2009

Tissijutt

Seoses äsja lõppenud rahvusvahelise rinnapiimanädalaga ning Plika tissi otsas magama jäämisest kirjutamisega otsustasin veel natuke rinnaga toitmisest kirjutada – mõtteid, mis on mul juba hulk aega meeles mõlkunud.

Lugesin, et Eestis saavad rinnapiima vaid pooled kuni kuuekuustest lastest ning jahmatasin sügavalt. Seda on minu meelest NII vähe. Ja too uuring räägib ainult kuni pooleaastastest lastest, vanemaid pole siin üldse arvestatud.

Minu jaoks on alati olnud täiesti iseenesestmõistetav, et toidan last rinnaga. Jumal teab, et ma ei mõelnud oma kümne aasta pärast plaanitavate laste toitmisviisile kunagi teadlikult, aga rinnaga toitmine oli alati vaikimisi eeldus, mingid muud variandid ei tulnud pähegi.

Kuna ma polnud teemaga kõige vähematki kursis, läksin rinnaga toitmisest kõnelevale loengule puhta lehena. Sain sealt mitu tundi tarkust ning ainult kinnitust, et mu otsus on õige. Samuti sain ma sealt kaasa teadmise, et rinnapiim tekib nõudlus-pakkumine meetodil, et ühelgi emal pole piima liiga vähe – kui laps vajab rohkem piima, siis ta lihtsalt sööb tihemini ja tekibki rohkem.

Ma saan aru, et vanasti olid hoopis teised reeglid – last lubati toita ainult kindlatel kellaaegadel, nii et nõudlus-pakkumise meetod ei saanud korralikult toimida. No ja nagunii soovitati juba kahekuusele lisatoitu anda (ema just rääkis, et oli mulle selles vanuses soovituste kohaselt rinnapiimaga segatud munakollast pakkunud). Ma ühesõnaga ei imesta, et rinnaga toitmise aeg toona lühikeseks või suisa olematuks jäi.

Aga nüüd! Nüüd on ju hoopis teised ajad. On olemas nii palju infot rinnaga toitmise kasulikkuse kohta, on imetamisnõustajad, on täiesti aktsepteeritud soovitus, et last tuleks toita nii tihti, kui too soovi avaldab ning et pooleaastaseks saamiseni pole rinnapiimale mingit lisatoitu vaja.

Rinnapiimaasendaja on väga väärt ja vajalik asi, aga minu meelest loobutakse rinnaga toitmisest kohati liiga kergekäeliselt. Ma ei taha kellegi üle kohut mõista, on kindlasti palju juhtumeid, kus see tõesti pole võimaik – komplitseeritud sünnitused, kus laps pole alguses tükka aega ema juures või kui emal on mingid tüsistused, kui ema jääb uuesti rasedaks ja piima maitse muutub, nii et laps keeldub rinda võtmast jne jne jne. Suure stressi tagajärjel võib ka piim kinni jääda, kahtlemata. Iga juhtum on individuaalne ja mul pole ühtki etteheidet emadele, kes oleksid väga tahtnud rinnaga toita, aga lihtsalt ei saanud. Nende kõigi õnneks on olemas RPA.

Aga… Minu meelest väidavad liiga paljud, et piima ei jätku. Minu meelest on asi paljudel puhkudel kinni mõtlemises – kui pidevalt karta, et piima ei jätku, karta, et laps on äkki näljane ja talle RPA-d lisaks anda, selle asemel, et talle rohkem rinda pakkuda – jah, nii võibki tõepoolest piim ära kaduda. Kui oleks algusest peale suhtumine, et piima jätkub, siis jätkuks kah, arvan ma. Positiivne mõtteviis teeb imesid.

Olen kuulnud, et mõned emad loobuvad rinnaga toitmisest sellepärast, et see on alguses valulik. Jaa, on tõepoolest – esimesed paar nädalat on rinnad tõesti hellad, aga Bepantheni või Purelani kreem ja kannatlik meel (ning vajadusel alguses veel näiteks nibukaitsmed, ehkki sellest teemast ei tea ma tõesti midagi – pole kasutanud, pole neid näinudki) aitavad sellest faasist üle ning edaspidi on tissitamine juba mõnus ema ja last ühendav tegevus.

Omaette teema on need emad, kes võõrutavad lapse rinnast sellepärast, et saaks vabamalt pidu panna ja juua. Jah, mina tahan seda ka, aga selleks ongi olemas RPA – vahel harva, kui ma rohkem alkoholi tarbin, võin talle seda ju anda (alguses pumpasin küll välja, aga hiljem enam ei viitsinud). RPA valmistamine – kõik see pudelite keetmine, vee kuumutamine, pulbriga möksimine – on minu jaoks nii mõttetult aeganõudev ja ebamugav asjatamine, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik igapäevase rinnaga toitmise mugavus vahetada pidutsemisvabaduse vastu. Kas nii väikese lapse kõrvalt on joomisvajadus tõesti nii suur? Väga väikese lapsega on ju loomulik enamik ajast koos veeta ning pooleaastaselt hakkab ta nagunii järjest rohkem lisatoitu saama, nii et tissikordi võib harvemaks jätta ning ema tegutsemisvabadus suureneb.

Samuti ei saa ma aru emadest, kes väidavad, et peavad rinnaga toitmise ära jätma, kuna käivad tööl. Esiteks makstakse poolteist aastat vanemahüvitist, mille saamise ajal nagunii tööl käia ei tohi ja enamasti ei käida ka. Ja kui pärast selle aja möödumist peaks olema tahtmine edasi imetada, siis nii suur laps ju reeglina nagunii rohkem tissi ei saa, kui hommikuti ja õhtuti – tööl käimist ei sega see kuidagi. Isegi siis, kui on vaja mingil põhjusel väiksema lapse kõrvalt tööle minna ja igapäevane piima väljapumpamine tundub liigse tülinana, nii et päevasel ajal saab laps RPA-d – õhtuti, öösiti ja varahommikul saab ju ikka tissi anda.

Siis olen kuulnud veel põhjendust, et ei saa rinnaga toita, kuna lapsel on liiga palju hambaid ja see teeb valu. Noo, Plika on ka mind tissist paar korda näksinud, aga ma olen talle iga kord väga selgesõnaliselt väljendanud, et see ei meeldi mulle. Ja ta kuulab! Rohkem pole probleeme olnud. Nii et tasub lapsega kõigepealt rääkida – ta on küll väike, aga võib suurepäraselt aru saada. Sel teemal ei julge ma üldiselt väga sõna võtta, sest mõnedel puhkudel kindlasti ongi nii, et läheb valusaks ja ei saa midagi parata, siis tuleb muidugi ära lõpetada.

Aga ühe asjaga olen ma küll nõus – rinnaga toitmine peab olema nii emale kui lapsele positiivne emotsioon. Kui ema seda jälestab, kui ta näiteks kasvõi tihti rinda andes mõtleb: krt küll, miks ma pean ennast piinama – siis polegi mõtet rinda anda. Need pidevad negatiivsed emotsioonid teeksid lapsele rohkem kahju kui sel viisil saadud rinnapiim kasu.

Mh. Ma loodan, et keegi nüüd minu mõtteid lugedes ennast puudutatuna ei tundnud. Nagu öeldud, iga juhtum on individuaalne ja ma ausõna ei taha kellegi üle kohut mõista. Iga ema tunnetab ise ära, mis talle ja lapsele parim on. Ma lihtsalt tahaksin julgustada inimesi positiivsemalt mõtlema.

Rinnapiim on lapsele parim ja kõige täisväärtuslikum toit. Rinnaga toitmine on sada korda mugavam kui pudelite ja pulbriga mässamine (mõtle: öösel unesegasena köögis tuiamine vs lapse tissi otsa tõstmine ja edasi magamine või iga kord välja minnes termose, pulbri ja pudeli kaasa tassimine vs tissid, mis on nagunii kaasas 😉 ). Rinnaga toitmine loob ema ja lapse vahele ainulaadse sideme. See, kui pisike tegelane su rinna otsas matsutab ning sulle lõpetades otsa vaatab ning laialt naeratab, on minu meelest üle mõistuse nunnu.

Ma ei vahetaks mitte mingi hinna eest rinnaga toitmist muude vabaduste vastu. See üks-kaks aastat on ju tegelikult nii lühike aeg – pidutseda jõuab terve ülejäänud elu, mida vanemaks laps saab, seda rohkem vabadust tekib nagunii. Plika saab praegu, üheksakuusena, rinda õhtul enne magamaminekut, soovi korral öösel ning varahommikul, kuni ma ei viitsi tõusta. Päeval ei saa vahel üldse, vahel siis, kui on vaja teda magama saada, vahel siis, kui ta on näiteks väljas olles väga viril – vastavalt vajadusele, rangeid reegleid meil pole.

Kui ma tahan, siis ma saan juua ja pidu panna. Ma õnneks väga ei tahagi, aga võimalus on täiesti reaalne. Ja mina kavatsen anda tissi täpselt nii kaua, kuni Plika selle vastu ise huvi tunneb. Okei, mitte päris nii kaua, kuskilt läheb kindlasti piir, aga kui ma enne lapse sündi arvasin, et kui ta juba käia ja natuke rääkida oskab, siis on tissi andmine imelik, siis nüüd ma seda enam küll ei arva. Poolteist kuni kaks aastat tissitada on mõnus – kui lapsel endal nii kauaks huvi jätkub. Vägisi toppima küll ei hakka.

Ja kindlasti pole ma üks neist emadest, kes tahavad tissi nii kaua anda selleks, et neile meeldib, kui laps neist sõltub. Otse vastupidi – mul on hea meel, kui laps minust sõltumatumaks muutub. Tissitamine on lihtsalt mõnus.

Kõik praegused ja tulevased emad – rohkem positiivsust, rohkem julgust. Tissitamine on eriline, ilus ja ainulaadne aeg. Ärge laske eelarvamustel seda endalt ära võtta.

Väike žonglöör

Krissu käis mul täna külas ning tõi koos koogiga külakostiks ka kolm pudelit mahelimonaadi. Oleme neid poes vahel nillinud, aga kuna oleme pigem mahla- kui limpsisõbrad, siis pole seni ostnud. Nüüd saime lõpuks ometi ära proovida. Cola on täiesti tavaline cola ja sidruni oma on nagu sidruni Fanta (praktiliselt ainus limonaad, mis mulle maitseb – nii palju kui limps mulle üldse maitseda saab. Colat/Pepsit joon ka vahel, apelsini oma veel harvemini, teisi ei võta suu sissegi – traditsioonilist limonaadi näiteks suisa jälestan).

Ma ei mäletagi, millal ma viimati limonaadi jõin 😀 Ilmselt Londonis rämpstoidu juurde – ja seda mitte viimase reisi ajal, vaid siis, kui veel püsivalt seal elasime. Nii et pikk aeg on möödas. Tegelikult on limps vahel harva päris tore – junk foodi juurde sobib hästi, tänasel kuumal päeval oli ka mõnusaks värskenduseks.

Ise joome edaspidigi mahla ja katsume oma lapse ka mahlasõbraks kasvatada (minu limonaadivaenulikkuse taga on mu ema edukad kasvatusmeetodid ja selle eest olen ma talle ütlemata tänulik), aga kui ta peaks limpsi tahtma, siis ostan kindlasti mahedat. Natukenegi tervislikum. Palju talle nagunii ei annaks 😛

Apelsini oma on veel külmkapis, saame homme ka maiustada.

Ja Krissuga oli ütlemata tore maast-ilmast rääkida – jutt ei lõppe meil kunagi otsa.

Veel mõned Pärnu seigad

Avastasin, et kolmapäevased pildid on ikka veel üles panemata.

Mehe ema ostis plikale hommikumantli (ja veel mõned riided). See on küll 2-3 aastastele, aga selga proovima pidi ometigi kohe 😛

Käisime Marisel külas. Ta kirjutas lõputööd. Meie tuleku ajaks oli jõudnud juba viisteist raamatut eest ära koristada. Nood olid veel alles:

Mees lõbustas Plikat ning vedas teda Marise kassi kastis mööda tube ringi:

Ahjaa, ükspäev käisin ma Pärnus pulmakleidi juurde kingi otsimas (mitte et see mul veel olemas oleks, aga idee ja teostus enam-vähem küll). Võite kolm korda arvata, kas leidsin või ei. Ühed tegelikult leidsin ka, aga need olid lahtised ja kuna ma abiellun sügisel, eelistaksin siiski kinniseid kingi.

Veendusin selles, et Marco Tozzi on tõesti mu lemmikkingadisainer (vaimustusin temast juba kunagi jaanuaris) ning et Walkingis müüakse hirmpalju tema erinevaid lahedaid valgeid kingi – paraku on 41 suurus enamikus läinud. Eks ma ise olen süüdi muidugi, kes käskis selle ostmise suve lõppu jätta. Täna vaatasin Tartus kesklinnast ja Eedenist ka, Lõunakeskus veel käimata. Ühed olid jällegi peaaegu, aga ka lahtised. Ikaldus.

Lõpuks pean ikka Tallinna otsima minema. Üldse ei taha! Nondes suuri numbreid müüvates poodides oleks kindlasti mõnevõrra parem valik, aga ma ei taha 750-1000 kr maksta, tahaks 400-500 krooniga hakkama saada. Nutt ja hala. Põhimõtteliselt võin ju ka paljajalu abielluda või mis?

Magamise jutt

Kui Plika oli päris vastsündinu, jäi ta magama ainult meie süles ja enamasti pidime veel samal ajal mööda tuba ringi kõndima. Kui ta veidi vanemaks sai, siis õnnestus meil teda pool ajast nii magama panna, et mässisime teki sisse ja jätsime omaette. Mida rohkem ta nihverdama õppis, seda tihemini pidime käima teda uuesti teki sisse mässimas, sest ta oli suutnud ennast sealt välja nihverdada.

Miski hetk õppis ta ennast keerama. Siis õppis ta ennast püsti ajama, aga alla tagasi ise ei saanud. Igal juhul ei saanud teda enam omaette jätta, sest ta lihtsalt hakkas nutma ja pidime tagasi minema – see polnud väike jorin, vaid nii konkreetne nutt, et tähelepanuta jätta ei saanud. See kõik juhtus juba nii ammu, et ei mäletagi, mis ajast saadik ta on magama jäänud ainult tissi otsas või kätt hoides. Seda viimast viitsis teha ainult Mees, minul polnud kannatust. Kui mina Plikat üksi magama panin, siis oli kaks varianti – ta kas jäi tissi otsa magama või kui ei jäänud, siis nihverdas nii kaua ringi, kuni oli nii väsinud, et jäi. Ikka tissi otsa.

Ma mõtlesin muidugi päris tihti, et tegelikult pole see üldse hea – tissi ma ju igavesti ei anna, laps peab õppima ise magama jääma. Aga mõtlesin asjad nii ja teisiti läbi ning leidsin, et kuni ta veel tissi saab, seni ei hakka mina ennast koormama, ta on veel piisavalt pisike. Et läheb nii, nagu läheb – kui tahab tissi otsas magama jääda, siis jäägu. Kui tissiaeg otsa saab, siis aega seda ise magamajäämist harjutada küll. Jogurti- või mahlapudeliga lapse magama panemine (mugav harjumus, mida ma oma tutvusringkonnas piisavalt näinud olen) on minu jaoks välistatud – voodisse toitu kaasa ei võeta, see on loll harjumus ja hammaste surm.

Nojah, jõudes nüüd selleni, mida ma tegelikult öelda tahtsin – Plika jäi täna iseseisvalt magama 😀 Eks ta oli piisavalt väsinud ka. Öötissi ta muidugi sai, aga tissi otsa magama ei jäänud. Nihverdas natuke suures voodis meie najal ringi. Siis tõstsime ta oma voodisse ja läksime ise teise tuppa. Nihverdas mõnda aega omaette – nüüd oskab ta ju ise alla laskuda, saab endaga hakkama. Vahepeal niutsus, siis hoidis Mees tal natuke kätt, aga tuli varsti ära. Ja laps jäigi ise magama.

Sügav rahulolu. Hea teada, et Plika on selleks nüüd natuke rohkem valmis – siis võib seda normaalset magama jäämist edaspidigi katsetada. Enne ei õnnestunud kohe üldse. Aga ta on ju alles üheksakuune ka. Aega on maa ja ilm 🙂

Kodu, kallis kodu

Me polegi vist Plikaga nii pikalt järjest kodust ära olnud – Londonis olime kaheksa päeva, nüüd sama kaua Pärnus + kaks päeva tuuritasime veel Eesti peal ringi.

Puhkus oli mõnus, väga mõnus. Aga ah kui hea oli koju jõuda. Pole paremat kohta kui kodu.

Fotosid ja muljeid on mitme mälukaardi jagu. Täna olen liiga väsinud, aga miski hetk kirjutan kindlasti pikemalt.

Scroll to Top