July 2008

Kuidas võtta…

Jüri Pino arvab, et SMS laenud on (sarnaselt narkootikumidele) rahva hulgas nii populaarsed sellepärast, et avalikkus neile pideva näägutamisega tähelepanu juhib ja seega inimestes uudishimu tekitab.

Mina arvan, et loll saab kirikuski peksa.

Kellel on õigus? 😀

Sõpradelt laenamise mugavama alternatiivina soovitan ma vaba tagasimaksega krediitkaarti, mida juba aastaid tänulikult kasutan – sobib just neile, kel aeg-ajalt veidi enne palgapäeva raha otsa saab ning kes omavad seega suurepärast võimalust laenatud raha enne 30 päeva möödumist tagasi maksta. Ei mingit ebamugavust sõpradelt raha küsimisel, ei mingeid intresse, ei mingeid lisakulutusi.* Õllekas ka ei pea istuma.

Aga noh, kui Ekspressi arvamusrubriik leiva lauale toob, siis ju võib… SMS laenu võtta. On vähemalt, millest rääkida.

Irw.

(jajah, ma sattusin üle väga pika aja lehtede lugemise lainele)

PS. Kui mina saaks oma sõpradelt hädas olles raha laenata vaid siis, kui nendega enne õllekas istun ja seal raha kulutan, oleks ikka nukker lugu küll.

* Siiski, enamikel pangakaartidel on ju igakuine hooldustasu (minu omal kusjuures mitte) – aga see on kindlasti väikem, kui SMS laenu intressid või õlle hind pubis…

Aga tegelikult!

Tegelikult jõudsin ma just selleni, et ikka ilge k*pp ja keeruline töö on olla poliitik – kõik muudkui nõuavad ja igaüks on ometigi KÕIGE targem selle koha pealt, mida riigil parajasti kõige rohkem vaja on. Targutada oskame me kõik, aga kui peaks selle asemel riiki juhtima…

Pensionärid ja noored pered, koolid ja riigiasutused, ametnikud ja kirjanikud ja veel tuhat muud huvigruppi… Kultuuri oleks vaja edendada ja kõike muud ka. Ja poliitik siis peab otsustama, mis nüüd parajasti kõige olulisem on. Ausõna, mina küll sellist vastutust ei taha!

Aga rääkides Pärnu linna või Viisitamme mainest (sest üks paraku mõjutab teist ehk konkreetsel juhul küll pigem teine esimest):

tikker @ EST | pärnu [24+6] says:
ja mis pärnusse puutub, siis nii kaua, kuni selle eesotsas viisitamm uisutab…

Muide, kas teie teadsite, et Bill Clinton on vasakukäeline?

Hmph

Võidusamba mainet hakkab parandama suhtekorraldaja
PM, 22.7.2008

Üks värvikas kuju Eesti avalikkusest ütles mitte väga ammu ühele ajakirjandusväljaandele järgmised sõnad: “Riik on loll ja valitsust ei juhi keegi.” Ma täiesti sihilikult jätan viitamata, ehkki tean, kust ja millal seda lugesin.

Ma isegi ei tea, milline on selle mehe suhtumine sambasse (ma pole Eesti ajakirjandust kuid jälginud) – kardetavasti pigem positiivne.

Ma pole ka kindel, kui palju ma selle mehe vaadetega nõustun ja üleüldse ei tea ma poliitikast midagi, eks.

Lihtsalt nägin seda uudist ja see lause tuli meelde.

Aga kes olen mina, et kritiseerida. Minu väga targa, kaua elanud ja palju näinud ema sõnul olevat igal riigil vaja midagi (loe: sammast), et tähistada oma iseseisvust. Ja pole normaalne, et eestlased oma ajaloo vastu üldse huvi ei tunne ja oma minevikku õieti ei tea.

Ei saa üldistada tegelikult, mul puuduvad andmed keskmise eestlase ajalooteadmiste ja -huvi kohta.

Ma lihtsalt juurdlen, kui palju riigi raha on võimalik kulutada erinevatele SAMMASTELE. Ja kas selles riigis poleks valusamaid kohti, kuhu seda raha investeerida.

Aga tegelikult minu arvamus Eesti riigist vist hoopis tõusis hiljuti tänu teatud avastustele tunduvalt – ma vaid ootan kinnitust, et seda avastust teiega jagada. Nii et ma ei saagi vist väga vinguda. Pole sel riigil vast nii suurt häda midagi, lihtsalt sõna “sammas” tekitab minus juba raskekujulist allergiat.

Nagu vanasti

Ja kui kõht tühjaks läheb, siis istun öösel kell pool kaks oma kulunud kollases partidega hommikumantlis kollases köögis, põletan kollast küünalt, joon kollasest kannust kollasesse tassi valatud piima, loen vana head Erseni NYT bestselleri sarja seepi ja söön surmkindlalt viletsa toiteväärtusega pakimakaronirooga, mis mulle alati nii väga maitsenud on. Ja kollane kell tiksub vaikselt aega. Ja kõik on nii, nagu vanasti.

Veel on natuke aega olla laps…

Ilus elu

Kraamisin täna kõik oma fotoalbumid ema kapi otsast alla ja vaatasin üle pika aja pilte. Nii palju mälestusi! Kõik need emotsioonid ja elu keerdkäigud, kõik need tehtud hullumeelsused, masendumised ja rõõmustamised…

Aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et mul on ikka vägev elu olnud. Ilus elu. Sest õnnelikke aegu on olnud küllaga ja kõige suuremast masendusest või hädast aitab alati keegi kõige jaburamal kombel välja.

Üheksa suurt albumit, kus on kirjas minu elulugu. Viimased peatükid said sinna kirja pandud enne Londonisse kolimist. Ootan juba uuesti Eestis elamist, et saaksin kõik Londonis kogetu ka paberile talletada. Albumeid ja digipilte ikka ei anna võrrelda!

Scroll to Top