November 2010

Emotsionaalne väsimus

Nii hull asi pole, et keegi mu tujude all kannataks – Abikaasa peale olen küll paar korda turtsunud, peamiselt töiste ületundide pärast, lastega olen suutnud õnneks rahulikuks jääda. Aga sisemuses ma hetkel küll rahulik pole, lihtsalt välimiselt sunnin.

Eks seda oligi oodata, et mingi hetk juhe kokku jookseb. Ma loodan, et saan selle kenasti kiirelt lahti harutatud, energiat ja positiivsust on vaja.

Eile õhtul kurjustasin Abikaasa peale, kes järjekordselt lubas õigeks ajaks koju tulla, mis järjest hilisemaks nihkus, lõpuks jõudis poole viie asemel seitsmest. Aga see on juba üks teine jutt, ei hakka sel teemal üldse mõtlemagi.

Sättimise poole pealt jõudsin eile ainult pesu pesta, veidi kööki kraamida, mõned kotid lahti pakkida ja magamistoa magamiskõlbulikuks teha – ehk siis piisavalt ruumi vooditele/madratsile ja voodipesu kõigile. Plika oli niigi õhtuni vanaema-vanaisa juures, ema tõi ta alles kaheksa paiku ära. Poiss magas peaaegu neljani akna taga, aga pärast tema ärkamist ma eriti ka enam midagi teha ei saanud – tahtis tähelepanu, Abikaasat ju polnud.

Plika oli hilisõhtuni hüperaktiivne, lihtsalt jooksis mööda korterit ringi ja kilkas (tal on OI kui kõva hääl). No arusaadav, suured muutused ju, uus kodu. Lihtsalt Poisi magama saamine sellises lärmis polnud just kergeimate killast. Harjumuspärase 20-22 vahemiku asemel vist ehk 23 või enne seda lõpuks kustus.

Lõpuks rahunes Plika ka maha ning saime hakata kõik magama sättima. No ja siis tekkis järgmine probleem – oli muidugi ka ette teada, et see tuleb. Nimelt on Plika harjunud õhtuti meie voodis magama jääma, aga siin seda kommet enam ei taha. Abikaasa oli pikast päevast väsinud ja suht-koht juba magas, mina veensin Plikat, kes kogu aeg meile kaissu ronida tahtis, et tema voodi on ikka palju ägedam – uksega ja puha. Uks tähendab paari äravõetud võrepulka 🙂

Plika veenmine tegi mind lõpuks ikka rämedalt närviliseks – kohe nii palju, et ma hakkasin Abikaasa kallal võtma, et ta seal rahulikult magab, et tema üldse Plika meie voodis magama harjutas 😀 No igatahes jäi Plika lõpuks ikka oma voodisse magama.

Plika hakkas öö jooksul mitu korda nutma ja nõudis sülle – esimene kord tõstis Abikaasa ta endale veidikeseks kaissu ja kui Plika uuesti sügavamalt magama jäi, siis oma voodisse tagasi. Teine kord oli hommikupoole, viiest või seitsmest. Siis jäigi Plika meie voodisse. no sai talle lubatud ka, et hommikul võib kaissu tulla. Usun, et kannatlikkuse ja ajaga hakkab ilusti terveid öid oma voodis magama. Et seda kannatlikkust ainult jätkuks!

Poiss oli ka öösel rahutum kui tavaliselt, sõi päris mitu korda. Ühest ja viiest tegelikult, kolmas kord oli juba kell kaheksa. Iseenesest pole midagi hullu, aga varasemat arvesse võttes täielik tagasiminek. Arvan, et see on vast ka uue kohaga harjumisest, küllap tema hea une jälle paika saame.

Tänane hommik läks ka kuidagi vaevaliselt. Kütsime köögi liiga kuumaks, nii et mul läks kohvi isu ära ja süda oli näljast paha, nii et süüa ei tahtnud (anomaalia, eks). Üritasime Plikale esimest korda speltanisu helvestest putru keeta – nats kõvaks jäi ja vähe sai, aga enamiku sõi ära ja maitse oli väga hea. Vaja lihtsalt kogust suurendada ja enne vees leotada.

Kohv maitses veidralt – ei teagi, kas sellepärast, et olen vahepeal presskannukohviga ära harjunud või sellepärast, et mahesuhkur mingit teist maiku andis. Peab katsetama masinakohvi valge suhkruga ja presskannu oma pruuni suhkruga 😀 Ühesõnaga tuleb emalt veidi valget suhkrut ja suurem presskann laenata. Praegune igatahes ei meeldinud, ehkki Abikaasa arvas, et harjuks ära. Kohvis endas ei saanud igatahes asi olla – sama Rimist pärit mahekohv, mida viimased kuud kogu aeg joonud oleme.

Ja siis läksime turule. Oh jumal, see oli ka nii väsitav käik, et… Ma kohe ei teagi, kuidas edaspidi saab.

Kui me veel Tartus turul käisime, oli Plika kärus ja ringi vaatamine seega imelihtne. Kui me suvel paar korda turul käisime, hoidsin mina Plikal silma peal, kuni Abikaasa ostles. Aga nüüd, kahe lapsega ja koos valides… Plika tuiskas ainult ringi, edasi-tagasi, ei kuulanud kedagi, tahtis kõike katsuda. No täielik kahene 🙂 Kurjaks ma tema peale õnneks ei saanud, aga sisemiselt närvi läksin ikka. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks kahe lapsega üksi turul käidud saama, kui kogu energia läheb Plika valvamisele. Kuidas ma siis neid asju valin ja ostan 🙂 Poisist pole muidugi mingit tüli, tema magab oma kärus.

Mõtlen, kas ma olen Plikat kuidagi valesti kasvatanud või kasvatamata jätnud. Kessu käib kogu aeg oma plikaga Nõmme turul ja pole ma kunagi kuulnud, et neil selliseid probleeme oleks. Eks Plikal on nüüd kombeks poeski riiulite vahel eest ära joosta ja kõike näppida – ta üldse ei nõua, et me neid ostaks, lihtsalt nii huvitav on ju see kõik. Võib-olla on asi selles, et me pole temaga viimased viis kuud üldse eriti poes käinud, pole olnud võimalust harjutada? Eks kannatliku meele ja meelitamisega saame ta alati lõpuks ära kutsuda, aga see kõik on nii närvesööv ja aeganõudev! No ja ma olen KUULNUD, et on olemas samas vanuses ka selliseid lapsi, kellega annab normaalselt ostlemas käia, tahan ka! Ma ei tea, kuidas ma Plika nii kaugele saan, aga kuidagi peab saama.

Iga päev ma igatahes küll turul käima ei hakka. Pigem prooviks piirduda kahe-kolme korraga nädalas, millest üks on nädalavahetusel ja nädala sees ehk õnnestub Abikaasal mõni hommik ka vabaks võtta – ületunde jätkub. No ja alati on võimalus ema appi paluda, et ta Plikaga nii kaua pargis mängiks, kuni mina Poisiga süüa ostan, aga sellisel juhul ei õpi Plika ju minuga normaalselt kaasas käima (mitte et ma teaks, kuidas oleks võimalik seda üldse õpetada, ehk peakski lihtsama vastupanu teed minema ja alati ema abi paluma).

No ja siis muidugi turult ostmine üleüldiselt. Ma saan suurepäraselt aru, et see oli üle pika aja esimene kord. Et me pole veel Pärnu turuga tuttavad. Et kõige sellisega lähebki aega, et harjuda, omad lemmikud leida, rutiin kätte saada. Eks me ostsime tänagi päris korralikult, umbes 200 krooni eest – selle mõttega, et kolmeks päevaks söögimaterjal olemas oleks. Kõiksugu kodumaiseid juurikaid ning väljamaiseid puuvilju (viinamarjade ja mandariinide puhul pole just erilist valikut… Üleüldse peaks aias tiiru tegema, ilmselt leiab seal veel õunugi).

Mis meetoditega need kõik aga kasvatatud on, olgugi et kodumaised, pole mul muidugi õrna aimugi. Plika valvamisega oli piisavalt tegu, et jõuda hädavaevu kõik ära valida. Kui saaks mõnikord üksi rahulikult minna, siis võiks ju uurida ja igalt müüjalt küsida, kuidas kasvatatud on. Ehkki jah, olgem ausad, nad esiteks ei pruugi teada ja teiseks võivad ükskõik mida kokku valetada. Oma talunikku oleks ikka vaja, peab uurima. Maatoit.ee oli minu meelest see Pärnu mahering, aga nende leht on juba kuid üsna katki – ei tea, kas üldse lähebki enam käima.

Õnnelike kanade mune ei õnnestunud kah leida, polnud isegi eriti üllatunud. No ma peaks varsti Mormelari käest kontakti saama, siis saab sealtkaudu. Aga praegu nood kanad sulgivat 😀

Mahepoest saaks muidugi kõike kraami garanteeritult mahedalt, aga eks see kajastu ka hinnas, no ja turg on meie kodule tunduvalt lähemal ka. Märgist kui sellisest on mul ju täitsa suva, lihtsalt usaldusväärne müüja peaks olema.

Oo, ja mis mind eriti masendas – ühe turulkäiguga tuli meie majapidamisse KÜMME väikest kilekotti. No ei tulnud endal üldse pähe, et võiks kaasa võtta, ega meil siia neid ju veel kogunenud polegi. Huvitaval kombel ei tulnud turul pähe ka asju niisama riidekotti panna – pesemata kartulite ja räimedega muidugi nii toimida ei saa, aga vähemalt kartulite jaoks võiks ju vabalt oma koti kaasa võtta. Ja igasugu muu kraami jaoks ka. Täna olime aga kui peata kanad.

Nojah, esimene kord, küllap läheb paremaks, nüüd oskame paremini valmistuda. Vähemalt on meil nüüd kilo värsket räime täna praadimiseks (njämm!), kapsast hakkliha-kapsahautise jaoks ja porrut püreesupi jaoks homseks-ülehomseks, porgand ja kaalikas niisama näksimiseks, lisaks veel kartulit, sibulat, küüslauku (ei jõua ennast ära siunata, et suvel juhust ei kasutanud, kui Liis FB-s ise kasvatatud 100-kroonise kilohinnaga maheküüslauku pakkus, no siis ei mõelnud veel üldse… Järgmine aasta ehk!), viinamarju, mandariini ja Pajumäe jogurtit.

Hapukoore ja piima ostsin turu juures asuvast Säästukast, seal on liiter kroon odavam kui mujal 🙂 Maapiima jahile pole ikka jõudnud, ehkki see on endiselt plaanis. Midagi ei paista siin aga jõudvat.

Hetkel paneb Abikaasa juba pikemat aega Plikat magama – käisin piilumas, Abikaasa magab ja Plika on oma voodis, seegi hea. Tema muidugi ei maga, räägib omaette juttu. Vast jääb ka varsti. Poiss jäi vähemalt veidi peale kahtteist turuteel tuttu ja põõnab siiani akna taga.

Koju jõudsin vist veidi enne kahte, isegi olen saanud nüüd tund aega rahulikult arvutis istuda, kõik meilid-blogid-foorumid läbi lugeda ja siia kirjutada. Aga ikka on nii pingeline olla, selline tunne, et juba läheb pimedaks ja päev saab läbi, aga pole jõudnud mitte midagi asjalikku ära teha.

Plika ärkas küll hommikul alles üheksast ja sai ometi värskes õhus ringi joosta ja kiikuda, aga IKKA on kell juba pool neli ja ta pole veel lõunaunne jäänudki. Meie enda viga muidugi, et hommikul nii kaua mökutasime ja turu poole alles peale lõunat minema hakkasime, Plika sai peale kahte alles sööma ja sellele kulus ka omajagu aega.

Kardan juba ette õhtust magamaminekut, õigemini siis panekut – ehkki peaks ju vabalt võtma ja positiivselt suhtuma. Tahaks lihtsalt juba seda aega, kus Plika jälle üheksast voodisse läheb ja hiljemalt kümneks magab, täna aga nihkub see jälle tõenäoliselt tund-paar edasi. Ehk vähemalt sellist hüperaktiivsust pole nagu eile ja ehk saab Poisigi hiljemalt kümnest ööunne.

Oeh, ma ei teagi, mis nüüd teha. Arvutiasjadega olen ühel pool, peaks hakkama sättima. aga kuni Plika ei maga, ei saa ma seal eriti ringi liikuda – üleüldse on magamistoa koristamine kõige olulisem, aga isegi kui Plika lõpuks tuttu jäänud on, siis peaksin seal ringi hiilima. Eh, eks ma üritan siis rohkem kööki organiseerida, mul on eeskojas veel üks poolik kast, mis Londoni köögikraami täis on. Kuhu see küll kõik mahub, see on iseküsimus. Aga ikkagi ei saa ma enne sinna kolistama minna, kui Plika on kustunud. Seni lihtsalt närin küüsi ja üritan midagi vaikselt-vaikselt elutoas sättida.

Ma ju tean, et kõik läheb paremaks, ma tõesti tean seda. Aga mul on vaja positiivsust. Mul on vaja teadmise asemel ka TUNNET. Siis jõuan jälle sellest kaosest läbi närima hakata. Praegu pole aga ei särtsu ega eluvaimu. Paanika tuleb, kui mõtlen, kuidas ma siin üksi hakkama saama pean – kahe lapse eest hoolitsetud ja kodu korda sätitud… Ema muidugi aitab ja Abikaasa PEAB hakkama töölt õigel ajal koju tulema. Oeh.

Homme läheme Abikaasa vanaema poole lõunale – enne seda tuleks veel Plikaga väljas kiikuda ja joosta, sest pärast peaks ta kodus otse magama minema. Mis kõik omakorda tähendab, et homme ei saa ka enne pärastlõunat koristama hakata. Aga no krt, puhkust on ka vaja. Eelmine nädalavahetus jäi niigi traditsiooniline vanaema juures käimine ära, sest siin oli nii palju tegemist.

Ma võiks täna vist lõputult vinguda, seega parem lõpetan. Ja panen teile ühe pildi meie vingest pesurestist, nüüd kuivab seal küll kõike. Eile sain ka rõõmustada, kui avastasin, et riidepuid saab selle riputusosa otsas igapidi keerata – just kartsin, et need jäävad nüüd risti ja võtavad mitu lühikest nööri kuivatusruumi ka ära, aga sai teistpidi panna. Kõigele on mõeldud!

CIMG2049

Üks ootamatu "rõõm" kah veel

WC pott näeb suht okei ja uus välja, aga avastasime, et vesi jookseb pidevalt (üle) ja üldse on mingi jama. Poti kõrval saab vee toru küljest kinni keerata, olemegi seda teinud… Aga see nupp käib ka ilgelt halvasti ja raskelt. Ema mees vaatas täna üle, ütles, et mingi pisike julla, mis hoiab kinni seda jullat, mis paagi täis saamisel nö vee kinni keerab, on katki läinud… Et ei saa parandada, jääkski igavesti üle jooksma.

Ühesõnaga praegu on siis nii, et iga kord, kui oleme vetsus vee peale lasknud ja paak on täis solisenud, peab sellest kuradima raskelt käivast nupust vee käsitsi kinni keerama.

Uus pott nihkus ühes turbabriketiga nimekirja etteotsa. Mingi tuhat krooni vaba raha ehk selle aasta jooksul näpistaks, rohkem küll mitte (pigem vähem, jõulukinkide tegemisele parem üldse ei mõtle). Krediitkaardi võib pärast 9. detsembrit jälle nulli tõmmata, jaanuaris on ressurssi piisavalt, et tagasi maksta.

Järgmine uurimustöö saab olema WC pottide teemal 😀

Poisil saab kohe neli tundi und täis… Õues magamine teeb ikka imesid.

Otseülekanne uuest kodust

Kui ma veidi üle kolme tunni tagasi sammud lastega siiapoole seadsin, ei olnud üldse kindel, millal päriselt sisse jääda saame. Aga Abikaasa sai kohe auto, tõi kõik asjad ära, ema pakkis kodus järelejäänud väiksemad asjad kokku ja tõi need ka ära… Nii ma siin nüüd siis istungi, tagasi enam ei lähe.

Täiesti puuga pähe saanud tunne on!

Vähemalt tule sain ise pliidi alla, Poiss magab juba kolm tundi akna taga, Plika läks vanaema-vanaisaga nende poole sööma ja lõunaund magama, õhtul tuuakse tagasi. Abikaasa lubas ka õigel ajal lõpetada, nädalavahetus on tal tõepoolest vaba ja isegi esmaspäeva saab vist võtta. Jumal teab, et neid ületunde on tal juba üle mõistuse kogunenud…

Segadus on nii suur, et ei tea, kust otsast pihta hakata. Hakkaks köögist, aga selle va siili tõttu ei saa enne õhtut kraanikaussi kasutada, seega nõude pesemine nihkub edasi, lappe loputada saan vaid vannitoas. Hetkel tundub ohutum köögilaua taga arvutis istuda, aknast Poisi käru piiluda ja tšeburekki närida. Ega selle koristamisega pole ju ometi kiiret 😀

Vooditegijal olid materjaliga probleemid, ei saanud sealt, kust loodetud, seega lükkub tähtaeg nädala edasi. Mis seal ikka, on varemgi madratsi peal magatud 🙂 Vähemalt lastel on voodid olemas!

Hetkeseis on siis selline:

CIMG2036

CIMG2038

CIMG2040

CIMG2041

CIMG2042

CIMG2043

Et selliseid päevi veel rohkelt tuleks!

Täna läks kõik nii mõnusalt ja rahulikult – ei mingit närvitsemist, palju sai tehtud, Abikaasaga saime ka üle pika aja piisavalt koos olla.

Hommikul aknast välja vaadates ei tundunud jala ja käruga uude koju minek kuigi ahvatleva ideena. Panin siis lapsed kibekiirelt valmis, et ema saaks meid tööle minnes autoga ära visata. Kümme minutit enne ühtteist olin kohal.

Kuna eelmiste päevadega oli köök takistusrajaks muutunud, pühendasin esimese tunni selle koristamisele. Vaevalt sain kõik ebavajalikud asjad eest ära pandud, kui juba jõudiski Maris kohale. Tegin talle ringkäigu ja panin siis lastevalvesse – tema mängis Plikaga ja hoidis vajadusel Poissi süles, mina sain rahulikult sättida ja samal ajal juttu ajada. Täiesti suurepärane kooslus!

Otsisin nagu lollakas nõudekaste taga – kõik, mis vähegi oleks võinud olla, tegin lahti. Lõpuks helistasin Abikaasale, et muret kurta, ja sain teada, et ta oli osa kaste teise kööki tõstnud. Nii palju vaeva nägin ilmaasjata 😛 Igatahes leidsin kõik tassid-taldrikud-kausid-söögiriistad ilusasti üles ja panin kappidesse ära.

Külmkappi (sihuke suur, igivana ja veneaegne) puhastasin juba üleeile. Tegin vea ja kasutasin mingit kangemat vahendit – lootsin veega hakkama saada, aga oli liiga räpane, lasin emal kaasa tuua, mis tal töökorteri vannitoas oli, miskine Amway puhastusvahend. Puhtamaks tegi küll, aga vahendi haisu oli veel kaks päeva hiljemgi tunda – oleks pidanud ikka ootama, äädikat muretsema, mingi lahuse segama jne. Aga no mul oli ju KOHE vaja 😀 Täna siis hõõrusin sidruniga sisse, panin ukse kinni ja lasin tunnikese seista. Pärast oli nii puhastusvahendi kui sidruni lõhna tunda, ei osanud rohkem midagi tarka teha, lülitasin sisse, vast läheb see ajaga ikka ära.

Nihutasime Marisega raske riidekapi magamistoa teise nurka. Õnnestus nurkadele sokid alla panna, nii et eriti kahju ei tekitanud, ainult paar väiksemat kriimu. Igatahes on kapp nüüd õiges kohas – kes see jõuab neid mehi oodata, eks! Elutoa riidekappi oleks vaja ka nihutada, aga pole veel päris kindel, kuhu – ootame vist ära, kuni Abikaasa vanaonu diivani ja tugitoolid kätte saame, siis otsustab.

Pakkisin oma uue pesuresti lahti ja vaimustusin – leidsin veel ühe võrratu pisiasja, millest varem ei teadnud. Seal on need sakilised ääred, et riidepuud paremini ripuks, nüüd nägin, et kaasas oleval viiel riidepuul on riputuskonksu sees väike täke, nii et need saab klõps ja klõps selle sakilise ääre külge kinni panna, mitte kuidagi ei saa siis ära kukkuda, täiesti geniaalne! Ja see sokiriba on ka väga praktiline. Ühesõnaga ma ei jõua ära oodata, millal ükskord tavalist pesu pesen, täna oli ainult igav voodipesu, polnud midagi puudele ega selle riba külge panna 😛

Pesin kolm masinatäit. Esimese praktiliselt tühipesu paari vana käterätiga maksimaalsel kuumusel – selleks, et masin igasugu tehase jääkidest ilusti puhtaks saaks. Siis kaks täismasinatäit heledat pesu, voodiriideid peamiselt, mõned rätikud ka. 20 meetrist kuivatusruumist jäi isegi väheks, aga panin suti topelt ja osa sai võrevoodi äärtele riputada, mahutasin kõik ära.

Tirisin kokku kõik riided, mis aasta aega Tartus kastides olid, ja sortisin värvide järgi hunnikusse. Ei kujuta ettegi, mitu masinatäit veel pesta tuleb, enne kui kõik puhas on. Tähendab, puhtad on rangelt võttes praegugi, aga vajavad värskendust, sihuke kopituse lõhn on, kütteta ruumis ju olid. Neli-viis hunnikut ootab pesemist ja tõenäoliselt võib veel juurdegi tulla.

Soneti pesugeeli lõhn tundus pudelit nuusutades normaalne, aga pesu küljes ei meeldi – täielik feil. No krt, pean ju leidma ometi ühe, mis oleks nii keskkonnasõbralik kui norm lõhnaga (Ecover oli veel jäledam) – kõige parem, kui oleks täiesti lõhnatu. Aga noh, kui ei leia, kasutan edasi Mayer Sensitive’i või Miniriski.

Pesumasin tundub muidu täitsa loogiline. Alguses ajasin küll juhendist näpuga järge ja küllap teen seda veelgi, aga põhilisele sain pihta ja on lihtne menüü tõesti. Ma muidugi pole veel teisi programme kasutanud, eks jõuab aja jooksul kõike katsetada. Seal on teki pesemiseks ka eraldi programm 😀 Ja teksade pesemiseks… Ja ma ei tea, mis veel.

Peame turbabriketti muretsema, sest puud põlevad liiga kiirelt – pliidil peab praktiliselt terve päeva tuli all olema, muidu läheb üsna kiirelt külmaks. Pole õrna aimugi, palju maksab või mis koguse korraga osta saab. Eks peab Pärnu Postimehe ette võtma ja sealt kuulutusi uurima. Meil on nagunii ainult kaheksa ruumi puid, memme sõnul läheb talvega 12, meie tahaks veel vannitoa ahju lisaks kütta… Nii et peab siis arvutama, kui palju seda briketti vaja oleks, kuna see põleb aeglasemalt, siis ehk puudega saame hakkama. Rahadega on muidugi ka kehvasti, ei tea, kas briketi hind ka talve jooksul tõuseb või kas seda üldse väikeste koguste kaupa müüaksegi… Täiesti tume maa.

Plika läks peale kahte emaga koju sööma ja magama, siis saime meie Marisega rahulikult süüa – hommikul läks nii kiireks, et mul polnud aega midagi kaasa pakkida, aga ema tõi meile sooja toitu ja salatit, Marise toodud kook oli ja kohvi tegin ka, täiega pidusöök. Nojah, Poiss ärkas muidugi just siis üles ja oli nõus ainult süles olema, aga saime hakkama 😛 Viiest viskas Maris meid ära (Abikaasa korjasime töö juurest peale) ja läks ise koju, meie võtsime ainult ema auto, viisime ta trenni ja läksime tagasi sättima. Pool seitse, kui Plika lõpuks “lõuna”unest ärkas, käis Abikaasa kiirelt ära ja tõi Plika ka meie juurde. Kolmveerand kaheksast käis emal trennis järel ja saatis Plika temaga jälle koju ning tuli siis tagasi. Kolmekesi koju jõudsime alles peale üheksat.

Kuna vee äravool oli liiga aeglane, vahetasime köögi kraanikausil haisuluku ära – see oli igivana, teibiga parandatud, lahti võtmisel ja puhastamisel oleks ilmselt katki läinud, segisti paigaldaja soovitas uue panna – ta ise ostis vajalikud jullad, Abikaasa pani paika. Pmst vahetas kogu selle toruvärginduse välja, mis seal kraanikausikapis oli, maksis kogu see värk ainult miskine 115 krooni.

Äravool on paraku sama aeglane ja nüüd veel lisaks lekib kah 😀 Lekib sellepärast, et kraanikauss on roostetanud ja äravooluaugu juurest kulunud. See tuleb silikooniga ära paigata, küsisime igaks juhuks üle, ega midagi ära ei käki niiviisi, saime loa. Ummistus on aga kuskil sügavamal, nii et katsetame Torusiiliga. Tean küll, et pmst võiks kõigepealt äädikaga vms proovida, aga ma täpseid juhendeid peast ei teadnud, arvutit polnud, homme hommikul vaja juba peale valada, seega sai otsemat teed pidi poodi mindud ja keskkonnavaenulik Torusiil ära ostetud 🙂 Näis siis, kas see aitab või tuleb traadiga sorkima hakata või torud läbi puhuda… Uhh, kui palju uut informatsiooni!

Rimist Torusiili ostes otsisin metallist söögiriistade kasti ka, Pärnu omas kahjuks ei olnud. Aga sain juba uue soovituse, et Home4you-st punutud varianti vaadata, lähen kiikan siis võimalusel sinna. Seniks võivad ju sahtlis niisama ka olla – on küll sassis, aga üles leiab ikka.

Ma arvan, et kindlasti tegin ma täna veel midagi kasulikku, aga õhtu on hiline ja juhe koos, ei tule rohkem meelde. Igatahes oli ütlemata mõnus päev – tänu Marise külaskäigule ja eriti muidugi sellepärast, et Abikaasa õigel ajal töölt ära tuli ning me temaga koos nii palju tehtud saime. Lapsed said isaga koos olla ja üldse oli hea. Ei tülitsenud, ei närvitsenud – ehkki olime lõpuks mõlemad päris väsinud, kulges kõik kuidagi loomulikult, saime nii laste kui muude vajalike tegemistega ilusasti ühele poole. Ema ja tema mees olid muidugi ka suureks abiks – Plika oli ju pool ajast nende hoole all.

Oh, ja kui ma siis kell kümme õhtul lõpuks jälle süüa sain (lõuna oli mäletatavasti kolme paiku), see oli ikka puhas õndsus! Kartulipuder küüslaugu-hapukoore kastmega, kotletid, peaaegu liiter piima 😀 Ja värskelt küpsetatud leib, no jumalik. Pärast rasket tööd maitseb kõik ikka eriti hästi.

Nii et ma olen füüsiliselt taas kord rampväsinud, aga emotsionaalne rahulolu on piiritu. Iga päev peaks nii olema 🙂

Kui Abikaasa nüüd homme suurema auto saab, et siit Poisi voodi ja oma ema keldrist Londonist kaasa võetud suure ümmarguse laua ning viimased kastid ära tuua, siis võibki juba homme õhtul päriselt uude koju jääda.

Ahjaa, süüa on ka vaja osta – ja ma lubasin endale, et kõik tuleb kas mahe või lihtsalt lisaaineteta kodumaine kraam, ei ühtki mõttetut emotsiooniostu valmistoodete, poekookide, krõpsude ja muu säärase näol. No hea küll, Maris juba täna tõi poekooki, külalised vabalt võivad 😀 Aga ise tahan nüüd küll väga teadlikult süüa ostma hakata – pean ennast tõsiselt käsile võtma, muidu ei saa kunagi järje peale. Hetkel on köögikapis ainult õli, suhkur, kahte sorti pudruhelbeid ja Plika krõbuskid (kamapallide sarnased) – kõik mahepoest ostetud. Jahu ja kohv olid vanast ajast, üks Rimi mahekohvi pakk ootab kah.

Sain Mormelarilt igasugu häid soovitusi, peaksin nüüd piisavalt informeeritud olema, et muude asjade jahile minna. Tahaks näiteks homme turule jõuda, et Vändra leiva autost nende kraami prooviks osta (kunagi, kui kodu sisse seatud, proovin ilmselt ise küpsetama hakata, aga praegu selleks küll aega pole) – kui ei jõua, siis tulevad Selverist lahtine leib ja sai. Oo, ja maapiima tahan, sain teada, kus meie kodu lähedal müüakse, ainult et sellel autol üle nädala päevad vahetuvad, seega pean halvemal juhul kaks päeva järjest peale passima. No ja juurikad ja lihakraam… Ikka turule oleks vaja. Tegelikult läheme vast laupäeva hommikul terve perega, on mõnusam. Vändra leiva auto on küll vaid reedeti, eks ma homme hommikul mõtlen uuesti.

Kirjutasin jälle voodi tegijale, et uurida, kusmaal asjad on – viimati lubati selle nädala lõpuks, kui näiteks laupäeval ära toovad, siis me oleks ehk veel homse öö siin, ei hakkaks üheks ööks madratseid niisama põrandale sättima. Samas nii kangesti tahaks juba homme… Ja Abikaasal on ka terve nädalavahetus vaba – parim algus elule uues kodus!

Pesulõksuskeemid

Kuna mul pole aega kahe väikese lapse ja sisseseadmist ootava kodu kõrvalt Eesti tootja pesulõkse otsida, otsustasin pöörduda tagasi esialgse plaani juurde ning lasta Iirisel endale UK-st taaskasutatud plastikust lõksud tuua. Eestis müüakse ka, re-poes (sealt ma need avastasingi), aga siit ostes on kallim. tähendab, ainult lõkse ostes oleks hinnavahe väike olnud, aga mul on siiras uudishimu, tahtsin paari muud asja ka proovida, nii tuli rahaline võit juba suurem, on kuu aega ootamist väärt (Iiris tuleb jõuludeks). Eestist ostes oleks kogu kraam maksnud ca 300 kr, UK-st sain 200-ga.

Ema laenab mulle esialgu pooled enda lõksud, nii et saan seni hakkama, nagunii vast väljas hetkel ikkagi väga palju ei kuivata (aga pikalt ma tema omadega ei viitsiks, väheks jääb ja muud hädad ka). Ja mulle ikka palju rohkem imponeerib see, et ma saan oma uued lõksud välja nöörile jätta – kannatavad päikest, niiskust, külma, on kergem puhastada… Hind tuli täpselt sama, mis noil Leedu omadel, mis ma Maximast leidsin. Kuna Iirisele on see nö kohalik kaup ja ta ju nagunii tuleb, siis ei kluksu eetiline südametunnistus kah kuidagi.

Võtsin paar masinpestavat puhastuslappi lisaks ja mõned käsnad ka – puhtast huvist, et millised siis on. Tegin Eesti krediitkaardile just hiljuti teise Paypali konto (ma ei mäleta, kas ma mainisin siin oma nördimust, kui avastasin, et ühele kontole ei saa kahe erineva riigi kaarte turvalisuse kaalutlustel lisada), sain nüüd kenasti Google checkouti kasutades klõps-klõps-klõps Iirise juurde ära tellida. Temale tuleb pakk ukse taha, vastu võtmise ja kohvrisse suskamise vaev, kokku saame Eestis nagunii.

Oo, see on nii minulik. Selliste pisiasjade pärast sellised skeemid. Aga õnn ongi pisikestes asjades ja mina olen selle valikuga jälle nii rahul 😀

Aga no tõepoolest, normaalne ma ikka pole!!!

Scroll to Top