Lily says:
no aga sul on ju samuti minevik, sa pead sellest üle saama
Hea, et vähemalt mõnel meist mõistus peas on 😛
Ei, tegelikult ei lase ma ennast üldiselt igasugustest minevikuvärkidest häirida, aga vahel öösel netiavarusi mööda ringi kolades jääb okas hinge. Siis on vaja Muraka loogikat, et enda oma ka tagasi tuleks. Muhahaa.
Miks on alati nii, et halvast kurdetakse igal pool, aga kõike head võetakse iseenesest mõistetavana? Mina teen seda küll pidevalt. Ja ma olen täiesti kindel, et teevad ka teised.
Blogis on muidugi eriti kurioosne – halvas tujus olles pole midagi paremat teha, kui kirjutama ja kurtma tulla, samas kui heas tujus olles naudin seda headust arvutist kaugemal, sest kui on hea olla, siis – olgem ausad – pole arvutit vajagi. Ja tihti ei viitsi seda hiljem enam kirja panna.
Ma lihtsalt mõtisklen oma eileõhtuse meeleolu üle. See ongi praeguseks suures osas üle läinud. Aga kas nüüd, kus mu tuju on jälle hea, tahtsin ma sellest blogisse hõiskama joosta? Oh ei, muidugi mitte. Täna ma lihtsalt magasin ennast mõnusalt välja ja vedelen siiani läpakaga voodis – loen Epu blogi ja räägin inimestega MSNis. Jah, olen küll arvutis, aga blogi kirjutamisega ei kiirusta.
Aga siis helistas Mees ja uuris, kuidas mul läheb (sest mul oli eile õhtul mingi imelik kõhuvalu ning ma kahtlustasin naljaga pooleks pimesoolt). Ja ma kurtsin talle, et nälg on, aga süüa teha ei viitsi.
Ja ma mõtlesin, kuidas ma olen temaga koos olemise jooksul nii ära hellitatud, et ma ei viitsi endale enam isegi võileiba teha – sest kõik söögid, mida tema mulle teeb, maitsevad palju paremini ja näevad palju paremad välja.
Ja ma mõtlesin, et kui ta eile hilja õhtul väljas mingeid asju ajamas käis, siis käis ta spetsiaalselt selle pärast poest läbi, et mul täna enne tööd süüa oleks, ehkki see pood talle mu meelest küll tee peale ei jäänud ja ta ise hommikuti enne tööle minemist ei söö.
Ja ma mõtlesin, kui mõnus oli eile õhtul küünlavalges tema kaisus magama jääda.
Ja ma mõtlesin, et inimene on ikka üks tänamatu loom.
Ja et tuleks rohkem kirjutada Headest Asjadest. Või siis vähem kurta. Sest vastasel korral võib blogi lugedes kellegi (näiteks minu) elust kohati liiga must mulje jääda.
Aga nüüd on küll aeg nii kaugel, et ma pean hakkama tööleminekuks sättima.
Sattusin just lugema umbes-täpselt aasta aega tagasi kirjutatud sissekannet – ühepäevase kõikumisega, aga siiski. Ja suhteliselt déjà vu tunne tekkis. Sest me oleme Vaskaga terve õhtu MSNis taolistel teemadel arutanud.
Et tahaks põlvist nõrgaks võtvaid suudlusi ja filmide romantikat. Kustumatut kirge, igavest armastust ja kuni-surm-meid-lahutab abielu.
Iroonia seisneb selles, et me kumbki ei saa hetkel kurta üksi olemise üle. Ja ma enda puhul täitsa tunnistan, et on tunded ja suhe ja seks ja armastus ja hellus… Aga siiski. Ma olen täna õhtul torssis ja unistan millestki… Täiuslikust (ja ma tegelikult ju tean, kui ohtlik võib olla täiuslik – õigemini, et isegi pealtnäha täiuslik asi võib p*rse minna). Sellistest asjadest, mis juhtuvad raamatutes ja filmides.
Ma loen liiga palju seepe. Joomine tuleks ka maha jätta. See kõik annab kujutlusvõimele liiga palju vunki juurde.
Aga homme on kõik jälle hea, ma arvan.
🙂
Reede õhtul käisime Riina õhutusel Camdenis peol. Õhtu algas eelsoojendusega meie juures ja kui alguses oli plaan minna kahekesi, siis Riinaga oli endaga kaasa tulnud sõbra (Kanadast pärit Mark, kes on pool maailma läbi reisinud ja töötanud, elab praegu Londonis ja õpib eesti keelt (!), sest talle meeldib Eesti) ikkagi peo suhtes ära rääkinud, seega ei võinud mina ometigi kehvem olla ja veensin Mehe ka ära. Veidike aega see küll võttis, aga lõpuks ta nõusse jäi.
Võrreldes samalaadse peoga, kus me augustis Pipsi, Iirise ja Murakaga käisime, lasti sinna inimesi palju kergemini sisse – dresscode oli küll olemas, aga sellest vaadati mööda. Noh, meie muidugi olime ennast igaks juhuks olemasolevate vahenditega (mida praktiliselt polnudki, seega jäin tulemusega väga rahule) võimalikult ära gootistanud 😉
Pidu oli äge, ainult et järgmine kord tahaks sinna minna värskema peaga ja järgmine päev võiks ka vaba olla – siis jõuaks korralikult ja süümepiinadeta pidutseda.
Aga mis seal ikka pikalt rääkida, vaadake parem pilte. Kommentaariks vaid nii palju, et ma pean veel tublisti õppima kurja näo tegemist, sest praegu tuleb sellelaadsete ponnistuste peale ainult kurb või tõsine nägu, mis pildil üldsegi hea pole. Mis seal ikka, eks ma arenen 😉
EDIT: Nii Iiris kui Vaska (tsitaat: pooled gooti mehed annaks ei tea mida, et nii hea välja näha) on mulle maininud, et Mees näeb selle meigiga hea välja. Tõepoolest, mulle meeldis ka väga (then again, mulle meeldivad ju üldse sellised asjad) – peaks agiteerima teda rohkem niiviisi ringi käima 😀
Käisin eile õhtul Tinderboxis ja ütlesin, et lähen minema. Vaidlesin Tarasega teemal, kas ma jään sinna veel nädalaks või kaheks, aga jäin endale kindlaks. Tema on nüüd küll suht suure s*ta sees, sest ma olin konkurentsitult tema kõige tugevam töötaja ja üks teine vana olija lõpetab sel kolmapäeval. Järele jääb kolm vanemat töötajat, kes endaga juba ise hakkama saavad (aga kellest kaks on poole kohaga, sest käivad ülikoolis), üks kolm nädalat tagasi tulnud uus, kes on endiselt loll kui saabas ja kolm täitsa uut tüdrukut, kes paistavad ägedad, eriti üks neist – aga ei tea veel siiski mitte midagi. Ja nädala sees peaks iga päev tööl olema viis-kuus inimest, nädalavahetustel 7-8. Arvutage siis ise…
Aga mina olen niiiii rõõmus. Eile õhtul teised töökaaslased mainisid seda ka – ma lihtsalt ei suutnud naeratamist järele jätta.
Helistasin täna sellele tüübile tagasi, kellega mul intevjuu oli (ütlesin talle eile, et ei julge enne täpset tööleasumise päeva lubada, kui olen praeguses kohas manageriga läbi rääkinud) ning nagu ma arvasingi – alustan kohe teisipäeva hommikul. Lubasin eile õhtul Tarasele, et oma nädalase etteteatamise ta saab, seega on mu viimane tööpäev Tinderboxis järgmisel esmaspäeval. Põhimõtteliselt on nädalas tööpäevi ju viis, aga olgu peale – mu enda süda on niiviisi rahul. Teisipäeva hommikul pean siis kell seitse uues kohas olema – passi, pangaandmete, mustade pükste ja kingadega. Õnneks on mul kõik need asjad olemas ka.
Juhhei! Ei mingeid nädalavahetusi tööl enam… Ei mingeid hilisõhtuseid vahetusi… Ei mingit riigipühadel töötamist… Ja kahest-kolmest ühisest vabast päevast kuus saab nüüd 8-10.
Ühesõnaga… Ma leian detsembri lõpus ühe kuulutuse. Ma saadan sinna ööl vastu 2. jaanuarit CV. Mulle helistatakse kohe hommikul ning kutsutakse järgmiseks päevaks vestlusele. Ning mulle helistatakse neli päeva hiljem ja öeldakse, et ma sain selle töö. Mis siis, et selle lihtsama ja veidi väiksema palgaga, ma ikkagi sain!
Udupeen, tõepoolest.
Uue aasta lubadused ongi täidetud.
Elu on ilus.