2011 – Page 40 – Tikri blogi

Sorteerimine on mõnus

04/08/2011 / kodumajandus / Leave a Comment

Visalt edeneb see värk, väga visalt 😛 To do listist ei saanud täna mitte ühtki asja maha tõmmata – oli plaanis laud ära värvida, aga jäi tegemata, isegi pliidi remont lükkus homsele. Päev kadus jälle lastega tegelemise ja üldiste koristustööde peale – viimased on paratamatud, aga ei paku hetkel absoluutselt rahuldust, tahaks ikka noid asju koristada, mis to do listi alla sobivad.

Üht-teist ma ikka õnneks tehtud sain – kogu paberimajandus on nüüd läbi vaadatud, läbi sorditud, ülihästi organiseeritud ja ära paigutatud, väga palju pahna sai ka minema visatud, mis on muidugi eriti rahuldustpakkuv. Mul on nüüd eraldi kaustad endale, Abikaasale ja lastele, kus on üheskoos kõik tähtsad paberid ja tunnistused, siis üks sahtel igasugu garantiiks vajalike tšekkide ja kasutusjuhenditega… Jne jne jne. Enne olid kõik need paberid küll sahtlites, aga üsna läbisegi – kui midagi vaja läks, pidin alati otsima ja kaustu läbi lappama. Nüüd tean kindlalt, kus miski on, kleepisin moe pärast isegi kõigile kaustadele nimed peale – no et kui Abikaasa äkki midagi otsib, kui mind kodus pole 😛 Mis on küll väga ebatõenäoline… Ja kuna kaustad on erinevad, tean ma juba peale vaadates, mis seal sees on. No igatahes väga mõnus süsteem.

DVD-d ja fotoalbumid jõudsin ka riiulisse paigutada, muu kraam jäi veel oma aega ootama, uni tuli peale. No üle poole kappide sisust on veel kindlasti sortimata, aga nendega läheb homme loodetavasti kiiremini – paberid olid ju õhukesed ja neid oli niiii palju. Ja kaks kasti ma sain tegelikult ikkagi läbi sorditud ka.

Ega’s midagi, uni murrab maha. Abikaasa läheb homme tööle ja et oleks ikka täislaks, siis on saunapäev ka – kui laste uneajaks koju jõuab, siis on veel hästi. No küllap ma saan ikka hommegi üht-teist tehtud, lapsed mängivad juba üsna hästi omaette ja magavad lõunaund ka õnneks ühel ajal.

Viimastest päevadest

03/08/2011 / igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss / 11 Comments

Viimati saigi eluolust vist laupäeval kirjutatud… katsun vahepealsest kiire kokkuvõtte teha.

Pühapäeval ei teinud remondi mõttes mitte midagi asjalikku – oli vaja puhata, üle mitme päeva kodus olles koristada ja pesu pesta ja… Abikaasa käis hommikupoolikul oma vanematega mustikaid korjamas ja ostmas. Oli mingi koht ca 40 minuti autosõidu kaugusel Pärnust, kus kasvatati kultuurmustikaid – korjata sai väikseid, €1 kilo, osta sai suuri, €3.20. Abikaasa korjas 6 ja ostis 10. Mõlemad lapsed on mustikate järele täiesti hullud.

Eilse suhtes on täielik mälukas. Täpsemalt selle suhtes, kas me päeval ka midagi asjalikku tegime 😀 Küllap midagi ikka, näiteks ma võtsin laualt vana värvi maha. Peamine aktiivne tegevus toimus aga õhtul, kui lapsed juba magasid – sai koridori riiul ja nagi üles pandud, magamistuppa ja koridori pildid seinale, elutoa sektsioonilt eest ära tulnud ukse katkine hing ära vahetatud ja uks ette tagasi pandud…

Täna hommikul kell seitse panime lastetuppa ruloo üles.

Siis käisin Maximas ja leidsin kiige – täitsa tavalise puidust, aga soodushinnaga ja puha.

Kui tagasi koju jõudsin, tõstsime natuke elutoas mööblit ümber, et vaadata, kas mõni teine variant oleks parem. Otse loomulikult leidsime lõpuks, et jäägu ikka nii, nagu algse plaani järgi paika pandud sai. Esimese hooga see paigutus mulle üldse ei meeldinud, aga paari päevaga harjusin täitsa ära. Umbes nii:

Diivanilaua võtan suure tõenäosusega üldse ära – ta ei ole mu meelest seal ilus ja otsest funktsiooni ka pole, tassikesi saab ka kõrval olevate kappide äärele toetada. Nii saab rohkem vaba põrandapinda ka juurde, on avaram. Arvutilaud jääb samale kohale, kus ta varemgi oli – ma praegu pilti ei teinud, sest uus laud pole veel paigas, seni kasutame vana.

Toaga sotid selged (oli vaja ju teada, kas jätan vanad diivanitükid sisse või mitte), sain rahus linna minna. Esiteks Pilterisse lastetoa raamidesse tellitud fotod järele, siis natukeseks Gildi Tagega lobisema ja seejärel Abakhani, kust ma kõik vajaliku kraami leidsingi, õnnistet pood.

Algne plaan oli küll Merlise soovitusel tumedam roheline kardin ja punane diivanikate (valides värvid nii, et sobiks selle foto toonidega, mis meil suurelt lõuendina seinale tuleb), aga noh, tuleb ikka sellest lähtuda, mis saada on.

Varem kardinaid otsides tundus organza mulle liialt läbipaistvana, nii et toona tuhlasin vuaalkanga kastis – lastetuppa, magamistuppa ja kööki leidsin, aga teadsin, et elutoa jaoks piisavalt suurt ja värvilist riiet seal pole. Täna sattusin aga sellise mustriga organza peale, mis üldse nii läbipaistev polnud, seega tuulasin põhjalikumalt ja leidsin suisa kaks mõnusalt suurt ning sobiva välimusega tükki.

Minu valik kaldus ühe kasuks, aga kuna ma polnud endas päris kindel, kutsusin Tage kohale – ta kiitis mu valiku heaks ja leidis kohe ideaalselt kokku sobiva padjakatte ning padja sinna sisse. Sama värvi diivanikatte leidis ka – selle puhul ma tükk aega kahtlesin, kas kogu krempel äkki liiga heledaks ei jää, äkki peaks diivanikatte ikka tumedama rohelise leidma. Ühtki tumedat õiges toonis polnud, mõtlesin heleda ära osta, Tage arvas, et ma võiks ikka südamerahustuseks teised kangapoed ka läbi käia. Hakkasin minema, aga olin väsinud ja üldse ei viitsinud… Helistasin tee peal Merlisele ja konsulteerisin temaga, läksin Abakhani tagasi ja ostsin heleda katte ära 😀

Minu meelest sai päris mõnus kombo, kardinast olen ma muidugi erilises vaimustuses. Tuleb välja, et ikkagi oli võimalik leida kõigile mu utoopilistele nõudmistele vastav kardin – aknast sisse ei näe, sest muster on piisavalt kirju, samas valgus tuleb heledast osast ilusti läbi… Ja värvi on ka piisavalt. Oo, ja see on neli meetrit lai, saan mõnuga lainetama panna (kardinapuu on vist umbes kolm meetrit). Pikkust on ka üleliia, vist umbes kolm meetrit. Ma plaanisin alguses aknalauani teha, 1.65. Nüüd mõtlen, et kui juba nii palju kangast on, peaks ehk ikka maani tegema – võin ju need diivanitükid seinast nii palju eemale tõmmata, et sinna taha mahuks ja küll need lapsed leiavad ikka tee aknani. Või kui ei leia, ehk polegi vaja 😛

Oo, ja fotod! See lillega pikk raam, mis on ühtlasi ka mõõdulint, on Merlise katsikukink Plikale, ootas siiani kannatlikult oma aega – et oleks lastetuba, kuhu seda paigutada. Nüüd lõpuks on!

Ja see oli ka Merlise suurepärane soovitus, et ma oma kodus leidunud kolm A4 raami (algselt valged ja puiduvärvi) mööbliga üht värvi kollaseks värviks, et tuppa ühtsust tuua. Ma juba kujutan ette, kui hästi need seinale sobivad, piltidega sobivad ka oivaliselt.

Kuna lõpetasin fotodega tegelemise liiga hilja, siis tuppa panna ei saanud, eks homme sätin.

Loodan, et saan homme elutoa kardina valmis õmmeldud, ma ei jõua ära oodata, et seda akna ees näha, kindlasti on väga kihvt. Ja siis tahaks tugitoolikatteid nikerdama hakata. Ja asjad tuleks elutoa kappidesse tagasi panna. Ja fotod seinale välja valida. Ja lõuend ära tellida.

Ah jah, see lõuend, ma kohe jälle ei tea. Hakkasin mõtlema, et kuna lapsed kasvavad nii kiiresti, siis tahaks ju ilmselt umbes iga aasta uue perepildi teha. No et äkki peaks ikka laskma lihtsalt suure foto teha raami, see on odavam ja seda raatsiks vahetada, samas kui lõuend on igavene. Ja see oleks nii suur ja mul ei saa kunagi nii palju seinu olema, et iga aasta üks suur lõuend juurde teha. Selles mõttes oleks lõuend kohasem pigem pulmapiltidele, pulm oli üks kord elus ja need pildid on igavene ilus mälestus. Aga vot praegu nii palju seina pole ja diivani kohale peab tulema perepilt, see on kindel, pulmapildid tulevad esialgu A4 või A3 suuruses teisele seinale, ilmselt raamita mati klaasi alla.

Äkki ikka ei peaks praegu lõuendile kulutama, vaid fotoga leppima… Ma veel natuke mõtlen.

Argh, õige jah, resolutsioon jääb hiiglasliku foto puhul ju nadiks. Pean Kristale kirjutama ja küsima, kas tal on äkki need failid veel suuremalt ka olemas.

Muus osas hakkavad ka prioriteedid paika loksuma – kõige tähtsamad on elutuba, lastetuba ja õue mängunurga korda saamine, magamistuba ja köök võivad pigem veidi edasi lükkuda. No ja tubades on ka kõige olulisem üldine sättimine, mööblikatete õmblemine, elutoa kardin ja fotod, muu tiluliluga kannatab kah kauem.

Ah, radikad kah veel – me siin kahtleme, kas värvida üle või võtta vana värv maha. Esimene oleks lihtsam ja kiirem, aga haisvam ja kallim. Teine oleks soodsam, aga tolmusem 😀 Mõtleme, kaalume.

Ja homme saab loodetavasti pliidi ka korda!

Kust leida ilusat lepatriinukella?

01/08/2011 / kodumajandus / 8 Comments

Ma olen alati olnud suur lepatriinufänn ja lastetoas on seda motiivi ju ülihea kasutada. Üks asi, mida ma hullult tahaks, on seinakell. Olen Google’ist nõrkemiseni pilte vaadanud ja mõned üsna kenad leidnud, aga neid kas ei saa Eestisse tellida või pole ikka päris nii head või näiteks kõige ilusam, mida Eestisse saata saaks, on natuke liiga kallis.

Tean, et teoreetiliselt oleks võimalik ise teha, aga mul on nii palju muid projekte, et ma tõesti praegu ei jõua veel sellele ka mõtlema hakata. Palju parem oleks, kui ma leiaks kuskilt mõne osavnäpu, kes tahaks seda mulle mõõduka tasu eest teha. Kas keegi äkki teab kedagi?

Leidsin mingi Eesti lehe ka, mis seinakellasid teeb, no täiesti perverssed hinnad, sama asja saaks välismaalt tellides mitu-mitu korda odavamalt. Mis mõttes küsitakse ühe KELLA eest €45-50??? Uhh…

Kõige ilusam oleks muidugi see, kui ma leiaks kuskilt poest või netist ilusa odava kella, aga… Siiani pole leidnud.

Sellega pole rangelt võttes nii kiire ka – pole sihuke asi, mis peaks tingimata Poisi sünnipäevaks olemas olema… Aga mida kiiremini, seda parem muidugi on.

Kõik ideed on teretulnud, aga ei ole mõtet pakkuda ühtki varianti, mis tuleb välja Google’i pildiotsinguga ladybird clock, need olen kõik läbi vaadanud ja erinevatel põhjustel välja praakinud.

EDIT: Kratt soovitas mulle esimesena Viki käsitööpesa (hiljem tuli sama koha soovitajaid veelgi), ma sattusin sealsetest kelladest vaimustusse, kribasin kohe kirjakese ja sain vastuse ka, nii et minu mure on nüüd lahendatud. Juhhei!

Plaanid võivad ju head olla…

30/07/2011 / remont / 11 Comments

…aga kui ma ükskord oma plaani järgi mööblit täis tuppa jõudsin, pidin tõdema, et see, mis paberil sobilik tundus, polnud seda päriselt kohe üldse mitte. Nii ma olengi asjade tuppa tagasi sättimise asemel viimased tunnid lihtsalt ringi vahtinud ja mõelnud, kuidas see kompott ikkagi toimima panna.

Alustuseks viskasin raamaturiiuli välja – see jääb isegi ukse tagant peidust piisavalt välja paistma, et mind häirida. Sektsioonil on ka riiuleid, paigutan osa raamatuid sinna ja lastekamad lastetuppa ja küll kuidagi saab.

Sektsioonile ei lubanud ma ülemist rida kappe nagunii tagasi panna, nüüd plaanin ühe sektsiooni osa ja võib-olla ka vanade diivanitükkide välja viskamist (viimane säästaks ühtlasi ka katete õmblemise… istumiseks võin hoopis paar suuremat patja muretseda). Osa asju on nagunii ülearused ja osa saab magamistuppa paigutada – me saime nüüd sinna ühe kapi juurde, paar riiulit jääb vabalt üle. Nii peaks kahest sektsiooni osast piisama küll. Ja tegelikult pole seda arvutilauda ju ka nii väga vaja, ah? Abikaasal peab mingi nurgake olema, lauaarvutiga on võimalused piiratumad… Aga siingi annab mängida.

Minimalism ruulib. Kui miski ei sobi kokku, tuleb mittesobivaid asju nii kaua välja visata, kuni hakkab sobima!

Kõige rohkem häirivad mind ikka need va radikad.

Sinna oli enne ilu eesmärgil mingi maast laeni piludega huioobin ümber ehitatud, mille me maha võtsime, et rohkem sooja tuppa jõuaks… Aga noh, kole on küll. Kahe erineva värviga, kõverate koledate torudega ja kohati roostes. Oleme siin mõelnud ja vaielnud selle üle, kuidas neid ilusamaks teha.

Kas võiks äkki sektsiooni ette panna – jätaks vahele mingi 10-15 cm vaba ruumi ja loodaks, et kuna sektsiooni ja radikate ülemine äär on kohakuti, nii et laeni on tükk tühja maad ja soojus tõuseb ülespoole, siis ehk ringleks ikka mööda tuba ringi.

Või siis riputada ette mingi õhuke kardin – nagu ennegi oli. Tüllkardin on ju auke täis, sealt peaks soe läbi tulema küll. Samas ega see tüll eriti ei varja, ma pigem riputaks siis samasuguse kardina, nagu akna ettegi, sinna tuleb aga kindlasti vuaal. No olgugi õhuke, kui ta ikka laest maani ees ripub, ilmselt hoiab ikka sooja kinni kah.

Või siis värvida kogu kaadervärk lihtsalt ära ja jätta paljaks. Radikad ise ju polegi kõige koledamad, need kõverad torud ja see värvimata jäetud nurk… Toru võiks äkki kuidagi ära varjata… aga noh, iga lisakiht värvi radikale on ka jälle soojakadu ja värvimine on lihtsalt kohutavalt tüütu – palju lihtsam oleks sektsiooni või kardinaga ära varjata. Mehed laidavad aga need variandid maha ja ilmselt on neil õigus.

Nii et me siis nüüd ei teagi. Eks on veel veidi aega mõelda – aga mööbli asetuse suhtes tahaks ikka võimalikult kiirelt ära otsustada, sest ma ei saa ju enne asju tagasi kappidesse panna, kui need lõplikult paigas on.

Aa, aga vaip, mille pärast me põranda valgeks värvisime – no see meeldib küll 😀 Kui nüüd ainult ülejäänud kraami nii ümber sätitud saaks, et ma rahule jääks…

Praegu olen lihtsalt väsinud ja näljane ja sellepärast torssis. Olen kindel, et täis kõhuga ja puhanult tuleb teotahe jälle tagasi ja säravaid ideid ka nagu saekaatrist. Ma vähemalt loodan 😛

Saaks juba sättima!

29/07/2011 / igapäevaelu, remont / 1 Comment

Oh, mul on sellest pealesunnitud tegevusetusest nii kopp ees! Iseenesest muidugi hea ajastus, et Poisi haigus sattus tulema täpselt siis, kui ma poleks saanud kodus nagunii midagi teha, nii et remont selle tõttu venima ei jäänud, nagunii oleksin pidanud ema juures kügelema. Ja emast on tohutult suur abi olnud, kodus oleks virila Poisi ja samuti tähelepanu nõudva Plikaga hakkama saamine ilmselt veel keerulisem olnud. Nii et jällegi – sai hästi sätitud.

Aga oi, kuis tahaks juba koju tagasi. Nii palju on teha, käed sügelevad!

Täna sain paar tundi “vaba aega”, et kodus pesu pesta ja Merlist võõrustada. Nii ütlemata tore oli teda üle pika aja näha! Ma olen ju harjunud külalisi ikka korras kodu ja ise küpsetatud koogiga vastu võtma, seekord läks hoopis nii, et kõik oli sassis ja remont pooleli, isegi hommikul süüa ei jõudnud… Merlis tõi mulle topsi kohvi ja kaks Supelsakste saiakest – jumalik, tõepoolest. Mina sain talle ainult teed pakkuda, nii me siis istusime sassis köögilaua taga ja lobisesime – sain vähemalt natukenegi teada, mis tema elus toimunud on (puhas ebaõiglus, et ta enam ei blogi, temal on minu eluga kursis hoidmise suhtes ilmselge eelisseis).

Oo, ja ma sain teda pommitada igasugu sisekujunduslike küsimustega, sain kohe mitu-mitu head ideed, millele poleks ise tulnud… Ja otsustasin tema abiga ära mitu asja, mida üksi paika panna ei suutnud.

Elutoa seinale tuleb üks suur lõuend (jaa, see kõige suurem) – Krista tehtud perepilt. Kahest teisest seinast kolin pildid magamis- ja lastetuppa, sinna saab siis väiksemas formaadis raamitud pilte panna – ühele seinale pulmadest, teisele ilmselt veel Krista omi, eks vaatan ja valin. Nii on ühest küljest efektsus ja vau-efekt, teisest küljest saan ikka kõik ilusamad pildid suuremana ära näidata, ilma et liiga kirjuks läheks. Tulevikus on plaanis mõned pulmapildid ikka ka suuremalt ja lõuendile teha – aga seda siis, kui on rohkem seina, kus neid vääriliselt eksponeerida. Hetkel tundus kõige suuremaks pildiks kohasem ikkagi perepilt – meid on ju nüüd neli, mitte ainult kaks 🙂

Aga kardinad, selles suhtes ma ikkagi veel natuke mõtlen, mitte ei suuda otsustada. Vat mul on ainult üks kardinapuu, eks:

Ma alguses mõtlesin, et panen sinna külge nii õhukese kardina kui ka külgkardinad, viimased puhtalt värvi lisamise eesmärgil. Üleminekukohtades oleks kardinad topelt, ühe rõnga küljes kaks kardinat. Külgkardinaid ette tõmmata ei saaks, kardinaid akna eest ära tõmmata saaks ainult üheskoos, aga meil on ruloo nagunii, polekski vaja. Ja õhuke kardin ei tohiks ka teise kardina all ühe rõnga küljes kuidagi imelikult hoida, sest ta on, noh, õhuke 😛

Merlis arvas, et ma võiks vabalt seda teha ja ei jääks kole, aga tema paneks siiski ainult õhukese ja värvilise. Mullegi on see variant algusest peale ilusam ja ahvatlevam tundunud, aga ma ikka jubedalt muretsen sellepärast, et siis ei pääse nii palju valgust sisse. Samas… See tuba on nüüd ise üleni valge! Valged seinad, lagi, põrand… Kolm sektsioonitükki saab laiali paigutatud, need ka seda valget väga ära ei kaota… Äkki tõesti ei oleks sellest värvilisest õhukesest kardinast siis väga hullu. Ja see peaks olema muidugi kindlasti selline, mis eriti läbi ei paistaks – umbes nagu lastetoas. Ja see ei saa olla maani, vaid ainult aknalauast õige vähe allapoole (umbes nagu praegune, no tiba pikem võiks olla), sest akna alla tuleb vastu seina diivan – see on kahest tugitooliosast, mis nihkuvad kergelt paigast, need küll võiks häda pärast seinast veidi eemale jätta, et maani kardin ära mahuks, aga lastel on kombeks sealt aknast välja vaadata, siis nad kisuks kogu aeg seda pikka kardinat, jääks sellesse kinni jne… Ühesõnaga lühem on mõistlikum. Odavam kah 😛 Maani kardina saame magamistuppa.

Lastetoa jaoks sain ka paar head nippi ja soovitust, kuidas edaspidi nii sättida, et rohkem tervikut tekiks. No eks te näete, kui ma neid ideid vaikselt ellu viima hakkan.

Praegu on elamine siiski üsna värvihaisune, nii et oleks targem lapsed vist veel homme ka sealt eemal hoida. Ehk saab nii, et mehed panevad hommikul mööbli paika, siis võtab Abikaasa siin lastevalve üle ja mina saan minna asju omale kohale sättima. No eks näis…

Paar pilti tegin kah.

Meie wifi on hetkel kilekotis 😛

Valgeks värvitud sein on lähemalt vaadates ruuduline, tapeedi triibud kumavad alt täiega läbi. Õnneks pole see häiriv, vaid pigem jabur, ja seda näeb ainult lähedalt vaadates:

Ja nendest juppidest saab lastele õige pea uhke mänguplats: