2012

No vaatame, kui palju mul praegusekski meeles on, raudselt mõned detailid juba ununenud või sassis.

Esiteks peab kahtlemata ära mainima selle, kui võrratu oli tervelt neli päeva järjest segamatult välja magada. Ärkasin küll alati üheksa paiku korra üles, aga see ei takistanud mul tund-kaks veel voodis unelemast. Ühelgi päeval polnud kuskile kiiret, sai rahul hommikust süüa ja asjatada.

Ja nagu lubatud, võtsin Eestist päikese kaasa – Marise sõnul oli ilm need neli päeva parem, kui kogu tema eelneva seal olemise aja jooksul (mida oli küll vaid kuu).

Reedel läksin lõunaks Marise töö juurde, nägin tema kabineti ära, sõime parlamendi sööklas ning jõime pärast seda Mudami taga muruplatsi pääl pudeli šampust ära. Sai kõikse põnevate maailma asjade üle arutatud ja mida edasi, seda lõbusamaks läks. Ühe vahva pildi tegin ka, ma küll tsensuuri mõttes ei hakka siia kirja panema, mis väljendiga Maris seda kuju nimetas 😀

Õhtusöögiks sõime tarte fambléed, üht Marise lemmikrooga – pizza sarnast värki, millel tomatipasta asemel miskit laadi koorekaste ja katteks kõige traditsioonilisemalt sibul ja peekon. Mmm, mulle maitses väga.

Ning siis viis Maris mu oma lemmikkohvikusse Café des Artistes, mis oli tõesti väga äge koht. Kui sel õhtul jäin ma üsna kiiresti uniseks, siis laupäeval läks kohe päris lõbusaks. Etteruttavalt võin ära öelda, et fotokat mul seal kaasas polnud, aga Maris kirjutas eelmisel suvel ise ja pani pilte ka. See kõik ei anna muidugi edasi pooltki sellest, kui äge seal tegelikult oli.

Laupäeval oli Euroopa pidu. Linnaväljakul oli lava, kus hommikust õhtuni erinevad kõned ja etteasted ning liikmesriikide telgid, kust sai tasuta nänni. Torti anti kah ja Marise sõnul oli see tunduvalt maitsvam, kui eelmise aasta jõlemagus käkk.

Mis tasuta nänni puutub, siis tavaliselt jätab selline kraam mind pigem külmaks, aga seekord oli see võimalus vägagi teretulnud – olin just mõelnud, mida lastele viia, kuna eelarve oli mul teatavasti olematu. Aga hunnik õhupalle, mõned lipukesed ja helkurid ja kleepsud ja kommid, paradiis. Mitte ainult lastele, mina sain näiteks uue riidekoti ja mälupulga ja rinnamärgi – selle viimase kusjuures Eesti telgist, seal olid head Kalevi kommid ka 😛

Muuseas tuli end tutvustama üks kohalik blogilugeja, ehkki krt, tema nimi läks tagasi mõeldes selle müra sees täitsa kaotsi. Jube lahe, kui inimesed mind ära tundes rääkima ka tulevad 😀

Pärast ringi tiirutamist, tantsu vaatamist ja tordisöömist suundusime poodidesse, peamiselt siis kingajahile, millest sai toona ka kirjutatud.

Õhtul tegime kodus sibulasuppi ning lõpuks taas Café des Artistes, kus ma vist küll vähemalt viis klaasi veini ära jõin ja no tõesti, väga lõbus oli 😀

Pühapäeval läksime niisama linna peale kondama – no me olime ju varemgi igale poole jala läinud ja ma olin juba täitsa palju Luxi näinud, aga seekord siis veel põhjalikumalt, nüüd tegin fotosid ka. Lux on igavesti lahe ja mitmetasandiline, osa linnast on kõrgel ja osa madalal, vanalinn oli äge, rohelust palju, mõnus oli üles-alla ronida ja avastada.

Üks vahva mänguväljak oli, kus hiiglama kõrgelt sai liugu lasta, see hõbedane toru, pilt küll nii kaugelt tehtud, et pole vist aru saada, kui suure värgiga tegu, mina küll kardaks sealt lasta, aga lapsed on üldse julgemad 😛

…

Luksemburgi memuaaridRead More »