2011

Valge põrand

Oma silmaga pole veel näinud, aga andsin Abikaasale täna kaasa fotoka ja karmi käsu, et ta ikka kindlasti pilti teeks.

CIMG4442

CIMG4443

CIMG4444

Laupäeva hommikul kolime koju tagasi ja mööbli elutuppa ja… Siis läheb jälle lõbusaks 😛

Poisil on endiselt palavik – kõigub 38-39 vahel, allapoole ei saanud ei veega hõõrumise ega öise küünlaga. Nüüd õhtul kuue paiku andsin siirupit ja läks jahedamaks küll, kraadida enam ei viitsinud. Kui eile ta vähemalt magas pikalt, nagu haigele lapsele kohane, siis täna praktiliselt üldse mitte… Õhtul ühe pikema une ikka tegi. Vahepeal oli juba peaaegu terve lapse nägu, enamik päevast on aga jorisenud ja sülekas olnud.

Ema muretses hingeldamise pärast, kutsusime perearsti koju. Juhtumisi oli registratuur meie aadressi muutmata jätnud, nii et oli endiselt ema oma… Ja juhuslikult tegi koduvisiite täna ema perearst 😀 No igatahes kopsud olid suht puhtad… Samas mingi AB ta kirjutas välja… Ja me ei ostnud seda välja, sest kohe pärast arsti ära minekut muutus Poiss lõbusaks ja oli tõesti tunne, et ei peaks. Hiljem lõi küll palaviku jälle kõrgemaks, aga sellest saame vast ikka hõõrumiste ja siirupiga jagu – need paar köhatust, mida tänase jooksul kuulsime, on ilmselt sellest lakkamatust ilavoolust. Tuleks see kaheksas hammas ükskord välja, mis juba ammu punnitab, siis võiks seda süüdistada 😛

Homme tuleb Merlis külla, nii et ma jätan Abikaasa lastevalvesse ja lähen ise natukeseks koju. Olen kolm päeva hommikust õhtuni siin passinud, hädasti on tuulutamist vaja – homme on just selline päev, kus seda endale lubada saan, sest Abikaasa ei pea remonti tegema, oleme värvi kuivamise ooterežiimil.

Kaks nädalat tähtajani

Pilte arengust kahjuks näidata pole, sest mina täna kodus ei käinud, Abikaasa tegutses seal üksinda. Elutoa põranda värvib homme teist korda üle, reede õhtul või laupäeval saab mööbli sisse tagasi tõsta. Siis on vaja kõik asjad kappidesse tagasi paigutada, mis tähendab lõputut sorteerimist ja ära viskamist – lubasin endale, et seekord ei lähe mitte ükski asi niisama kappi tagasi, kõik peab olema läbi mõeldud, organiseeritud ja omal kohal. Siis on vaja kardinaid ja tugitoolikatteid – kangad leida ja valmis õmmelda.

Ei suuda otsustada, mida teha arvutilauaga. Algne plaan oli praeguse asemele üks väiksem valge panna, no teate küll, selline traditsiooniline nõukaaegne köögilaud. Aga see tuleks siis üle värvida… Ja meil on nüüd tegelikult kolm arvutit, nii et suurem laud oleks kohasem. Samas Plika oma arvutit nagunii eriti ei kasuta, see suur laud ei sobiks oma värvi poolest nii hästi, mulle ei meeldi selle kuju (sihuke kontorilaud, mille äär pole sirge) ja sellel pole sahtlit kah, ma nii tunnen sahtlist puudust. Samas suure laua peal oleks rohkem ruumi (meile meeldib ju arvuti taga süüa) ja sahtli asemele võiks mõne ilusa kasti muretseda, kuhu kõik asjad siis peitu panna saaks. No aga kuju ju ikkagi ei meeldi ja värv ka mitte… Oeh! Tahaks suurt valget kirjutuslaua nägu lauda, kus oleks ideaalis kõrvuti kaks sahtlit, nii et mahuks kahekesi laua taha istuma ja… Samas ei viitsi küll kuskilt uut lauda otsima minna, peame ikka olemasolevatest ühe valima. See värvimine poleks lõppude lõpuks üldse raske… Mh.

Magamistuppa on vaja teha öökapid – seal on mingid jupid, mida on vaja saagida, Abikaasa sai töökaaslasega kaubale, et too toob oma sae, mis selleks sobib, seda nad peaks homme tegema. No ja siis saavad Abikaasa ja ema mees jupid kokku keevitada. Samuti tuleb magamistoas riidekapid korda teha (saime ju just teise kapi juurde, tulevad põhjalikud ümberkorraldused) ja kardin valmis õmmelda.

Koridori on endiselt vaja mütsiriiul ja nagi üles panna. Kööki on vaja kardin õmmelda, ka üks riiul ja külaliste nagi üles panna ning pliit ära remontida (no see viimane ei sõltu loomulikult meist – peaasi, et võimalikult kiiresti korda saaks).

Lastetoa kohta kirjutasin juba kusagil varem ka: on vaja leida või teha väikesed toolid, õmmelda valmis tugitoolikatted, tekitada mööblile maalingud või kleepsud, mõelda välja, kas ja kuidas varjata koledat ahju ja tapeedipragusid… Ruloo peaks homme kätte saama, see on ka siis vaja paika panna.

Nii lastetuppa kui elutuppa oleks vaja seinakella, normaalset (loe: kaanega) prügikasti ja sobivas toonis patju (või suvalisi patju ja padjakatteid, mis tuleks siis samuti õmmelda). Ja muidugi fotosid! Ja siis on veel natuke tilu-lilu, mis võiks puht dekoratiivsetel eesmärkidel mööda elamist laiali paigutada.

Kui tuhaplokkidest lahti saame (see juhtub ilmselt millalgi järgmisel nädalal), siis saab laste nurgakese õues sisse seada. Abikaasa on kaaslastega just praegu tagasiteel – kui see tüüp, kellelt järekäru laenuks saime, poleks ise kaasa läinud, poleks ta üksi lahti võtmise ja tükkide ära mahutamisega hakkama saanud, keegi ikka hoiab meid täiega. Sellele kaadervärgile oli vist paari redelipulka juurde vaja, siis muidugi liivakasti liiva… Ja võib-olla üht kiike ka, meil endil on ju ainult kinnine titekiik – ma küsin ilmselt naabritelt, kas nad oleks nõus näiteks sellise variandiga, et nende õunapuu küljes oleva kiigu ka sinna riputab, seda kasutab nagunii ainult nende lapselaps, kui külas käib… Samas ta võib-olla pigem kiiguks seal nende aiapoole peal, et ilmselt oleks vaja siiski endal teine tavaline kiik ka muretseda. Ja korvpallirõngast on vaja 🙂

Huvitav, kas nüüd sai kõik kirja, raudselt midagi ununes 😛 Peaks sellest postitusest mingi hetk to do listi suurelt välja kirjutama ja nähtavale kohale kleepima, et sealt siis järjest asju maha kriipsutada, et miski ei ununeks. Ajaliselt peaks isegi hakkama saama, peab lihtsalt usin olema… Potentsiaalsed probleemid on aga kõik need asjad, mis nõuavad väljaminekut – midagi suurt küll pole, aga raha on kohe jube vähe. No eks me kuidagi kombineerime.

Tahad veidi soodsamalt suurt fotolõuendit saada?

Minu Print jättis mu fotopostitusele kommentaari, kus peale kinnituse, et mu faili kvaliteedist piisab isegi kõige suurema lõuendi jaoks, anti ka hea reklaami eest 10% sooduskood just nendele kõige suurematele lõuenditele – ja see kehtib septembri lõpuni nii mulle kui ka teile 😛

Ahvatlus, eksju, on kohe tunduvalt suurem. Ma pean veel sügavalt mõtlema, kui palju ma täpselt neid fotosid tahan, kui palju oleks veel kena, kas ma ikka võin seda endale rahaliselt lubada… Võimalik, et ei või. Aga äkki teie võite 🙂

Väga armas lähenemine igal juhul – mulle nii meeldivad sellised üllatused.

Ja üks hea asi veel

Unustasin eile mainida, et saime oma pliidiremondi rahalise poolega kah sotid selgeks. Vat seal olid mingid kraanid, mida keerates sai valida nö suve- või talverežiimi – kas pliit kütab ainult vett või ka radikaid. Neid kraane oli võimatu keerata, memm päris täpselt ei teadnud, kumb peal on, elutoa radikad läksid terve talve väga vaevaliselt soojaks, nii et kahtlustasime suverežiimi. Torumees nüüd käis vaatamas, mis juppe täpselt vaja on, käis siis kuskilt hinda küsimas ja saime pakkumise, et kõik jubinad kokku umbes €46.

Me olime pliidi remondiks veel €100 arvestanud, aga tuli välja, et tööraha ta ei tahagi, hoopis seda, et Abikaasa tema arvuti korda teeks (okei, neli kilo vaske on ka vaja tasaarveldada, see läheb veel juurde… Ja juppide paigaldamiseks on tal aega alles järgmisel nädalal, aga me oleme juba ootamisega harjunud :D). Jällegi absoluutselt suurepärane, sest meil oli just puudu kütuseraha Lõuna-Eesti reisi jaoks. Nüüd peaks vist küll nii hakkama saama, et praegu tekkiv krediitkaardivõlg saab kahest õige pea laekuvast viimasest võlajupist makstud ja uueks palgapäevaks oleme enam-vähem nullis.

Asjadel on imepärane viis paika loksuda – ma olen ikka nii ääretult tänulik selle eest, kuidas kõik jamad järjest lahenevad.

Õnneliku lõpuga lugu

Ema auto oli eile meie käes ja sõitsime mitmel pool ringi. Millalgi avastas Abikaasa, et tema seljakott on kadunud. Sai igalt poolt otsitud ja küsitud – ei olnud kuskil. Viimane mälestus oli see, et ühes poes käis Abikaasa autost seljakotist rahakotti võtmas – võttis selle välja, jättis koti autosse. Pärast seda läksime Maximasse ja edasi Abikaasa vanaema juurde – ja enne sisse minemist auto tagaistmelt toitu võttes Abikaasa meelest kotti enam polnud.

Kuna saime emalt teada, et pult on viimasel ajal kuumast või ei tea millest vahel jupsinud, siis oskasime ainsa võimaliku variandina välja mõelda selle, et äkki ei läinud Maxima parklas uksed kinni, aga meie ei pannud tähele… Pani seevastu keegi teine, kes ehk kuulis ka Abikaasa poeuksel visatud repliiki, et mina pean maksma, kuna tema jättis rahakoti autosse. Et ehk võttis kärmelt koti ja kadus…

Rahakott, kusjuures, ei olnud kotis, see oli teises kohas. Ja selle sees oli muuseas meie viimane €50… Me ei kanna tavaliselt selliseid summasid kaasas, aga see oli just kuskilt saadud ja… No igatahes, kotis olid ema autodokumendid ja Abikaasa töövõtmed (õnneks tuvastamatud, firma nime polnud).

Eile sai politseisse helistatud ja nõu küsitud, täna hommikul ARKi… Pidid juba minema avaldust kirjutama ja uusi dokumente nõutama, aga käisid enne veel Maximast läbi – eile Abikaasa helistas ja küsis, ega pole kotti toodud, täna aga küsis, kas parkla poole on mõni kaamera, siis oleks ehk näha, kas midagi toimus. Ma täpselt ei teagi, mis nad seal vaatasid või rääkisid, ma unustasin Abikaasalt üle küsida… Igatahes vist selgus, et ei käinud auto juures keegi (mis, muuseas, tundus mulle algusest peale üsna ebatõenäolisena, aga ühtki paremat varianti ei suutnud kah välja mõelda).

Siis nõudis ema, et nad sõidaksid ikka läbi sealt poest, kus Abikaasa autos rahakotti toomas käis… No ja otse loomulikult oli seljakott seal 🙂

Sellest moraal, lapsed – kui avastad, et midagi on kadunud, siis käi läbi kõikvõimalikud kohad hoolimata sellest, mida sa mäletad. Ja mõtle kohe sellele, kas kuskil, kus on vargusekahtlus, oli äkki mõni kaamera, tänu millele saaks tuvastada, mis värk tegelikult oli. Palju pahandamist, muret, pingeid ja süüdistusi oleks olnud olemata…

Aga mis sest enam. Lõpp hea, kõik hea. Tuju on kohe nii hea ja kerge, et täitsa uskumatu.

Poisil on 39 palavik. Oli teine terve hommiku väga viril, aga siis nagu ei ablanud läbi. Magas 8-11, pärast seda tundsime küll, et oli kuum, aga mõtlesime, et rõdul magamisest. Alles paar tundi hiljem, kui loidus silmaga nähtav ja kuumus ikka veel suur oli, tuli mõistus koju ja kraadisime. Pärast seda hõõrusime teda tükk aega igalt poolt niiske lapiga ja oli kohe tunda, kuidas keha temperatuur normaliseerus. Nüüd jäi tissi otsas magama, panime talle veel niisked lapid peale ja nii ta tudub… Neil on Plikaga viimased päevad kõhuhäda ka olnud, Plikal hakkas varem ja on nüüdseks juba korraks, õnneks ilma oksendamiseta, nii on tunduvalt kergem.

Ühesõnaga ma väga ei muretse, küllap uni ja veega hõõrumine aitavad. Eks hiljem kraadime jälle ja vaatame, kas saime palaviku alla, siis ei pea rohtudega jamama hakkama.

Abikaasa värvib põrandat ja sõidab siis Lõuna-Eestisse… Kardinaid ma vist siiski ei jõua õmblema hakata, täna olen täiskohaga ema. Või noh, mis nüüd nii täiskohaga, minu ema on alates ärkamisest Plikaga tegelenud, et me Abikaasaga koos Poisiga magada saaksime (ta ärkas juba pool kuus, Plika üsna varsti pärast seda, kõik olid virilad, meie väsinud, jauramist oli palju), võttis Plika turule kaasa, andis nüüd süüa ja paneb lõunaunne kah. Ema juures elamise luksus…

Scroll to Top