2011
Ah et mahl või?
…ikka pole veel tehtud 😛
Me saime pühapäeval pressi küll. Purustaja ka. Aga too viimane ei hakanud tööle… Ja Abikaasa oli haige, tundis ennast üsna halvasti, magas pool päeva maha. Ühesõnaga otsustasime mahlateo veidi edasi lükata.
Abikaasa lootis, et saab nädala sees vaba päeva võtta, no siiani pole olnud aega vaadata, kas see on võimalik. Ma siiralt loodan, et need õunad ei lähe halvaks – need on küll sellised kõvad, nö talveõunad, ja nad on kuuris, kus on jahe, aga vihm peale ei saja… Aga paljud on väikeste plekkidega, need lähevad nagunii suuremaks. No loodame parimat.
Kuidas me nüüd siis õunu purustame, ei teagi. Ainus variant, mille välja mõtlesime – laename Tagelt ja Abikaasa emalt köögikombaini ja nendega siis. Aga see on ju paras orjatöö!
Kas minu blogi ei loe mõni pärnakas, kel oleks kodus miskine õunapurustusmassin, mida ta oleks nõus päevakeseks laenama?
Mõtlen, ehk peaks ikka kuskile tegemisse viima, aga kodus mõtlesime ise teha just sellepärast, et on need plekid, et saaks puhastada… Ei kujuta ette, kas võiks plekilised õunad ka panna… Kui halvasti see mahlale mõjuks. Suuremate plekkidega õunad viskasin nagunii komposti, aga jah, nüüdseks võivad väiksemad plekid juba muidugi kah suuremad olla.
Jättes kõrvale purustamise teema, siis siiani pole veel otsustanud, kuidas sellele järgnev täpselt toimuma peaks. Mõtlen, et laseme mahla hästi korraks keema, riisume vahu pealt ja siis pudelisse, tükk toidukilet korgi alla, et kindlasti õhukindel saaks. Aga kas kergem oleks pudelid enne kuumast veest läbi lasta või need praeahju panna, ei tea…
Oeh. Et see mahl ikka tehtud saaks! PEAB saama!
Ja need õunad, mis veel puu otsas on, tuleb ju kiirelt ära korjata, enne kui kõik maha kukuvad. Miks me seda nädalavahetusel ei teinud, ah? Ilm oli siis ideaalne, nüüd ainult sajab.
Aga pühapäev oli tõesti ideaalne. Kui Tage mahlapressi ära tõi, jäi ta oma plikaga meile natukeseks külla. Lapsed mängisid üsna rõõmsalt omaette, nii et meie saime kohvi juua ja jutustada. Ja hiljem jäätisekokteili teha.
Täna on mul mingi silmajama. Hommikul üks lääts kohutavalt torkis, silm oli tulipunane… Läätsevedelikku ega -topsi mul ju kodus pole, panin siis läätse ajutiselt teelusikasse füsioloogilise lahuse sisse, kuniks Abikaasa mulle apteegist vajaliku kraami tõi. Siis sain teise läätse ka silmast välja võtta ja olen terve päeva prillidega olnud. Hommikupoole ei saanud ma õieti silmi lahtigi hoida (ja kinni oli peaaegu sama halb), ei kannatanud üldse valgust, päeva jooksul läks asi paremaks. Arvutis olen minimaalselt istunud, aga ma ikka päris ilma ei oska 😀
Silmapõletikuga igatahes tegu pole, puudub sellele iseloomulik silmast erituv läga. Suurest tundlikkusest jooksevad silmad küll aeg-ajalt vett, aga see on teine asi.
No loodame, et homseks on korras, ööuni mõjub sellistele asjadele alati hästi.
Kes oleks uskunud, et prügiteema võiks niiviisi pöördesse ajada
Lugesin seda ja rõõmustasin nagu väike laps.
Naljakas… Viis aastat tagasi ei olnud mul aimugi keskkonnaprobleemidest, rohelisest mõtteviisist, mahetoidust. Kui palju on selle ajaga muutunud!
Ja kes teab, kas ma oleksin üldse selle teema vastu huvi tundma hakanud, kui poleks sattunud Epu blogi lugema 🙂
Tavaline on see, et kui ma ökoteemadega mõnda aega liiga intensiivselt tegelen, tekib selline küllastumus, et ei taha enam midagi kuulda – siis ma lihtsalt ei mõtlegi sellest paar kuud üldse. Aga kui aju on piisavalt puhata saanud, siis januneb see jälle roheliste teemade järele ja need vaimustavad mind endiselt. Ja kõik need aastate jooksul välja kujunenud harjumused, neid ei muuda enam miski. Ma võin küll tüdimushetkedel mõne poolfabrikaadi osta, ma käin vahel ikka kiirtoitu söömas… Aga ma olen lihtsalt niivõrd harjunud ostma teatud kindlaid toiduaineid, sorteerima prügi, eelistama kasutatud asju, otsima igale ebavajalikule asjale uut omanikku… Mulle on alati meeldinud elamises suurpuhastust teha, et kõigest ebavajalikust kraamist lahti saada, aga ma ei suudaks enam eales kasutuskõlblikke asju prügikasti visata, kunagi tegin seda küll.
Nii see läheb. Tagasiteed ei ole. Vähemalt minu jaoks mitte. Ja nii ma siis rõõmustangi hullunult selle üle, et nüüd saab Eestis nii palju prügi ümber töödelda.
Kõigest peab oskama rõõmu tunda, eks 😛
No minge kah
Mul siin tuli ükspäev YouTube’ist kiri, et mu videol on probleeme autoriõigustega ja et mina ei pea midagi tegema, mingu ma lihtsalt vaadaku, mis viga. No muidugi, mul ei tulnud absoluutselt pähegi, et pannes üles videod oma tantsivast lapsest, on selle taustaks muusika, mille autoriõigus kuulub kellelegi teisele.
Mul on tantsuvideosid kolm tükki, kaks Amelie soundtrackiga, kolmas mingi muu. Amelie omad olid alguses blokeeritud vaid USA-s, nüüdseks üks juba igal pool (Plika ikka vaatab videosid, tema avastas) – ma siis kustutasin selle ära. Las teine Plika rõõmuks olla, kuni see ka igal pool ära keelatakse. Kolmandal video puhul ei keelatud ära, vaid öeldi, et selle juures võivad hakata reklaamid olema. Olgu siis nii.
Tähendab, ma absoluutselt olen nõus, et olid autoriõigused, et neil oli täielik õigus see video blokeerida ja nii edasi. Mina ei mõelnud, aga teadmatus ei vabanda, eks.
AGA. Minu meelest on see nii räme ja mõttetu üle pingutamine 😀 Ja no krt, YouTube on nii ehk naa Amelie lugusid täis… Ma ei tea, kas neid häiris äkki see, et ma polnud juurde lisanud, mis muusikaga tegu ja kinnitanud, et mu eesmärk pole autoriõigusi varastada? Olen taolist juttu teiste videote juures näinud.
No igatahes, jumal sellega. Ma küll ei leia, et minut muusikat tite tantsimise tagataustaks oleks väärt video blokeerimist, aga JOKK. Minu meelest lihtsalt jabur 🙂 Vahet muidugi pole, arvutis on video olemas, teised soovijad on seda näinud, elu läheb edasi.
Ja ise olen jälle natuke targem.
Rahetorm
Ma vähemalt arvan, et see on rahe, täiega peksab vastu akent! Ja Poiss magab õues kärus 😛 Käisin akna tagant piilumas – ei ole kuidagi häiritud, ehkki käru vihmakile üks äär laperdab tänu tuulele…