Lapse vaatenurgast
2009
Millised on parimad tööportaalid?
Kuna tööotsingud on meie peres hetkel väga aktuaalsed, hakkasin mõtisklema selle üle, kuidas tööportaalid mõne viimase aastaga muutunud on.
Kui ma vahemikus 2005 suvi – 2007 jaanuar tööd otsisin (käisin päris tihti vaatamas, kas midagi paremat leida on), siis oli minu jaoks kõige asjalikum Hyppelaud ning seejärel CV online. CV keskus (oli vist siis ka see, aga äkki hoopis mingi kolmas taoline portaal, mida enam ei eksisteerigi? Ei mäleta) miskipärast ei istunud üldse.
Mäletan, et Hyppelauas oli hea lihtne CV-d sisestada ja kõige rohkem pakkumisi – eriti just nendele lihtsamatele, mitte mingit spetsiifilist haridust nõudvatele töödele, millist ka mina otsisin. CV online’is oli mul CV küll olemas, aga juba selle koostamine oli kõikvõimalike lisalahtritega võrdlemisi keerukaks tehtud, pealegi leidsin sealt väga harva midagi endale sobivat, enamasti otsiti ikka hullu kogemust või haridust. CV keskuses polnud toona minu meelest piisavalt kuulutusi, need sai teistest portaalidest ka kätte + ma ei viitsinud veel ühte kohta kõiki oma andmeid sisestada – oma CV-d failist kaasa panna mu meelest tollal ei saanud (aga kordan, selle lehe kohta ei mäleta täpelt, võin eksida).
Praeguseks tundub pingerida olevat vastupidiseks pöördunud – CV keskuses on kõige rohkem kuulutusi (Tartus näiteks hetkel 62) ja kandideerimine on väga lihtsaks tehtud, sest CV nende keskkonnas koostamise alternatiivina on võimalik seda ka failina lisada. CV online’is on peaaegu sama palju pakkumisi (Harjumaa numbrid olid vähemalt võrreldavad, Tartus küll vähem – hetkel 33), mille seast juba üht-teist leiab. Hyppelaud seevastu on peaaegu et välja surnud (vaid üheksa kuulutust, needki kahtlased).
Noh, eks aeg ja konkurents ole oma töö teinud, mis muud.
Aga kui nüüd küsimuseni jõuda, siis kust tasuks netis veel töökuulutusi vaadata? Soovis ja Börsis on puhta mõttetud, mingeid pisemaid wannabe lehti on ka nähtud, aga midagi asjalikku polegi rohkem leidnud.
“Magab”
Panime Plika millalgi peale üheksat voodisse (õigetpidi, teki sisse mähituna) ja jätsime omapead. Poole kümnest kontrollima minnes avanes selline vaatepilt:
Mitte kõige hullem, vist…
Tegelikult ma ärkasin täpselt kell üheksa ka korra (ei tea, kas olen suutnud oma alateadvusele mingi rutiini tekitada või…), aga tukkusin siiski kümneni, jõudes näha vahepeale ühe äärmiselt jabura unenäo. Päriselt üles ajasin ennast miski veerand üheteistkümne paiku.
Laps ületab ennast taaskord – panime ta eile kella üheksa paiku täiesti ärkvel olevana voodisse, kus ta ilma ühegi nutuvirinata omaette lalisedes ja luti abiga üsna kiiresti magama jäi ning ärkas alles hommikul kolmveerand seitse. Pärast tissi otsa tõstmist (ega ma ju kunagi ei tea, palju ta reaalselt sööb, jään ise kohe jälle magama) magab rahuliselt siiani. Ise hiilisin voodist minema.
Tuju on endiselt pilves. Ega ma siia vist enam enne miskit ei kirjutagi, kuni asjad paremaks lähevad – emotsemise tahtmist enam pole (need hood on ikka pigem hilisõhtuti ja järgmisel päeval piinlikkust tekitavad), mis ma siis ikka niisama vingun.
Kuulmiseni.
Nii see asi küll ei lähe
Eile olime poole neljani üleval, täna tõusime ikkagi üheksast. Imelikul kombel ei tulnud väsimus enne õhtut, aga minul kadus uni (nagu välja tuli, siis täiesti asjatute) ettevalmistuste käigus ja mõni teine läks puhkamise asemel baarmenit mängima.
Kas te tõesti arvate, et homme ka kell üheksa üles saame? Aga krt, lapse pärast peaks ju normaalsel ajal ärkama!
Olen veetnud viimased paar tundi taaskord juureldes ja diskuteerides teemal, kui halvasti nii avameelse blogi kirjutamine meie (st minu ja Mehe) ülejäänud elu mõjutada võib, aga ikka ei jõua ma mingite üheselt põhjapanevate järelduste ega otsusteni. Tean ju küll, et õelate kavatsuste korral võiks põhimõtteliselt juba seni kirjutatu põhjal mulle igasugust jama kokku keerata (või endale ise kogemata tekitada), aga minu meelest on endiselt kaduvväike tõenäosus, et kellelgi need õelad kavatsused päriselt oleks või et need jamad kogemata kombel ise tuleks, sest hoolimata avameelsusest ja muust taolisest olen ma kõige olulisemad asjad enda arust siiski blogis kirjutatust suhteliselt eraldi hoidnud ning enamikele oma lugejatest olen vaid veel üks anonüümne kuju internetis (kelle küll tänaval ära tunneks 🙂 ).
Eh, ei tea. ja Feedburneri teema käib ka keset ööd üle jõu. Lähen parem ära magama ja päästan, mis päästa annab (pärast eelmist ööd ja praegust kellaaega arvestades vist ei anna enam küll suurt midagi).