2012

Nagu seeni pärast vihma

/ lühinägelikkus / 4 Comments

…tekib juurde läätsi müüvaid internetipoode. FB-s jääb ikka mõni reklaam silma, täna huvi pärast googeldasin ja esimesel lehel tulid välja: lensexpress.ee, läätsed365.ee, lenses.ee, läätsed.com, headlaatsed.ee (ainus, mis täpitähtedega ei tööta – feil!), 2silma.ee, lääts24.ee

Kui mina detsembris 2010 esimest korda Eestis netist läätsi tellisin, olid valikus vaid läätsed.com ja lenses.ee + vist veel üks veider (headlaatsed äkki? pead ei anna), mille koduleht oli toona väga vigases eesti keeles, seega ei kutsunud ostma. Hinnavõrdluse põhjal osutus valituks läätsed.com ja sealt tellin siiamaani – hinnakõikumised on teiste poodidega ilmselt üsna minimaalsed ja nende teenindus on alati esmaklassiline. No alates sellest, kui nad mulle omaalgatuslikult tänutäheks paki läätsi saatsid kuni selleni, et minu soovil saadeti pakk Smartposti asemel Post24 automaati, ehkki sellist võimalust neil (vähemalt toona) veel tellimise lehel polnud, ning viimasena tuleb meelde probleem tellimisvormiga, millest ma screenshoti nende infomeilile saatsin ja umbes kümne minutiga tehti asi korda. Rääkimata sellest, et iga tellimusega Geisha komm kaasa pannakse. Ühesõnaga turundus loeb 😛 Ja mulle meeldib emotsionaalne side.

Aga miks ma seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Ma lihtsalt mõtlen, mille alusel inimesed nüüd valiku teevad 😀 Ilmselt ikka hinna põhjal, arvan ma. Aga kui hind on sama? Ja kui palju on neid, kes jäävadki hindu võrdlema ning edaspidigi just sellest poest tellima, kus parasjagu soodustus on? MIKS üldse neid poode järjest juurde tehakse, kui neid juba niigi palju on? Siis peab ju selgelt millegagi teistest eristuma, pakkuma lisaväärtust… No äkki nad pakuvadki, ega ma ei tea, ma ei viitsi neid kodulehti ka lähemalt uurida.

Selline mõtisklus siis. Aga muidugi äärmiselt tänuväärne, et taoline võimalus olemas on – esimest korda elus läätsi ostes peab seda muidugi “päris” poes tegema, aga kui lühinägelikkus on juba paigale jäänud ka, siis peab küll mu meelest raha peale vihane olema, kui läätsi jätkuvalt prillipoest osta.

Kaheksa kuud hiljem on rõõm sama suur

/ rõõm, tehnika / 4 Comments

Mäletatavasti ostsime mulle juuli keskel täiesti plaanimatult uue läpaka, sellega seoses panin veidi hiljem kirja ka oma arvutiajaloo.

Miskipärast hakkasin sellele kõigele täna jälle mõtlema ja võin suure rahuloluga nentida, et too suvine otsus oli tõepoolest nii õige, kui üldse olla sai. Mu Delli kasutamine on täielik nauding, igapäevane rõõm. Ma ei mõtle sellele küll sugugi iga päev, sest teadagi – kui arvuti probleeme ei valmista, ei pane seda tähelegi, lihtsalt kasutad. Aga piisavalt tihti vaatan ma oma nunnut ja ohkan heldinult. Nii tohutult palju annab juurde see, kui eluks vajalik käepikendus funktsioneerib igati laitmatult!

Kui mõnus on see, et arvuti on kiire. Et ma saan vajadusel kaane lihtsalt kinni panna ja jälle lahti tehes kõik vajalikud asjad kiirelt ette tagasi (säästuläpaka sleepist välja tulemine oli nii aeglane ja piinarikas, et ma ei kasutanud seda kunagi). Kui hea on läpagaga diivanile külitama või kööki süüa tegema minna (retseptid on meil enamjaolt netis, eks) – tean, et akut jagub mitmeks tunniks. Kui mugav on, lihtsalt kui kuradi mugav see kõik on. Ka kahe sõrme scroll, mida ma alguses pikalt põlastasin. Nüüdseks ei kujuta enam muud ettegi ja tõepoolest – “tavaline” scroll on äärmiselt ebamugav 😀

Ma ei oska mitte ühtki viga välja tuua. Hea küll, jah, ID kaardi lugeja on ideaalsusest puudu. Nii palju mõnusam oleks, kui ei peaks seda USB kaudu külge ühendama. Sestap kasutan 90% ajast ikka koodikaarti, sest ma ei tee peaaegu kunagi selle limiidist suuremaid ülekandeid, seda on mugavam sahtlist tuua, kui ID kaardi lugejat (laua peal ma üleliigset träna ei kannata) ja selle kasutamiseks ei pea brauserit kinni panema (ID kaardi lugeja funkab ju ainult siis, kui kõigepealt selle arvutiga ühendad ja kaardi sisse paned ning alles siis brauseri lahti teed, et netipanka minna). Nojah, see selleks. Koodikaart ajab asja ära, nii et ID kaardi lugeja puudumine igapäevast elu ei häiri.

Ja viis aastat garantiid tähendab veel neli aastat ja neli kuud täiesti muretut elu. Oh õndsust!

Oli seda nüüd siis tarvis

/ kodumajandus, virin/urin / 6 Comments

Sain just tänase piimalaari, hakkasin seda kööki viima… Ja üks kolmeliitrine purk lihtsalt PURUNES mu käes. Ei läinud ma sellega kuskile pihta ega miskit, põhi lihtsalt kadus alt, ülemine pool jäi minu kätte.

Kolm liitrit piima ja hunnik klaasikilde põrandal, halleluuja. Ja meie köögipõrand on kaldus, nii et kõik see piim voolas köögikappide alla. Tähendab siis, kapid on täiesti vastu põrandat, aga küllap kuidagi ikka sinna vahele läks.

Ja seda kõike ajal, mil ma oleks pidanud lapsi magama panema. Suurema osa lagast koristasin ära, nii et sain liikuma ja lapsed tuttu, aga viimast otsa ei viitsi kohe kuidagi ette võtta. Ja ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju piima sellisesse kohta voolas, kust ma seda kätte ei saa ning mis mõnusad aroomid sealt aja jooksul levima hakata võivad.

Kolmeliitrised purgid on mul nagunii järjest pragunenud, nii et pidin neid välja vahetama, nüüd siis JÄLLE üks puudu. No tegelt ka, noh.

Ei tea, äkki see oli Murphy vihje, et oleks aeg köögipõrandat pesta 😛

Scroll to Top