Mh, sellest tuli nüüd jälle üks laialivalguv ja teemalt teemale hüplev postitus, aga mis seal ikka.
Mulle meeldib koristada. Või oleks ehk õigem öelda – mulle meeldib kord? Ja kuna kord mulle nii väga meeldib, on minu jaoks loomulik panna asjad kohe omale kohale. Samuti pole minu jaoks sugugi raske panna asju teiste järelt omale kohale 🙂
Krista on kunagi blogis maininud, et tema ema küll kogu aeg keelitas neid koristama, aga külge see ei hakanud ning et tema kodus valitseb tihti pigem mõnus segadus. Ühesõnaga kasvata palju kasvatad, nääguta palju näägutad – kasu ei miskit. Ja tema ema on siiani see usin, kes tuleb ja kukub toimetama, teeb kiirelt kõik korda.
No ja siis ma mõtlengi – kust läheb piir? Ühelt poolt ma tõesti tahaks kasvatusega anda oma lastele kaasa selle, et nad tulevases elus kõigega hakkama saaks. Et neil oleks teatud harjumus enda järelt koristada. Et nad oskaks pesu pesta, süüa teha ja kõiki muid elementaarseid eluks vajalikke asju. Teisest küljest jällegi – kui minu jaoks koristamine nii lihtne on ja nende geenidesse seda korraarmastust äkki kirjutatud pole – siis pole ju midagi halba selles, kui mina seda teen… Samamoodi, nagu meil on Abikaasaga praegu ära jagatud, et tema teeb süüa ja mina koristan. Sest mulle meeldib koristamine tunduvalt rohkem kui söögitegemine ja temal on vastupidi. Samas see ei tähenda, et me kumbki teise ülesannetega vajadusel hakkama ei saaks…
Eks praegu on lapsed veel noored, on vara mingeid järeldusi teha. Kui nad ükskord oma toad saavad, siis ehk. Ma muidugi suunan neid pidevalt praegu ka enda järelt koristama, aga pean tunnistama, et sama tihti koristan tülide vältimiseks salaja kiiresti ise kõik ära. Minu jaoks on see lihtsalt nii kiire ja lihtne ja tulemuseks on kord, mida nähes silm ja hing puhkavad. Nende kallal naagutada, et nad ise koristaks, võtaks tunduvalt rohkem aega ja vaeva. Aga kui palju ma ikkagi peaks laskma neil koristada, et oleks piisavalt töökasvatust, kui palju ma võin ise teha, nii et närvid oleks korras ja kodu ka?
Ma ei taha, et nad harjuks kasvama kodus, kus asjad iseenesest oma kohale lähevad. Ma ei taha nendega ka iga päev koristamise pärast võitlusi pidada. Ma ei suuda neil kogu aeg kõrval istuda ja meelde tuletada reeglit “üks mäng korraga”. Nii ma siis aeg-ajalt koristan koos nendega, aeg-ajalt salaja üksi 🙂 Ja loodan, et ehk neile ikka hakkab midagi külge.
Aga võtame mõne muu teema. Näiteks raamatud vs internet, televisioon. Mina armastan ühtviisi kõiki. Aga ma ei suudaks elada, telekas kogu aeg taustaks mängimas. Ma hulluksin. Ma muidugi olengi erand, ma ei kannata eriti isegi raadiot – armastan vaikust, vahel harva hästi valitud lemmikmuusikat. Mul on nii kohutavalt hea meel, et Abikaasa on algusest peale olnud nõus sellega, et telekat pole majapidamisse vaja. Ma ei tunne sellest kõige vähematki puudust – kõike saab ju netist järele vaadata. Ma ei salli telekat, sest see valitseks mu elu – istu nüüd sel kellaajal ja vaata. Rääkimata reklaamidest. Jaa, ma tean küll, et telekat saab vaadata ka ainult siis, kui aega on, reklaamipauside ajal saab võileiba teha ja nii edasi. Aga sellepärast ma vaatangi sarju arvutist, et siis ma vaatan neid täpselt endale sobival hetkel, saan igal hetkel pausile panna ja kui jätta kõrvale Kodutunne, kuhu vahele Kanal2 on kohustuslikud reklaamid lükkinud (muidugi on need kõigil nende veebis olevatel saadetel, ma lihtsalt muid ei vaata), ei pea ma reklaamidega tegemist tegema. Meil kulub internetis ringi toimetamisele niigi rohkem aega, kui peaks – kui telekas KA veel kodus oleks, läheks asi täiesti käest.
Samas mäletan aega – see oli vist põhikoolis – kus meie peres ei olnud telekat ja see oli minu jaoks inimõiguste rikkumine. Kehalise tunnis KÄSTI vaadata olümpiamänge ja tehti selle peale hiljem töö. Mitte et ma oleks mängudest vähimatki huvitunud, aga mul polnud isegi võimalust 🙂 Kehalisega on mul kogu elu olnud kehvad suhted ja ma siiani mõtlen, et need tunnid oleks võimalik üles ehitada hoopis teisiti, nii et need tõesti ärataks huvi ja armastust spordi vastu – mitte vihkamist, nagu juhtus nii paljudega, kes ei suutnud “normi täita”. Minu jaoks oli hea hinne nii oluline ja ma pingutasin küll kõvasti, aga ikka sain palliviskes halastusest kolme, sest ei visanud 20m täis, ikka sain kohustusliku koolitantsu eest viie asemel nelja, sest mida… Me ei naeratanud piisavalt? Ja siis te imestate, et igasugune spordihuvi kadunud on? Ma tean, et ma võiks üle saada ja asju teha ja MrsB on elavaks eeskujuks, aga ma olen geenide poolest peenike ja mul pole motivatsiooni. Küll ma kunagi teen. Varsti. Homme 😛
Appi, ma tahtsin rääkida telekast ja lõpetasin kehalise tundide siunamisega. Tüüpiline. Kuidas kasvatada oma lapsed üles nii, et nad suhtuks sporti positiivselt ning prooviks hea meelega kõiki alasid, ehkki me ise head eeskuju ei näita (noh, nagu jällegi näiteks MrsB või Kaja) – see on juba omaette blogipostituse teema 🙂 Plika nõudis jõuludeks suuski ja uiske – lubasin, et läheme alustuseks uisutama. Uiske saab laenutada, uisutamine mulle meeldib, mul endal on isegi uisud olemas. Suusatanud pole ma jällegi kunagi – Eesti legendaarsed kohustuslikud suusatunnid läksid minust kuidagi mööda. Sütevakas vist sellist asja ei harrastatud?
Ühesõnaga, katsudes tüürida tagasi algse teema juurde – ma tahtsin tegelikult välja jõuda sinnani, et kui mulle tundus teleka puudumine omal ajal inimõiguste rikkumisena, siis mu lastel ei saa sama tunnet tekkida, kuna neil on siiski olemas arvuti ja internet. Ka selle kasutust piiran ma neil võimalikult palju nii kaua, kuni saan 🙂 Aga eks kõik need reeglid ja piirangud tekivad jooksvalt, vastavalt sisetundele. Praegu toimib hästi see reegel, mida olen korduvalt varem maininud – lasteaiahommikutel 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks pikk multifilm, külas käimised lisaks. Kui see reegel ükskord enam ei toimi, siis mõtleme uuesti.
Mind tegelikult tohutult paelub see teema, arutan juba praegu tihti sõprade-tuttavatega, kellel on vanemad lapsed – kas ja kui palju arvutiaega piirata? Mäletan ju oma ülikooliajast ning tuleb praegugi ette noid kordi, kus saab poole ööni arvutis passitud ning hommikul on seetõttu raskem ärgata. Minul aga oligi selles mõttes hea, et sain arvuti alles 19-aastaselt, mil olin siiski juba täiskasvanu ja vastutasin oma elu ning valikute eest ise. Kodus elavate alaealiste laste eest on aga paratamatult vastutavad vanemad… Eks see sõltu suuresti lapse iseloomust ja vanusest, kui palju ta ise endale mõistlikke piire seada suudab. Kui hommikune ärkamine ja koolitöö selle arvelt ei kannata, poleks mul miskit selle vastu, kui laps lubaks endale aeg-ajalt poole ööni raamatu lugemist või arvuti taga istumist – liiga palju olen aga kuulnud sellest, kuidas väga paljud koolilapsed magavad pidevalt liiga vähe. Kui ma ise olen õhtul liiga kaua üleval, ärkan hommikul ikka nurinata üles ja lähen tööle. Kui ma lasen lapsel liiga kaua üleval olla, siis ta ei taha hommikul tõusta ja viriseb – mina rikun oma närve sellega, et teda õigel ajal üles, riidesse ja lasteaeda/kooli saada. Kuni laps ei ole aru saanud sellest põhimõttest – arvestan vähese une tagajärgedega ja tõusen hommikul sellegipoolest õigel ajal vingumata – seni on minu meelest oluline siiski piirata.
Nii et ma loodan, EHK on meie telekavabast elust miskitki kasu ja natukenegi vähem ekraani vahtimist ning aja sihipärasemat kasutamist on lastele hea?
No ja siis raamatud. Mina olen neid alati neelanud – küll pigem kergemat kirjandust, aga vahet pole. Abikaasa seevastu ei loe praktiliselt üldse ja minu meelest on see nii kurb. Olen talt uurinud – ta ütles, et talle ei loetud kunagi ette ja vanemad vist ka kodus eriti ei lugenud. Samas olen kuulnud ka meenutust, kuidas nad väikeste lastena tihti teleka ette magama jäid. Oi, kuidas ma ei salli seda, kuidas ta praegu pidevalt arvutist midagi vaadates magama jääb 😛 Minu jaoks on see täiesti vihaleajav! Jälle ta magab kuskil halvas asendis, kõik riided seljas, hambad pesemata… Miks ei võiks siis pesemas ära käia, seejärel arvutis olla ja uniseks jäädes magama minna? Nii teen ma isegi tihti – mõnus on magama minna siis, kui ma tunnen, et ei suuda ekraanil toimuvat jälgida või taban end raamatus ühte lehekülge kolm korda üle lugemast, sest mõte ei jõua kohale. Siis panen arvuti kinni või raamatu käest ja magan mõnuga. Aga kui sel hetkel peab hakkama veel hambaid pesema ja riidest lahti võtma, on see mõnus uni ju kohe jälle läinud… Ja Abikaasa puhul pean siis mina teda utsitama, et ta ikka voodisse jõuaks. Vahel olen lasknudki tal täies riides krõnksu keeratuna elutoa diivanile magama jääda, kust ta siis mingil hetkel öösel voodisse kolib… Aga minu meelest ei ole selline uni just eriti kvaliteetne.
Ei tea, kas ekraani ette/raamatu taha magama jäämine on pigem geenides või pigem harjumus? Sest mina seda ei suuda, tema aga küll. Samas on tal lapsepõlvest ka harjumus. Võta siis kinni…
Oma lastel ma sellist ekraani ette magama jäämise harjumust igaks juhuks tekkida ei lase. Mida teha Abikaasaga, on iseasi. Kõige mõistlikum oleks ilmselt vihastamise asemel ignoreerida – täiskasvanud inimene, ise teab, mis teeb. Olen talle ju korduvalt soovitanud, et pesku enne ära ja kui tunneb, et uni tuleb, siis kobigu voodisse – aga kui talle pole oluline ja meeldibki krõnksus täisriietuses diivanil magada, siis mis see minu asi on? Peaasi, et hommikul ei virise 🙂
Mis siis, kui mu lapsed äkki suuremaks saades ei tunnegi enam raamatute vastu huvi? Tahavad ainult arvutis istuda? Appi, see oleks õudne! Aga ma ikka loodan, et kui neil on praegu rohkelt raamatuid ümberringi ja vähemalt praegu on huvi veel väga suur, siis ehk see säilib… Tuleb vajadusel huvitavat kirjandust ette sööta 🙂 Ja ehk sellest piisab, kui mina pidevalt ninapidi raamatus olen. Tõsiselt, ma nende nähes pigem loen, kui istun arvutis.
Ja nutitelefonid, tahvelarvutid… Ma tahan need oma lastest eemal hoida, võimalikult kaua! Kas ma olen õel ema? Mul on endal totaalne allergia nina nutitelefonis istumise vastu, eriti kui seda tehakse seltskonnas. Minu jaoks on nutikas eelkõige mugav viis jooksva olulise infoga kursis olla. Mul on nii meilis kui FB-s tööasjad, seega ma tahan alati võimalikult kiiresti kõik läbi lugeda – mõnel puhul on vaja kiirelt reageerida. Samuti kulub nutikas ära ÜKSI olles igavuse peletamiseks, kui midagi asjalikumat teha pole – näiteks kodust väljas (loe: arvutist ja raamatutest eemal) midagi oodates. Kui olen kellegagi koos, ei tule pähegi pikemaks ekraani vahtima jääda. Igal vabal hetkel nutika ekraanil FB-d või mis iganes muud netti passida? Õudne. Tahvelarvuti on ka minu jaoks üks üsna mõttetu junn. Ok, mängida oli sellega tore ja saan aru, et reisil on mõnikord mugav miniarvuti versioon, aga ma üritan oma mängusõltuvust pigem vähendada, reisil asendab arvutit nutikas ja tavalisest arvutist on kõike palju mugavam teha, nii et… Less is more.
Muide, ma igaks juhuks tuletan meelde – see, et MINA tahvelarvutitest ja nutikatest nii arvan, ei tähenda, et ma üritaks rünnata teisi inimesi, kel on minust erinevad netikasutamise harjumused – ma tean, et paljud eelistavadki just neid ning kasutavad selle arvelt tavalist arvutit tunduvalt vähem. Minu huviorbiidis on antud juhul lapsed ja ekraanide ees veedetud aeg üleüldiselt. Millised ekraanid, see on täiesti maitse asi, ehkki igasugu uurimused on vist tõestanud, et kõige vähem kahjulikum ekraan on lauaarvuti, seejärel sülearvuti ning kõige kehvemad variandid just tahvel ja nutikas? Huvitav, kuhu alla telekas läheb, lauaarvutiga ühte punti? Aga e-luger? E-ink tehnoloogiaga ekraan peaks olema silmadele parem kui ükskõik milline tavaline, arvan ma. Paberraamatud vast ikkagi etemad 🙂 Aga e-ink taustavalgustusega, kas see on oluliselt kahjulikum? Mul on kodus nii kehv valgus, et lugeril on alati taustavalgustus sisse lülitatud…
Nutitelefonid ärritavad mind sarnaselt telekaga paljuski just sellel põhjusel, et nende abil on nii lihtne seltskonnast irduda. Pane seltskondlikul koosviibimisel käima telekas ja kõik jäävad endalegi märkamatult ekraani passima. Telekat ja arvutit ei tassi vähemalt igale poole kaasa, aga nutikad on alati taskus ja inimesed zombistuvad neid kasutades üha enam, mis on mu meelest õudne. Üksi, okei, aga seltskonnas… Ükskõik millises, olgu sul kõrval üks sõber või kümme. Pane oma telekas kinni ja nutikas käest ära ning RÄÄGI INIMESTEGA SILMAST SILMA!
Kui asi oleks minu teha, siis tahvlid võiks meie majapidamises olemata olla (praegu on üks ja Abikaasa vahel harva mängib sellega, enamik ajast seisab niisama – peaks maha müüma… Keegi Nexus 7 ei taha osta?) ning laste esimesed telefonid saavad kohe päris kindlasti olema mittenutikad.
Laste, tehnika ja arvuti puhul ilmselt tulebki suuresti mängu see, mida ja kui aktiivselt nad endale mingil hetkel nõudma hakkavad. Ma ei taha olla see kuri põhimõtteline lapsevanem, kes oma lastele mitte kunagi tahvlit ega nutikat ei osta (“oota, kuni 18 saad ja siis võid osta, seni otsustan mina!” stiilis), aga… Ma tõesti siiralt arvan, et nende elu ei ole praegu ilma puutetundlike ekraanideta kuidagi kehvem, pigem vastupidi. Las loevad raamatuid, ehitavad klotsidest maju ja jooksevad õues ringi 🙂 Kooli minnes saavad kõige odavamad klahvitelefonid ja kui nad ükskord teismelised on, siis vaatame uuesti.
EDIT 2,5 tundi hiljem: torkas pähe, et tegelikult mäletan ma ju ülihästi ka oma põhi- ja keskkooliaega, mil minu jaoks olid ühtviisi tohutult olulised nii telekavaatamine kui tolleaegsed populaarsed mängud – need hallid kollaste nuppudega väikesed elektronmängud, kus sai mängida tetrist ja muud ning mustad kollaste kassettidega telekamängud – Super Mario, tank jne. Sai ju nii raamatuid loetud, telekat vaadatud kui mängitud, nõrkemiseni… Samamoodi, nagu ka praegu raamatuid ja blogisid loen, oma lemmiksarju vaatan ja palle mängin. Aga kõik nood mälestused mu enda elust on tõesti alates põhikoolist, samuti olen mitmelt poolt lugenud, et just algkooli lõpuni olekski hea lapsi võimalikult palju ekraanidest eemal hoida… Ja senini see vast õnnestubki kergemini? Eks elu näitab.
Keeruline on see lapsevanema elu 😛 Kuidas teie oma lastele piire seate? Kui palju piire te üldse vajalikuks peate? Kuidas te neid iseseisvaks eluks ette valmistate?
