Nalja ka
Jänes satub kartsa, näeb seal rotti ja uurib murelikult:
– Kuule rott, kas siin kiilaks ka aetakse?
– Mis kuradi rott – ma olen siil!
Lugesin siit.
October 2007
Nälg tapab
Millegipärast pole meil kodus kunagi süüa. Poes pole me kunagi tihti käia viitsinud, 1-2 korda nädalas ehk. Arve läheb siis küll alati vähemalt £20 ja paariks päevaks on kõike head-paremat küllalt, aga… Viimased… Nädalad? Kuu? Pole me näiteks üldse koju saia ega muud võileivamaterjali ostnud. sest kui sa juba saia ostad, siis peab ju sinna midagi peale ka ostma, aga kes seda valida viitsib…
Me ju sööme mõlemad töö juures – mina töötan 5-6 päeva nädalas ja reeglina on päevas kaks söögipausi. Kui mul on hommikused vahetused, siis ma ei tahagi enne süüa, kui õhtused, siis näksin midagi, mis kodus olemas (tavaliselt pole küll midagi, kui eelmisel päeval just kokatud pole ja sellest midagi alles) või siis ostan teele miskit kaasa – tavaliselt kaks juustuburgerit mäkist, sest need on alati valmis ja saab kiiresti kätte. Mees sööb töö juures lõunat ja… Nii see läheb. Sooja toitu teeme (loe: Mees teeb) kodus ehk kord-kaks nädalas.
Ja kui õhtuti süüa vaja ning ise kokata ei viitsi, siis on alati olemas rämpstoit. Mehe põhiline koht on vist meie tänava nurga peal asuv rämpsuputka, mina lähen sageli töö juures asuvast hiinakast läbi. Ja siis on veel muidugi McDonalds… Ja Vera Cruz (mis pannakse küll juba kuuest kinni, nii et see on rohkem nädalavahetuste luksus, mina saan muidugi nädala sees ka käia).
Sellega võin teid lohutada, et puuvilju ostame ikka tihemini – Mees toob tavaliselt töölt tulles midagi või satume mõnele puuviljaturule või…
Aga jah. Praegu näiteks on kole nälg, sest viimati sõin kella nelja paiku Vera Cruzis pastat. Kodus pole mitte midagi peale apelsinide. Riisi ja aedvilju võiksin ka kokata, aga kell kaksteist öösel üldse ei viitsi (rääkimata sellest, et muul ajal ka ei viitsi). Aga samas nälg on kole. Apelsinid seda vist ei kustuta… Und ka pole.
Raske juhus. Sojakastet peaks ka olema ja see on ometi hea. Aga kogu see mässamine? Ma kohe ei teagi, mis ma teen 😛
EDIT: Vedasin ennast läpakaga kööki ja poole tunniga oli söök valmis. Riisi keetsin küll kogemata poole rohkem kui vaja (koguselises, mitte liiga pehmeks keemise mõttes, eks) ja soolasin räigelt üle ning välimus polnud ka kõige kaubanduslikum, aga võttes arvesse fakti, et ma pole juba kuid kokanud, võib tulemusega siiski rahule jääda. Apelsin sai magustoiduks ja nüüd on jälle küllalt jaksu poole ööni üleval olla, et blogi kirjutada 😉
Tige tikker
Naljakas, kuidas kõik info ühe asja kohta tuleb alati ühel ajal ja täiesti erinevatelt inimestelt. Augusti alguses kuulsin esimest korda Tartus avatavast uuest restoranist Tige tikker – kõigepealt anti mulle sellest teada selle posti kommentaaris, päev hiljem rääkisin samal teemal Nadjaga ja mul on tunne, et samal ajal arutasin seda veel kellegagi, aga nii põhjalikult oma msni chat loge läbi otsida ei viitsi.
Täna hommikul arvutit kaant lahti tehes hüppas mulle esimese asjana ette Daki offline message:
[11:11:24] birxi laborijänku: ma ei tea, mis see on, aga naturally tulid kohe sina meelde: http://www.tigetikker.com
Ja meile kontrollides avastasin, et keegi oli varahommikul seda posti kommenteerinud.
Ei, väga äge – ma tahtsingi teada, kus see restoran asub. Ja Kaubahall on väga hea asukoht! Kui keegi seal käinud on, siis võib minuga oma muljeid jagada, olen uudishimulik 😉
(peaks ennast neile maskotiks pakkuma)
Aga nüüd kähku riidesse, Murakas peaks kohe Victoriasse jõudma 😀
PS. Mu läpaka aku peab alla veerand tunni!!! *palju koledat ja ebaviisakat sõimu*
Kui häda kurdad…
Kui ma reede öösel teile oma alkoholieelistustest kirjutasin ning muuhulgas kurtsin, et mulle maitseksid kindlasti igasugused huvitavad viinakokteilid, aga keegi pole neid miskipärast eriti pakkunud, ei osanud ma küll arvata, et nendega päev hiljem päris põhjalikult tutvust teen.
Kui tavaliselt lõppevad meie nädalavahetuste väljaskäimised alati Reinu pubis, siis laupäeva õhtul tulid Mees ja Ly minu tööpäeva lõpuks Angelisse ning seadsime sammud Ladybird bar-lounge‘i, mis asub samuti Upper Streetil, Tinderboxi juurest ehk nii 5-10 min jalutada.
Miks me sinna üldse läksime – sest Nele töötab seal. Nele ja Ly on need kaks eestlast, kes paar nädalat meil elanud on. Nele kolis mingi aeg tagasi välja ja Läti tšikk ka – nüüd, kus ainult neli inimest alles, on juba päris chill.
Ladybird on eelkõige kokteilibaar ja Ly kinnitas, et kokteilid on oma hinda väärt (£6-£7.50). Olid tõepoolest.
Kolme peale jõime ära üheksa erinevat kokteili ja õhtu läks järjest lõbusamaks. Mul tekkis kontseptsioon sellest, et peaksin hakkama pärast tööd Ladybirdist läbi käima, et paar kokteili ära lahjendada – noh, see avatakse alles seitsmest ja mul on nädalas ainult kolm õhtust vahetust… Muhahaa.
Aga kokteilid oli tõepoolest viimase peal. Menüüs on kokku 34 erinevat kokteili – tequila, rummi ja viina baasil. Mina jään endale truuks ja ütlen, et viinaga olid parimad – proovisime ära kuus kaheksast ja pea kõik olid head.
Panin menüü pihta ja saan teile seega kõigest ära proovitust täpse ülevaate anda. Edetabeli kujul muidugi 😉
- Bellini
Crafted in 1948 by Harry Cipriani of Harry’s bar fame. Fresh white peach puree lenghtened with our finest Prosseco – äärmiselt mõnus, virsikumaitseline… Virsikumahl on alati üks mu lemmikutest olnud 😉 - Adam & Eve
Fresh blueberries middled with bison vodka, peach liqueur, lime juice and a Chambord float – peaaegu sama mõnus, mustikamaitseline. Mustikad on häääd. - Rock Candy
Delicate and floral blend of Citrus vodka, lychee liqueur, cranberry and aplle juices, accented with ginger. Served straight up – ei mäletagi, mis maitsega täpselt, aga väga hea oli, iga kell võiks uuesti juua. - Porn Star Fluffer
Vodka infused with vanilla pods, Sauvignon blanc, passion fruit and fresh lemon juice served tall over ice – mingeid selgeid mälestusi sellest maitsest pole, aga üldmulje oli meeldiv, võib veel juua. - Cherry Jam Aviation
Plymouth gin shaken with cherry jam and freshly pressed lemon juice. One of our favourite drink – gently sour, dry, fruity, floral and aromatic – inspired by a golden era classic – käib kah, aga teist korda vist ei telliks. - Saigon Mistress
Cool and refreshing mix of Hendricks’ gin, Green Chartreuse, cucumber and lime, crowned with ginger ale – täitsa huvitav ja suht okei maitse, aga kurk pole just päris minu teema… - The Avenue
A forgotten classic from London in the swinging twenties. Bourbon and calvados married with passionfruit, orange blossom and grenadine – joodav, aga eriti ei meeldinud. - American Psycho
Crazy mix of assorted American whiskies and grapefruit, with the gentle assistance of absinthe, port and nutmeg – pidi jube kiiresti purju tegema ja selle nimel võis esimese kokteilina seda alla vägistada… Aga viski pole ikka minu teema 🙂 - The Cosmopolitan cooler
Golden rum, lime juice, sugar, vanilla and cream smashed with crushed ice – the best alcoholic milkshake ever. Recipe c1890 – Mehe lemmik, mulle meeldis kõige vähem 😀 Tegelikult on eelmisega võrreldes tõenäoliselt täpselt sama jälk, aga kuna ma olin selleks ajaks juba piisavalt erinevaid kokteile manustanud, siis ei läinud mitte nii meeldiva koksi libistamine enam nii libedalt…
Ühesõnaga kolm üheksast olid head, neli joodavad ja kaks mitte nii joodavad. 25 kokteili on veel proovida jäänud, aga mõned neist on kõlavad küll nii jubedalt, et…
Terve laupäeva oli seest üpris õõnes tunne 😀
Aga õhtu oli väga lahe ja kindlasti lähen sinna veel tagasi… Järgmisi kokteile proovima.
Njämm.
—
Google’i kaudu on minu blogini jõutud järgmiste otsingutega:
kes mind mõjutavad
roosad käerauad
jõulukaart
kristi fotograaf tallink
isiksusejooned
Nimedest
Üle kaheksa kuu tagasi lubasin ma suure suuga kirjutada mitmetest asjadest, sealhulgas Tikri nime ajaloost. Päriselust ja blogielust olen ma praeguseks kirjutanud vast rohkem kui korra, aga tuludeklaratsioonist ehk kunagi hiljem, igatahes mitte nii kaua, kuni Londonis elan – see minu jaoks hetkel vähimalgi määral päevakajaline.
Täna öösel tuli mul tuju rääkida nimedest.
Mul on elu jooksul olnud päris mitmeid hüüdnimesid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid.
Õde kutsus mind väiksena Iitsuks (ja tegelikult ka suuremana… Aga viimasel ajal vist enam mitte). Iitsu – see on ju päris armas nimi. Ja ainult head mälestused.
Umbes sel ajal, kui hakkasin kooli minema, hüüdsid minu maja poisid (elasin 5-kordses paneelikas) mind Siiliks – selles olen ise süüdi, sest sinna kolides keegi ilmselt küsis, mis mu nimi on ja mina häbeliku plikana siis ütlesin nii. Siil iseenesest on väga sümpaatne loom, aga kuna nende poistega ma üldse läbi ei saanud (kiusasid, raiped), siis sellest nimest pole mul meeldivaid mälestusi.
Põhikooli alguses hüüti mind prillide pärast Topeltklaasiks ning kuna tol ajal oli reklaam, mis sisaldas sõnapaari “topelttõhus Lockets” (kirjutati vist nii? See kurgukomm, noh), siis mingi aja pärast jäigi alles Lockets. Mälestus sellest on arusaadavalt ebameeldiv.
Keskkooliajal hüüdis teatud osa sõprusringkonnast mind perekonnanime pidi, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Nad ei teinud seda tegelikult halva pärast, lihtsalt harjumusest (jumal teab, kust see küll alguse sai), aga mulle käis hullult närvidele.
Ja nüüd ongi veel jäänud Tikker. Või Tikrike.
Kõik sai alguse sellest, et A kirjutas mulle omal ajal rate.ee-sse iseloomustuse, mille täpset sõnastust ma enam ei mäleta, aga oli umbes selline: “minu mimmu-mammu-…-…- …-…-…-tikrike” (peale tikri oli seal vist teisigi marju vms). Ja ma ei tea, miks just tikrike, aga see mulle sealt meeldima hakkas ja külge jäi. Panin selle ilmselt kõigepealt oma MSNi nimeks, siis hakkasid tulema kõikvõimalikud kasutajanimed ja…
Kui ma pärast ülikooli lõpetamist tööle läksin, hakkasid töökaaslased mind Tikriks kutsuma, mina ise kasutasin tollal endiselt vaid Tikrikese versiooni. Aga pool aastat hiljem, kui A-ga lahku läksime, muutsin millegipärast oma MSNi nime, mis oli tolleks ajaks juba pea kaks aastat olnud Tikrike, Tikriks. Ja see jäi. On siiani.
Ma ise ütlen selle peale, et Tikker kasvas suureks.
Kasutajanimedes kusjuures on enamasti ikka veel tikrike, sest need on suuremas osas vanast ajast jäänud ja nüüd kuskile registreerudes (viimati nt YouTube’is) on tikker tavaliselt võetud, aga tikrike mitte. Mis seal siis ikka…
Blogis on Tikri ette tekkinud veel Hull – see oli omal ajal suht lambist võetud pealkiri, esimene, mis pähe kargas. Aga praegu tunnen juba pikemat aega, et see sobib kogu minu olemusega ülihästi, on mulle nii omane ja armas. Ja tõene. Ja noh, praeguseks ka juba peaaegu et miskit sorti kaubamärk, mille järgi mind tuntakse.
Mina olengi hull. Hull Tikker 😉
Aga tegelikult pani mind kogu seda nimepostitust kirjutama hoopis see, et ma sain endale hiljuti kõige uuema hellitusnime – Pätu. Kui Mees mind Mõmmiks kutsuda üritas, siis vaidlesin iga kord tuliselt vastu, sest ma vihkan kogu seda kaisukarukeste teemat (mulle meeldivad hiired-rotid, lambad ja lepatriinud, karud on mu meelest lihtsalt magedad ja lääged). Aga Pätu – jaa, see mulle meeldib. Pätu on armas ja teeb pätti. Täpselt nagu mina.
Sedasi siis.