2006

Nunnu pühapäev

Võib-olla peaks alustama sellest, et mul oli pühapäeva hommikul suhteliselt s*tt tuju. Olin enda peale ikka veel kuri, et kogu laupäeva pohmakale raiskasin (ehk siis pigem selle peale, et reedel nii palju jõin) ja natukene kurb, et Murakas lõplikult läinud on.

Aga siis tuli ema ja tõi mulle palju süüa ja õmbles mu pluusile nööbid ette (sest ma ise ei viitsinud) ja üldse oli tore.

Ja kui ma alguses mõtlesin, et ei viitsi Oriflame’i jõulupeole ka minna, siis rääkisin natukene telefonis Lepaga ja ta tegi ka mu tuju paremaks ja ma mõtlesin, et peab ikka minema 😛

Hea otsus oli.

Ma siinkohal vabandan ette kõigi Oriflame’i konsultantide, sealhulgas mu enda ees – ärge võtke kogu järgnevat juttu südamesse. Tooted on ausad ja mulle üldiselt väga sobib kontseptsioon sellest, et ma ei pea kosmeetikat ja muud taolist poest otsima, kus käimine on tüütu ja valik liiga suur, vaid võin kõik ühest kataloogist ära tellida, täitsa soodsalt pealegi. Olen seda juba üle aasta teinud.

Mulle lihtsalt ei istu need püramiidskeemiga asjad. On inimesi, kes oskavad sellega ilusti tegeleda, Kats näiteks, respect talle (tänu temale ma Oriflame’is olengi) – ei ole asja, mida ta Oriflame’i kohta ei tea, oskab alati kõike soovitada, ei ole küsimust, mis vastuseta jääb. See on täitsa äge.

Aga noh, siiski, see oli ülimalt lõbustav viibida peol, mida hästi palju inimesi hästi tõsiselt võtab. Vene pidu stiilis sära ja hiilga, palju keskealisi korpulentseid venelannasid lumekuninganna kostüümis jmt. Inimesi kutsutakse lavale stiilis: NEMAD on jõudnud X protsendini, tatataa, julgustav muusika, aplaus…

See oli nii kole, et see oli ääretult lõbustav. Veetsime Lepaga aega peamiselt baarileti ääres alkoholi tarbides (apelsinimahl pisangi ja viinaga ainult 30 krooni!)

Ja õhtu naelaks oli muidugi Anne Veski, keda ka teie selles postituses läbi Lepa hindamatute kaadrite nautida saite.

Lõbustasime ennast kaks tundi ja tahtsime siis minna Rockstarsi kohvi jooma, aga kuivõrd seal oli mingi raha eest toimuv üritus ja Woodstocki soojade jookide masin oli katki, lõpetasime ikka siidri/õlle taga. Sellest moraal, et saatuse vastu ei saa (päeva keskel olin veel täiesti kindel, et ei tarbi üldse alkoholi).

Aga nunnu oli.

PS. Kats, ausalt, ära võta isiklikult! Mul on VÄGA hea meel, et sa meid kutsusid 😀

Minu arust on see armas

…et mu tujud ausalt vahelduvadki ühe minutiga. Eriti armas on see muidugi siis, kui need lähevad halvast heaks 😛

Täna hommikul on elu kohe tõsiselt lill. Ärkasin isegi natukene ENNE kella (mis siis, et üles tõusin ikka alles pärast poolt tundi telefoni vaigistamist) ja väljas oli pime ja elektriküünlad aknal olid ilusad. Ja mul pole enam süda paha, nii et ma sain endale harjumuspärase suure taldrikutäie võileibu ja tassi kohvi teha (ma OLEN üritanud hommikuti putru sööma hakata, aga mnjah), et need rahus voodis teki all, läpakas süles, ära tarbida.

Ja kui mu tuju järgmise tunni ajaga jälle halvaks ei lähe, siis kirjutan teile tööl oma nunnust pühapäevast. Tööl sellepärast, et seal on Lepa tehtud hindamatu väärtusega pildid, mis on oluline illustreeriv materjal.

So long, my dears!

Oh, jah…

Maitea, pidin magama minema või nii.

Tegelikult tekkis suhtlemisvaegus hoopis (palju tikrilikum, noh).

Ja tahtsin teiega jagada oma muret, et mul on MSNis (hetkel) mitu inimest, kellega on kange kiusatus rääkima hakata, aga ma ei tee seda (peaaegu kunagi), sest midagi head sellest nagunii ei tuleks.

List on muidugi pikad pandavad poisid. Täidavad mu südame hellade mälestustega ja muu taolisega. Aga on kahjuks (suhteliselt) kättesaamatud. Ilmselt ongi nii parem. Vähemalt on, mida mäletada. Või millest unistada.

Ja pean vajalikuks mainida, et ma ei kõnele siinkohal ei poiss Lepast, kes on hetkel offline ega tekita minus üldse sedasorti helli tundeid (nostalgiat jmt, seda küll, aga selleks läheb vaja rohkemat, kui MSNi vaatamist, ka ei karda ma temaga rääkida) ega ka idioot (eks ilusast) poisist, kes juba ammu mu MSNi listist välja lendas (kõigepealt kuumade poiste grupist, siis lõplikult).

Taramdaraa… Jõulud 🙂

EDIT: Nimetasin ja tõstsin oma MSNi gruppe natuke ringi, nüüd on mul ka kuumad poisid ja kuumad tšikid nagu Lepal 😛 Oioioi…

Miks?

Miks tuuakse meile 19 kasti kaupa? (mis siis, et enamik neist suht väiksed, räme ikkagi)

Miks paneb Hansa liising oma klientidele näkku ja mind seepärast piinlikkust tundma? (aga vähemalt üks Kaupsi kinkekaart on juba olemas, nii paljugi nende kasuks)

Miks tahavad kõik inimesed detsembris tarbida, tarbida, tarbida? (Et meile käivet teha? See on muidugi hea…)

Miks on mul jälle ilma igasuguse põhjuseta süda kogu aeg natukene paha, nii et süüa õieti ei saa? (kõigile naissoo esindajatele ühise igakuise füüsilise nähtuse hiljutise lõppemise põhjal ei saa võimalikku (pigem nagunii võimatut) rasedust süüdistada, tänan küsimast)

Miks ei ole mul käepärast pikka pandavat poissi, kes rahuldaks mu vajadusi? (töötav wifi, hea seks etc)

Kuidas on võimalik, et sain reedel pea kümme tonni palka, aga järgmise palgapäevani on elamise (loe: söök, alkohol, riided, peod, jõulukingid etc) raha 580 krooni? (viimane Egiptus, krediitkaart, mõned ettenägematud kulutused (loe: lehmadega põll, Muraka lahkumispidu), üür, kosmeetik, pillid, Ekspress, õppelaen, mobiil etc)

Sõbrad, jõulukinke te see aasta ei saa! Mitte keegi! Aga seitset teist õnnistan ma kaardiga (sest just nii palju kaarte ma hiljuti ära ostsin) ja piparkoogid tulevad ka (söön kasvõi kuu lõpuni makarone!). Videomaki pean maha müüma (ammu oleks tulnud seda teha, aga ma lihtsalt ei viitsi tegeleda), siis saan ehk kuu lõpuni kuidagimoodi läbi. Te ju teate mu püha uskumust, et aasta lõpuks pean olema plussis, mitte miinuses. Krediitkaart EI OLE seekord lahendus. Kuuske vist see aasta siiski ei tule…

Aga muidu, tsiteerides Dakit: elu on lill.

*Tikker ohkab nukralt ja läheb tema kohta hirmuäratavalt vara magama* (tööpäev pidi vist tõesti ränk olema)

So long, farewell…

Reedel oli siis Muraka lahkumispidu. Miks ma sellest varem ei kirjutanud, küsite? Väga lihtne – oigasin eile terve päeva voodis ja ravisin elu kõige hullemat pohmakat. Sellest loo moraal: liiga vähese vaba aja omamine ja sellest tulenev tunne, et neid väheseidki vabu päevi tuleb täiega ära kasutada (loe: vabale päevale eelneval õhtul suuremal hulgal siidrit viinaga tarbida) ei ole enamasti õigustatud ja lõppeb nii, nagu ülalpool juba mainitud: terve su reaalne vaba päev läheb pohmaka ravimisele.

Mina igatahes õppisin sellest midagi! Avalikke idiootsusi seekord õnneks ei teinud, vähemalt see läks hästi 😛

Igatahes olid kohal kõik vanad ja uued (v.a. need, kes välismaal) ja ma ütleks, et pidu oli tore.

Viimane õhtu koos Murakaga möödus traditsiooniliselt: McDonalds ja America’s Next Top Model. Traditsiooniliselt kallasin ma pool kruusi piima voodisse ja traditsiooniliselt avastasime, et osa, mis pidi pealkirja järgi olema 7. hooaja finaal, oli tegelikult hoopis eelviimane. *tige*

Ja täna hommikul kell viis läks Murakas taksoga lennujaama. *nukker*

PS. Avastasin, et üks väga oluline pilt jäi kollaaži panemata – eelmise suve lõpus inventuuri ajal tehtu nimelt. Aga mul on aega asja parandada, kuni Murakas USAst tagasi jõuab 😛

Scroll to Top