July 2007

Kolimistest

Kuni keskkooli lõpuni elasin ma Pärnus. Sellest esimesed kuus aastat vana turu lähedal, suvel enne mu kooli minekut kolisime Maisse, kus mu ema siiani elab.

  1. sügisel 2002 kolisin Tartusse Turu tänavale
  2. suveks 2003 Pärnusse
  3. sügisel 2003 taas Turu tänavale
  4. suveks 2004 Tallinnasse Lasnamäele A juurde
  5. sügisel 2004 Tartusse Raatuse ühikasse
  6. suvel 2005 taas Tallinnasse A juurde
  7. jaanuaris 2006 ajutiselt ühe Iirise sõbranna juurde, kuni Muraka tollane korterinaaber välja kolib
  8. veebruaris 2006 Mustamäele Muraka juurde (detsembris kolis tema minema ja asemele tuli Annika ning me kõik teame, mis sellest sai, võeh)
  9. märtsis 2007 kolisin kõigepealt oma asjad Tallinnast Pärnusse ja siis ise Londonisse Iirise ja Kay juurde
  10. aprillis 2007 siia
  11. ja nüüd, juulis 2007, kolin ma Brixtonisse

Aga täna õhtul tuli mul pähe, et ma ei olegi siin korteris pilti teinud. Sellist üldisemat, et jääks mälestus, kus ma siis õieti elasin.

Niisiis neli pilti minu viimase kahe ja poole kuu elukohast, alustame ringkäiku välisuksest ja kella liikumise suunas:

(voodi juurest edasi läheb uks väiksesse koridori, millest lähevad uksed vannituppa ning Iirise ja Kay tuppa)

Selline elamine siis. Ehk saite mingi ettekujutuse.

Aga Mees jõudiski siia… Nüüd kolime 🙂

Ainus, mida ma taga igatsema jään, on Iirisega koos elamine. Oli tore… Ja kahju, et nii ruttu läbi sai. Aga olgu… Optimist nagu ma olen – edasi läheb veel paremini!

Elu valusad õppetunnid

Sain just teada, et Annika, kellega pärast Muraka Inglismaale kolimist mõne kuu koos elasin, on korterist välja kolinud, mis tähendab, et oma tagatisrahast võingi unistama jääda.

Oma viga muidugi, et varem ei viitsinud asjaga tegeleda, aga me läksime temaga kapitaalselt tülli ja ma tõesti ei arvanud, et ta nii nahhaalne olla võib.

Ma kunagi kirjutan pikemalt ja seletan asja lahti, praegu olen liiga nördinud.

Ega see £130 mind ei tapa, vähem kui nädala palk, maksan selle siis emale ise ära. Aga see tunne, et keegi, kes oli kunagi üks sinu parimaid sõbrannasid, sinu peale niiviisi s*ttus… No ütleme nii, et ma siin lihtsalt nutsin peatäie selle peale.

Aga pohhui. Raha tuleb, raha läheb. 3000 kr on suur raha, aga 130 naela täiesti makstav. Ja olen jälle targem.

Valus on ikkagi.

Päev, kus kõik läheb valesti

Ma rahustan kohe alguses maha, et tegemist pole ving-ving sissekandega, situatsioon läheb minu jaoks pigem absurdihuumori kilda.

Kõigepealt avastasin tööle jõudes, et mul pole kapivõtit kaasas. Kusjuures ma eile õhtul korra isegi mõtlesin, et oi, ma pakkisin need teksad ära, millega tavaliselt tööl käin, kapivõti jäi ju siis sinna taskusse, aga siis tuli meelde, et töölt ära tulles panen kapivõtme alati mantli taskusse… Ja kuna olin väsinud, siis ei viitsinud üle kontrollida. Otse loomulikult oli see esimene kord elus, kus ma olin võtme tõepoolest töölt lahkudes hajameelsusest jaki tasku asemel tagasi pükste taskusse pannud.

Siis lõin ma 12 kg jääkoti suure hooga vastu letiäärt, et jääkuubikuid üksteisest eraldada ja otse loomulikult läks selle pikem külg terves ulatuses lahti, nii et pool jääd kukkus põrandale.

Siis tegin ma hajameelsusest cappuccino asemel latte ja macciatone asemel macciato.

Siis pillasin millalgi selle kannu põrandale, mille sees piima soojendatakse. Tühjalt küll õnneks.

Mul on teist päeva nohu. Ma isegi ostsin Eestist spray kaasa, mõeldes, et siin on ravimid kindlasti kallimad. Aga just siis, kui ma Londonisse jõudsin, oli Murakal nohu ja ma lahkelt laenasin talle seda. Ja otse loomulikult unustasin tema juurde. Ja see on siiani seal 😀

Jne. Jne. Jne.

Aga midagi positiivset juhtus ka. Nimelt pidas mu tänaval kinni mingi agentuuri esindaja ja küsis, kas ma oleks huvitatud… No ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Inglisekeelne väljend on extras (vist). Ühesõnaga need tüübid, kes nt muusikavideotes taustal tantsivad jne. Võttis nime ja numbri, tegi foto, andis visiitkaardi, käskis kodukat vaadata ja lubas, et mulle helistatakse hiljem. See agentuur siis.

Põnev, pole midagi öelda! Vaska käis mulle just hiljuti peale, et ma peaks ikka modelliks minema, millele ta sai küll tüüpvastuse:

1) Ma ei oska poseerida ja jään iga pildi peale totra naeratusega
2) Mul on modelli jaoks liiga koledad hambad (sellest moraal, lapsed, ärge keelduge suures kartuses mitu aastat hambaarsti juurde minemast, eriti kui tegu on teie esihammastega. Sest kui te lõpuks lähete, siis suretatakse paar neist ära, mille tagajärjel need muutuvad tumedamaks ja selleks, et kogu naeratus korda saada, peate maksma 15k kroonide eest, mida teil ilmselt ei ole)
3) Mul on üks silm piltidel kogu aeg poolkinni (sellest moraal lapsed, ärge hõõruge pidevalt silmi, kui teil ka läätsede kandmise tõttu peaks pidevalt selline tahtmine olema – muidu on silmalaud hiljem välja veninud ja ma ei viitsi isegi mõelda, palju see op maksis, olen kunagi uurinud küll)

Aga kui neid asju poleks, oleks ma ennast ammu juba kuskile pakkuma läinud, mitte et modellindus mulle elu unistuste ametina tunduks (Top Modelit vaadates, brr, ma ei tahaks küll seal osaleda), aga põnev, võimalus raha teenida ja endast paar ilusat pilti saada – ma ju olen edev!

Et kui mind tänavalt üles nopiti, siis peab küll proovima. Noh, ega see ei tähenda ju veel midagi, aga optimistina eeldan, et küll kõik läheb kõige paremini. Ja muusikavideo taustatantsijal ei pane ilmselt mingit kohati poolkinnist silma ega kohati veidi tumedamaid hambaid vast niiväga tähele, kui fotol. Et ootame, vaatame.

Tikker modelliks. Irw.

Mineviku lainetel

Tegelikult pidin ma täna õhtul kolima, aga kuna Swamm magas liiga kaua, siis lükkus homsele. Ja enne ma detailidest ei räägi, kui asi päriselt toimunud on, sest ei taha ära sõnuda.

Pakkisin kõik oma asjad kokku, läks väga valutult ja võttis aega vaid poolteist tundi.

Olen viimased tunnid oma blogi arhiivi lugenud. Mitte päris kõike järjest, aga nii valikuliselt. Võtsin ette kõigepealt juuni, siis mai, nüüd olen aprillis 2007. Ja loen nii, et järjest vanemaks lähevad.

Paljude asjade peale on praegu nii hea naerda. Näiteks selle peale, et ma kartsin enne esimest tööpäeva, et ma ei saa aru, mida kliendid räägivad (no see suhtluskramp oli alguses, mis siis, et keeleoskus hea, nüüdseks muidugi ammu kadunud). Et ma kurtsin, kuidas tööl on raske ja nii palju asju vaja meeles pidada. Hiljem jamad piima ja masinate puhastamisega.

Nüüd haigutan ja teatan, et töö on nohu. Aga graafik on s*tt ja palk ka, nii et tahaks paremat. Augusti lõpus siis. Küsisin täna, kuidas puhkuseraha arvutatakse. Liidetakse kõik palgad kokku ja arvestatakse nädala keskmine. Nii et mida rohkem enne tööl käinud oled, seda rohkem saad. Loogiline. Positiivne (sest mingi aeg tagasi ma töötasin pikalt kuus päeva nädalas ja järgmised viis nädalat ju ka)

Ja siis ma olin mingi aeg pildistanud kollast liblikat ja mõtlesin, milline suvi tuleb. no… Päris huvitav on, ütleme nii 🙂

Ja siis kogu see poistega seotud jama, mis nii pikalt ja raskelt kulges. Mis nüüdseks on igakülgselt ok, sest kõik asjaosalised on ammu aru pähe võtnud.

(linkida ei viitsi ühtki neist mainitud asjadest, sest ei viitsi uuesti üles otsida. Uni on)

Nii palju probleeme, mis nüüdseks on kõik lahenenud.

Tuletab lihtsalt meelde, et alati läheb paremaks. Et kõik laheneb.

🙂

Pildipost

Olen siin viimaste päevade jooksul rohkem “elanud”, nii et kirjutada pole suurt midagi, aga see-eest olen hoolsalt üles pildistanud igasuguseid jaburaid, naljakaid, päevakajalisi või lihtsalt ilusaid asju.

Enjoy!

See on mingi… Kirik kuskil Big Beni lähistel. Vist on kirik. Tagantpoolt. Maris võib nüüd minu ignorantsuse peale pead vangutada ja pidada teile loengu sellest, mis hirmkuulsa ehitisega tegemist on. Mina pildistasin lihtsalt sellepärast, et ilus on.

Eile oli kesklinn kinni, sest Tour de France oli omadega siiakanti jõudnud:

Trafalgaril on mingi kirik, kus toimuvad praegu ulatuslikud remonditööd. Krunt on ümbritsetud aiaga ja aia peal on täiesti jaburad elusuurused fotod erinevatest kirikutegelastest, kiivrid peas. No kes sellise asja välja mõtles ja milleks see vajalik on? 😀 Aga positiivselt naljakas, nii et miks mitte!

Selline silt oli Victoria kandis mingi kõrge klaasvestibüüliga büroohoone küljes:

Angelis, kus ma töötan, on peatänavaga paralleelne üks väike tänav, kus müüakse peamiselt antiiki, aga on ka söögikohti ja muud. Kunagi Mehega seal jalutades avastasime ühe kohviku keldriakna luugi pealt sildi, mis ikka mõneks ajaks naerust kõõksuma pani:

Üks silt jäi tegelikult veel üles pildistamata, sest nägin seda bussiaknast ja pole viitsinud tagasi minna. Pildil kaks kriipsujukust kooliõpilast ja üks täiskasvanu ning kirja mõte umbes selles, et koolilapsed ilma täiskasvanuta siseneda ei tohi. Kuradi kirjatarvete kauplusse! Nii jabur mu meelest. Aga siinmaal pidavat see hästi levinud reegel olema poodides, et üle kahe koolilapse ei tohi seal korraga olla. Ma ei tea, miks siis… Varastavad äkki kampades või… No igatahes, kui seda silti kuskil näen, siis katsun teile ikka pildi ka orgunnida.

Ja siis lihtsalt kaks ilusat pilti meie kõrvaltänavast. Pean tunnistama, et küll ülevalgustatud ja veidi nadide värvidega, päriselt oli ilusam. Aga no midagigi.

Tegelikult räägin natuke juttu ka. Sellest, kuidas ma täna hommikul jälle vihastasin. Vihastasin oma töö peale.

Vihastasin, kui pidin nädalavahetuse hommikul poole seitsmest tõusma. Mees jäi koju magama ja mina pidin tööle minema. Väljas oli meeletult ilus ilm üle pika aja.

Ja ma mõtlesin sellele, et ma olen absoluutselt kõik nädalavahetused töötanud. Kõige esimesel nädalal anti laupäev vabaks, ilmselt sellepärast, et ma olin nii uus ja see on nädala kiireim päev. Kui õde külas käis, küsisin pühapäeva vabaks ja sain ka. See on kõik. Kõik ülejäänud nädalavahetused olen töötanud. Peaaegu kõik varastes vahetustes – algusega 7.45, 8, 9 või 10 (erilist vahet pole, ausalt).

Kui ma paar nädalat tagasi Tarasele vihjasin, et ma olen kaks kuud nädalavahetustel ainult hommikuses vahetuses olnud, siis ta pani mulle üks nädalavahetus isegi kaks sulgemist. Kui ma nägin, et järgmine laupäev jälle vara oli, palusin pühapäevaks sulgemist ja sain ka… Sellest järgmine nädal oli taas laupäev varajane ja palusin taas pühapäeva vabaks või sulgemist. Sain 12-21 vahetuse (mis on ka tegelt jumala bullsh*t, äratuskella peale pean ikka tõusma ja terve päev töö pärast p*rses – erilist vahet pole, kas lõpetan 21 või 22.30). Ja nüüd siis jälle, täna 8-17, homme 9-18, järgmine laupäev 7.45-15.45…

P*rsse, noh. Oleks, et nad siis maksaks nädalavahetustel ja riigipühadel rohkem! Niigi maksavad vähe :S Ja siis rüga KÕIK nädalavahetused ka veel.

Taras ütles, et kui sa tahad laupäeva vabaks, siis ütle mulle, mitte ära tigetse siin. No pagan, ta on kuradi manager, ta võiks nagu VAADATA, et igaüks saaks aeg-ajalt nädalavahetustel vabu päevi või hiliseid vahetusi, see on tema töö hoolitseda selle eest, et graafik oleks kõigile võrdne. Ma küsin endale vabu päevi siis, kui mul neid tõesti konkreetselt vaja on, iga nädal rääkima minna tundub totter. Aga näib, et muud moodi ei saa.

Igatahes kavatsen ma talle homme peale lennata jutuga, et kuna Mees hakkab nüüd valge inimese moodi (st E-R 9-17.30) tööl käima, siis on mulle veel olulisem nädalavahetus vabaks saada ja kuivõrd ma nagunii järgmised viis nädalat vabatahtlikult kuus päeva nädalas töötan, siis ei tohiks ometi olla nii võimatu mulle seda ühte vaba päeva nädala lõpus anda. Tegelikult ma saan isegi aru, et iga nädal ei saa. Aga siis andku vähemalt sulgemine, et ma saaks hommikul kaisus välja magada ja rahus hommikust süüa ja… P*rsse.

Ah, nagunii otsin endale augusti lõpus uue töö. Aga praegu frustreerib.

Tegelikult ei ole enam hullu. Ja kui Mees mulle täna võtmeid toomas käis, siis Egle nägi teda ja küsis, kas ma olen teise pausi juba saanud ja kui ma ütlesin, et ei, siis ta ütles, et mine. Nii armas temast. Ja siis ma sain pool tundi pargis päikese käes lesida ja üldse oli kõik väga lill.

Et saab ainult paremaks minna, eks 😉

Scroll to Top