enne, kui nad magama on pandud. Abikaasa oli nõus, et tema ei tee ka enne oma arvutit lahti. Päeval saab ta natuke töö juures ikka oma asju ka vaadata, nii et me oleme üsna võrdses seisus.
Nii peaksid õhtud olema garanteeritult lastele keskendunud ja mina tahan hakata rõhuma sellele, et ma rohkem õhtusöökide tegemise juures abis oleksin. Praegu on nii, et vahel ma midagi teen ja vahel ei tee ka… No nõusid pesen alati mina, aga võiks rohkem, eks. Just söögi TEGEMISEL kaasa aidata. Ja nii on meil rohkem motivatsiooni, et lapsed “kiirelt” õigel ajal magama panna – no enne ei saa ju omi asju teha 😛 Enamasti me ikka paneme normaalsel ajal, aga vahel ikka juhtub, et Plika voodisse minek venib kümneni, eile isegi kauem… Seda ei tohiks enam juhtuda.
Kindlasti tuleb ette erandeid – enamik retsepte, mille järgi süüa teeme, on netis, ei viitsi hakata küll neid ümber kirjutama, Abikaasal on vaja vahel kodust tööasju ajada, mul on kindlasti vahel mõni oluline meil tulemas vms, aga reeglina pole siiski kiireloomulisi asju, mis ei kannataks seni, kuni lapsed magavad.
Ja kõik see aeg, mille ma seni laste ärkveloleku aja jooksul arvutile kulutasin, läheb nüüd lastele või kodule. Ma ütlen, nad ju ei taha minuga sugugi iga hetk koos olla, nad mängivad päris palju omaette. Oluline on see, et kui neil on tähelepanu vaja, saaksid nad seda KOHE. Et ma poleks süvenenud millessegi muusse. Mul on kõik olulised kodused toimetused küll alati jooksvalt tehtud, samas on sadu pisiasju, mida muudkui edasi lükkan, kuna need otseselt ei põle – kas ei lähe vaja või pole näha. Aga ma tahaks, et kapi uste taga ja teisel pool oleks ka kõik korras 😛 Ja on väga palju selliseid asju, mida annab teha laste kõrvalt, mis ei vaja suurt laiali laotamist, süvenemist jne. Muidugi oleks paljusid asju ilma segamiseta mugavam teha, osasid asju ei annagi siis teha, kui lapsed ärkvel on, aga enamikku siiski saab.
Mulle meeldivad sellised konkreetsed plaanid, kuidagi peab ju ennast korrale kutsuma. Loodan, et suudame uutest reeglitest nüüd ka ilusti kinni pidada.
Tahaks ju ikka maailmaparim ema olla 🙂
Mu vanal truul Casiol oli algusest peale sätitud piltide külgede suhe 2:3 peale – no teadagi, ikka sellepärast, et fail oleks valmis 10×15 foto printimiseks ilma igasuguste lõikamisteta. Mulle pole mingi probleem pilte ise parajaks lõigata, nagunii tegin seda pidevalt, sest tausta jäi liialt, samas oli ka mitmeid kordi, kus ei tahtnud ülevalt ja alt äärest midagi ära naksata, siis oleks jäänud tavaliste 3:4 külgede suhtega digipildid valgete äärtega, mis mulle ei meeldinud.
No igatahes, nüüd ma sain uue fotoka, millel praegu on vaikimisi 3:4 ja mõtlen, kas peaks selle 2:3 peale muutma või mitte. Ühest küljest pole nagu oluline, ma ei tee enam pilte albumisse, edaspidi on plaan täielikult fotoraamatute peale üle minna (praegu läheb kogu aur blogi kolimise peale, aga kui sellega ükskord ühel pool, siis vast hakkangi õhtuti fotoraamatute kallal nokitsema). Seal võib pilte ükskõik mis mõõtu lõigata – just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib.
Samas kui tahaks mõnd pilti arvuti taustaks panna, siis oleks 2:3 suhe parem, arvuti ekraan on niigi veel piklikum. Kui tahaks pilti raami panna, siis 10×15 ja A4 oleks 2:3, 15×20 ja A3 seevastu 3:4.
Üldiselt on see pseudoprobleem, ma tean. Sest alati saab ju ise sobivaks lõigata. Aga mulle meeldib selliste asjade üle mõtiskleda. Mõtlen, et 2:3 vist oleks ikka mõistlikum valik – no selle mõttega, et kui vaja ääri ära lõigata, siis reeglina on lihtsam ikka pikemat külge väheke lühemaks kärpida, sel puhul on suurem tõenäosus, et midagi olulist kaduma ei lähe, pead poolikuks ei jää jne.
Näed, kirjutasin postituse ära ja otsustasingi – lähen muudan kohe 2:3 peale 😛
Ühtlasi tuli meelde, et unustasin lisaaku osta, see on minu meelest asendamatu – kui üks saab tühjaks, on teine kohe võtta. Ma ei viitsinud isegi vaatama minna, palju Eestis maksavad, võtsin eBay ette, sortisin hinna järgi, vaatasin välja, et kõige suurema mahuga on 1400 mAh (kõige väiksem oli 760) ja tellisin ära. £2.49/€2.97 🙂 Nüüd vaatasin huvi pärast oma poest kah, seal oleks asendusaku olnud €24.99. No täitsa kahju on inimestest, kes pole avastanud eBay võlusid ja kõike Eestist ostes ränka hinda maksavad 😛
Võiks öelda, et tänane Tallinnas käik oli igati edukas – olen €400 võrra vaesem, oman uut punast fotokat ja uusi võrdlemisi pungiseid talvesaapaid. Positiivne emotsioon, seda nagunii.
Ma olin juba eile õhtul elevil, nagu väike laps enne jõule. Teate, millal ma viimati ilma lasteta Tallinnas käisin? Eelmise aasta suvel! Oh, kuidas ma unistasin sellest ajast, mil Poiss on päeval tissivaba, nii et saaksin üksinda kuskile kaugemale minna… Nüüd siis lõpuks!
Juba üksinda bussiga sõita tundus enneolematu luksus. Ei peagi ligemale kaks tundi pingeliselt lapsi lõbustama, et keegi ei viriseks? Tõesti võin peaaegu kaks tundi raamatut lugeda või magada? Võrratu!
Öö jäi küll lühikeseks, aga und bussis polnud, lugesin läbi kaks kolmandikku Minu Bollywoodist, sis jõudsin kohale. Läksin Järvel maha ja jalutasin oma kunagisse töökohta.
Oh, kui mõnus oli. Jutustasin Lepaga üle tunni aja, sai vanu aegu meenutatud ja uusi uudiseid kuulatud, sekka nagu muuseas ka kaamera ja mälukaart ostetud. Canon Ixus 220 HS, otse loomulikult punane. No ma eriti ei viitsinud valida, natuke näppisin erinevaid variante, aga olen alati öelnud, et järgmine kaamera tuleb Canon, garanteeritud kvaliteet ju, hind oli enam-vähem, kiire kah, no ostsin ära. Mälukaardi seekord 8GB, et saaks vajadusel vabalt ka andmekandjana kasutada. No ma olen alati seda meelt olnud, et kuni poole suurema mahuga mälupulga/kaardi/kõvaketta hind pole poole kallim, siis tasub ikka suurem osta, saab odavamalt.
Nüüd on mul siis 12MP ja 5x zoom ja 1920×1080 video, ulme. Vanasti oli 6MP, 3x ja 640×480 😛
Siis helistasin Pipsile, kellel oli läbi õnneliku juhuse õppepuhkus, millest ta oli nõus pool päeva mulle ohverdama. Tuli mulle autoga järele, läksime Kristiinesse. Alustuseks pugisime kõhu hiinakat täis, siis peale üks Boost Juice Barsi kakao maasika ja banaaniga (jube mõnus oli!) ning seejärel palju poode – peamiselt kingapoode, aga natuke muid ka.
Kõik saapad, mis olid sooja voodriga, olid kohutavalt IGAVAD. No tõesti, kui ma maksan saabaste eest €150, siis ma tahaks, et need peale kvaliteetsuse ja sooja ja mugavuse ka ILUSAD oleks, eks. No ei leidnud miskit, mis oleks silma särama pannud – kõik ägedad olid sooja voodrita. Aga Ecco pood jäi seekord juhtumisi viimaseks ja sealt ma lõpuks saapad leidsingi. €175 pani küll kulmu kergitama ja raskelt ohkama, aga no nad nägid nii pungised välja, pika säärega saapad on mulle alati laiad, aga neid andis nööridest parajaks teha, lisaks goretex ehk garanteeritud veekindlus (eelmisel aastal olid sellega ainult matkasaabaste tüüpi, ei tahtnud mitte). Kahtlesin küll, kas äkki külmaks ei jää, sest vooder polnud karvane, aga oli siiski täitsa olemas ja poolenisti villast. Ja tallad olid paksud ja roomikud ja Pips ütles, et temal sarnaste saabastega küll talvel külm polnud. Jalga tõmmata oli veidi raske ja alumine osa oli hästi tihedalt ümber, aga saapad jalas ebamugavad polnud ja ma tean, et need venivad ajaga ilusasti parasjagu välja, läheb kergemaks. No ja noh, pungised ikkagi 😀 Nii ma siis ostsin. Goretexile sobiva hooldusvahendi kah lisaks. Ja olgu nüüd järgmised viis aastat mureta!!!
Lõpetuseks otsisime mu fotokale kotti. Selle käigus avastasin teistest fotopoodidest järjest pisikesi imenunnusid Punaseid nikoneid, mida minu poes üldse polnud, no ja tagatipuks sain teada, et Olympus ja Sony on kah SD kaartidele üle läinud, ma välistasin need enne vaikimisi just nõmedate kaartide pärast. Ühesõnaga nüüd ma ei teagi, kas oleks pidanud äkki põhjalikumalt uurima, äkki oleks Nikon Coolpix S5100 või mõni nunnu Sony või Olympus sama head olnud, ainult et soodsamad… See Nikon meeldis mulle eriti, Canon on muidu igati nunnu, aga mulle ei meeldi see, et obje on ka punane, võiks hõbedane olla… Samas ma natuke lugesin netist arvustusi, Canonit nagu kiideti ikka tollest Nikonist rohkem (see võis ka vabalt selektiivne lugemine olla), Canonil olevat roostevabast terasest korpus (vastupidavam siis, onju, eksju) no ja Canoni pildikvaliteet oli vähemalt vanasti parim. No ja loodetavasti see Nikon ei teinud nii kiiresti pilti 😛 Et äkki ma ei ostnud ilmaasjata €200 eest kaamerat, kui oleks tunduvalt odavamalt sama hea saanud. Nüüd on igatahes ostetud ja ma olen rahul küll.
Aa, aga kott, jah. See kaamera on mu eelmisest veidi väiksem, nii et tolle kott on tibake suur, mis mind häiris. Ja tänapäeval originaalkotte eriti üldse ei tehta, sest need on kallid ja ei osteta hästi. Aga mulle originaalkotid meeldivad, sellised stiilsed ja nahast ja täpselt parajad. Ma vihkan pussakaid riidest kotte, mis on ikka kuskilt küljest suured! Kristiine Fotoluksis oli muhe müüja, kes mulle ühte Casio kotti otsis, mis neil lõpumüügis olevat ja sellele Ixusele mõõtudelt täpselt sobivat, aga tõdes lõpus, et see on vist siiski juba maha müüdud. Lõpuks sain Prismast punase ja riidest, aga vähemalt on paras. Odav junn oli kah, €6.50. Nahast oleks küll rohkem meeldinud, aga ei viitsinud mujalt otsima hakata, see nägi okei välja ja kaamerat on vaja kaitsta.
Kui kõik vajalikud ostud tehtud, oli odava bussini veel kaks tundi aega, nii sõidutas Pips mind bussijaama lähedal asuvasse Gruusia restorani Hinkaali maja, seal sõime veel lihaga pannkooke ja lobisesime mõnusasti. Kodutee magasin suuremalt jaolt maha, terve päev shoppamist oli päris ära väsitanud.
Sihuke lugu siis. Nüüd saan jälle pilti teha ja talv võib tulla. Tegelikult selle talve suhtes ma veel päris kindel pole – peaks ikka suusapüksid või sooja aluspesu muretsema. Või mingid muud soojad püksid… Või kõik kolm. Ma nii kohutavalt kangesti tahan Loodusperest pikka sooja aluspesu, siit – retuuse kindlasti ja ma ei teagi, pigem vist maikat, kui pikkade varrukatega särki. Ma olen ju nii kohutav külmavares. Äkki kui ma paneks teksade alla (mis on küll kõige idiootsemad külma ilma riided, ma tean, aga mul ju pole muud) need retuusid, äkki siis oleks soe? Või peaks ikka suusapüksid ka ostma? Aga neid ei saa saabaste sees kanda, tahaks ju oma pungiseid saapaid näidata 😛 Või peaks laskma teha mingid voodriga soojad püksid õmblejal? Sellised alt kitseneva säärega, et saaks saapa sees kanda? Keerulised küsimused. Ma lihtsalt ei taha sel talvel enam külmetada!
Need hinnad on Loodusperes muidugi üsna röögatud, samas soojus oleks seda väärt ja saaks ju ka ikka mitu head aastat kanda. No suusapüksid oleks nagunii kallid, pükste õmmelda laskmine kah. Ei tea, kas ma saaks ainult villaste retuusidega hakkama või oleks ikka sooje pükse ka vaja või äkki piisaks ainult soojadest pükstest ja poleks aluspesu vaja? Mul on veel natuke aega mõelda ja otsida ja osta/õmmelda lasta, suurema külma ja lumeni vast läheb veel kuu-poolteist ikka.
Oh, ja ma leidsin ju Rademarist täiesti juhuslikult hirmnunnu mütsi, mis oli väga sarnane mu eelmisel talvel ostetud roosale mütsile – sihuke tutiga, mis jääb kukla taha peitu, sobis sama hästi, kõrvade ümber oli samamoodi topeltsoe, fliisvooder. Ja hästi ilus musta-türkiissinise segune muster. Just see värv mind võluski, sobis väga hästi. Aga kurat, €35… Ei raatsinud osta. Mul on ju müts olemas. Mitte et inimesel ei võiks valikut olla, eks, aga samas mu jopel on roosa lukk. Samas see müts oli ikka NII ilus, et ma äkki lähen piilun Pärnu Rademari kah. Kui seal on, siis on äkki nii mõeldud, et ma pean selle saama. Kui pole, siis ei peagi 🙂
Ja korralikke kindaid oleks ka vaja…