Pole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul selle peale, et päike paistab. Pole midagi mõnusamat, kui tulla duši alt välja ning tunda kohvilõhna… Ja näha päikest. Ja süüa hommikust, kogu perekond laua ümber (jajaa, Plika ka – küll meist natuke madalamal, turvatoolis).
Et seda päikest veel kauaks jätkuks!
…tuli meelde lõpuks üles tähendada – mõõtsin ennast paar päeva tagasi ja olengi jälle raseduseelsetes mõõtudes – puus 96, vöö 78 (see kõikus mu meelest 74-78 vahel, päris kindel polegi). Rinnaümbermõõt on endiselt tavalisest suurem, aga kõigest 4 cm. Kaalu ei tea, sest kaalu meil pole.
Aga nojah, kõhul on ikka see rasvavoldike, mida enne polnud 😛 Seistes pole praktiliselt nähagi, aga istudes küll, rohkem kui enne. Peaks vist neid va kõhulihaseid tegema hakkama…
Üldiselt olen igatahes rahul ja vaata huviga, kui kiiresti järgmine kord taastumine läheb. Ei tea küll veel täpselt, kunas see järgmine kord tuleb.
Kui õeke nüüd selle faili MSNis kätte saaks, siis sukeldukski kohe peadpidi teki alla. Aga tahaks arvuti kaane ikka ööseks kinni panna.
Harjutame last järjekindlalt pärast kaheksa-üheksa paiku vannis käimist ja öötissi kohe magama jääma. Kui vanasti jäi ta päriselt magama alles üheteist-kaheteist vahel, siis täna on poole kümnest saati norsanud. Noh, enne seda me ka tegelesime mõlemad selle nimel pea tund aega – ei saanud alguses voodisse jätta, kukkus kõva häälega karjuma, kui käest ära panime ja tuli jälle sülle võtta…
Ise arvan rahutuse põhjuseks olevat seda, et ta ei saanud esimese korraga piisavalt kõhtu täis, miski hakkas teda ilmselt häirima – pärast uuesti tissi pakkudes imes veel tükk aega ning oli siis piisavalt rahulik ja poolmagavas seisundis, et omaette voodisse lutti imema ning üsna pea ka magama jääda.
Eks me jätkame samas vaimus. Loodetavasti tulemustega.
Eile sain kolme asemel kahest magama, täna jõuan ilmselt isegi enne ühte. Õhtune kontrollring on juba tehtud – panen veel homseks pensioniametisse minekuks kõik valmis, pesen hambad ära ja siis lähengi.
Sest ma ei kasvata ju ainult last, ikka ennast ka 😉
Oimaivõi, see on nii humoorikas. Kas te kujutaks ette, et väljas on -1 kraadi, lund ehk mingi 18 cm ning liikluses valitseb sellepärast kaos – bussid ei käi, rongid ei liigu, pea kõigil metrooliinidel on probleemid, autot ei saa välja kaevata, sest kellelgi pole lumelabidat. Pluss koolid on kinni, kohtuistungid ei toimu jne jne jne. See siis lühike kokkuvõte Steni kirjutatust. Oi, kui kahju, et ma pole praegu Londonis, lõbus oleks jälgida, kuidas terve suurlinn väikese lume pärast pea kaotab 🙂
…ja minu Google Readerisse tekivad järjest Londoni eestlaste postitused, otse loomulikult koos fotosüüdistustega:
Nagu näete, on lumi Londonis haruldane ja rõõmustab eestlaste südant. Eriti vahva on Iire blogipostituse viimane pilt meie hetkel lumega kaetud vanast Londoni aiast. Oleks mina siis oma Londonis elatud talve jooksul kordagi lund näinud…
Kade olen! 😛
Aga nüüd vutt-vutt-vutt õhtusele koristusringile, hambaid pesema ja siis voodisse und ootama!