December 2016

Head asjad #37 – vara magama minemine

Tavaliselt kirjutaksin pigem vastupidisel teemal, olen eelkõige ööloom. Kui nädala sees öösiti 6-7h ära magan ja nädala lõpus välja magada saan, on kõik suurepärane.

Aga kui juhtub, et ma kogemata öösel kella kolmeni üleval olen ja tavapäraselt seitsmest tõusen, siis on natukene nirusti 🙂 Saan küll päevaga hakkama, aga eriti õhtupoole ei liigu mõte enam ikka üldse ja õige pea peksab unemati liivakotiga lagipähe.

Täna on üks noist õhtutest 🙂

Ja imemõnus on, kui lapsed lähevad magama kell kaheksa ning meie võime soovi korral sedasama teha. Abikaasa puges juba seitsmest voodisse 😀 Mina viisin edukalt läbi varase päkapikumissiooni – Plika pesi hambaid, Poiss oli seljaga minu poole ja mängis Legodega, mul õnnestus täiesti vaikselt hommikumantli taskust mõlemasse akna peal olevasse sussi krabiseva paberiga (!) komm poetada.

Nüüd on kõik kohustused täidetud ja võib ka unemaale ära minna. Mmmmmõnus!

Head asjad #36 – Kessu

Tegelikult tahtsin ma kirjutada selle postituse täpselt kuu aega tagasi, aga siis olin kõhuviirusega siruli voodis ega jõudnud mitte kui midagi teha. Kirjutan siis nüüd – parem hilja kui mitte kunagi 🙂

Kessu tuli minu ellu teadagi kuidas – blogi kaudu. Lehitsesin arhiivi algusesse, 2007. aasta alguses on tema esimene kommentaar, 2007. suvel lugesin ma tema blogi läbi, sellest ajast saati oleme suhelnud – esialgu virtuaalselt, siis…

Siis jäin ma rasedaks. Mina, maailma kõige lastekaugem inimene, jäin väga ootamatult rasedaks. Ja Kessu, kes oli juhuslikult jäänud rasedaks umbes-täpselt pool aastat enne mind, oli see, kes mind, võhikut, kogu sellest rasedusest kättpidi läbi talutas. Mulle esimese paki Moltexeid kinkis, esimese aasta jagu titeriideid laenas ning apteegis näpuga näitas, mis kraami vaja varuda on.

Plika sündimise ajal elasime ju Tartus. Alguses Tiigi tänaval Maideni ema imearmsas värvilises korteris, kuna see aga väikeseks jäi, kolisime poole aasta pärast Tähtverre. Praktiliselt Kessu naabriteks. Oeh, milline igatsus tuleb peale sellele mõeldes. Nii imemõnus oli pikemalt ette planeerimata üksteist külastada.

Kessu on ka Plika ristiema.

Aga siis… Siis me kolisime Londonisse. Ja siis Pärnusse. Ja nüüd me näeme nii umbes korra-paar aastas – kui hästi läheb. Sest pere ja töö ja temal pidevalt veel kool ja… Ühesõnaga vahemaa + kiire-kiire-kiire.

Aga ma ikka vahel mõtlen ja igatsen tagasi seda aega, mil me olime peaaegu naabrid.

Kessu on sarnaselt Madikenile üks neist inimestest, kelle puhul ma ütlen siiralt ja südamest – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahan olla nagu Kessu.

Ma olen ääretult rõõmus ja tänulik selle eest, et nii imeline inimene tänu blogile minu elus on.

Kuna ma aga ilusat juttu kirjutada ei oska, lingin parem seda, mida Liis Kessule sünnipäevaks kirjutas. Sest sellele kõigele ma kirjutan kolme käega alla. Lihtsalt Liis oskab minust mitu korda paremini sõnu seada 🙂

Head asjad #35 – ära andmise rõõm

Ma taaskasutust selle projekti käigus olen juba maininud, läheb poolenisti samasse auku. Aga lihtsalt pean veel kord kirjutama, KUI VÄGA mind rõõmustab asjade ära andmine 🙂

Nii palju tekib neid asju, mille puhul avastan, et pole enam vaja. Ära viskamine on ka rahuldustpakkuv, aga vaid sel juhul, kui asi on tõesti kasutuskõlbmatu. Kui eluvaimu veel sees, tundub ära viskamine patt 🙂 Ja vot siis tulebki mängu see ära andmise rõõm.

Mingite asjadega on uue omaniku leidmine väga lihtne, mingite teiste asjadega aga… Mitte nii väga. Samas on ikkagi tunne, et KELLELGI läheks seda vaja 😀

No ja nii ongi, et ma muudkui koristan ja leian jälle uusi asju, mida ära visata ei taha, panen neid järjest gruppi üles. Osadele tekib imekiirelt mitu tahtjat, teised jäävad esialgu tähelepanuta. Kui uued asjad tekivad, kustutan vanema postituse ära, panen ühes uutega ka kõik vanemad endiselt omanikku ootavad uuesti üles – sest ega FB-s keegi pikalt alla kerida ei viitsi, see on teada.

Ja nii ma siis kogu aeg rõõmustangi. Kui saan perele või sõpradele-tuttavatele midagi vajalikku ära anda. Kui midagi uut gruppi üles panen ja sellele kiirelt soovija leian. Eriti aga siis, kui mingid asjad, mis on pikalt uut omanikku oodanud, selle ka lõpuks leiavad.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi selliste gruppide ja lehtede eest, mis ebavajalikele asjadele nii lihtsasti “uut kodu” leida aitavad.

Head asjad #34 – Janne tantsustuudio

Kuna iga vanem tahab oma lapse peal realiseerida oma täitumata unistusi, olen mina alati tahtnud Plikat tantsutrenni panna. Lasteaias jäi see vaid mõtteks, nüüd kooli minnes aga oli aeg tegutseda.

Janne Ristimetsa tantsustuudiost kuulsin esimest korda ilmselt emalt. Temaga vist miski hetk arutasime Plika võimalikku tantsutrenni minekut ja ta soovitas, et olla tore koht.

Miski hetk hiljem jäi FB uudisvoos silma meie armsa Herdise, kohaliku toortoitlase ja tervislike hõrgutiste valmistaja postitus, ta kokkas kevadel Janne stuudio tantsulaagrile – ilma nisu, piima ja suhkruta. No ja ma lihtsalt vaimustusin, nagu ma sellistest asjadest ikka vaimustun.

Ja siis tuli sügis ja stuudios olid avatud tunnid. Mäletan, kuidas ma ise esimest korda stuudiosse jõudsin ja vaimustusin, sellest hubasest olemisest ja mõnusast aurast… Ja muidugi Jannest endast, kes nagu hea haldjas igal pool ringi toimetas, teda jagus tõepoolest kõikjale ja kõigi jaoks. Ta on lihtsalt nii soe ja sõbralik ja positiivne inimene.

Plika käis läbi kõik proovitunnid, siis järgmisel nädalal veel korra kõike proovimas, otsustas esialgu jätkata akrobaatika, kehatehnika ja joogaga, kuni oktoobri lõpus jättis alles vaid akrobaatika. Kuna ta on pigem pikemalt harjuja ja kool on isegi suur muutus, siis mõtlesin, et olgu nii – vaatame järgmisel sügisel uuesti, vähemalt sellest ühest trennist on tal endiselt vaimustuses.

Aga miks ma kirjutan sellest kõigest just täna – sest käisime just Endla teatris stuudio jõuluetendusel “Ingli valgus”. Kuuese Poisi jaoks oli kaks tundi pikk etendus küll veidike liig, ta muutus lõpus üsna kärsituks ega suutnud ära oodata, millal Plika lavale jõuab – akrobaatika etteasted olid viimased 🙂

Meie, täiskasvanud, oleme aga vaimustuses. Ema ütles, et see on kõige ilusam asi, mida ta kunagi Endal laval näinud on. Ja uskuge mind, mu ema on suur teatrisõber…

Istusime seal, vaheldumisi naersime ja vesistasime, sest need väikesed tantsijad olid kõik nii nunnud ja muusika oli äärmiselt hästi valitud (üks mu lemmiklugusid Love Actuallyst näiteks) ja valgustus oli äge ja… Ja kui mõelda, et kogu selle suure etenduse panid kokku ainult paar inimest… Tohutu töö, aukartust äratav. Ja Janne haldas seda kõike nagu muuseas 🙂 See on ikka tõeline anne.

Nii et jah… Imeline õhtu oli. Ma olen ääretult tänulik selle toreda stuudio eest, nende imeliste õpetajate eest, selle võrratu etenduse eest. Ja loodan salamisi, et ehk aasta pärast saab Plikat juba veidi rohkem laval näha. Aga eks see selgub. Sest jah, minu unistused 🙂 Tema valib oma tee ikka ise.

20161204_174428

Laupäevased askeldused

Polegi kolmapäeva õhtust saati igapäevaelust kirjutanud, viimane aeg märk maha jätta.

Pärast toonast suurt köögikoristusmaratoni olen jõudnud koristamise rindel ära teha äärmiselt vähe. Täpsemini siis – neljapäeva õhtul sai kraanikausialune kapp puhtaks, reedel tegelesin ellu jäämisega :D, täna puhastasin ära segisti otsa keeratud jubina (sõel ja kummist julla, mis vee survet vähendab – oh seda katlakivi ja roostet, aga ei miskit, mille vastu ei aitaks keev vesi ja sidrunhape) ning küürisin puhtaks nõudepesuresti (meil see metallist, nii et taas kord leotamine sidrunhappega kuumas vees ja seejärel veidi füüsilist nühkimist kareda nuustikuga).

No ja ongi kõik, kolme päeva jooksul nii vähe! Endal ka imelik!

Oli teada, et see nädalavahetus tuleb kiire, tänasest päevast möödus suurem osa kodust väljaspool. Mul oli terve pikk nimekiri asjadest, mida on vaja osta, lisaks igasugu üritused ja kohustused.

Viisime lapsed kella kaheteistkümneks raamatukokku jõuluetendusele, ise käisime samal ajal paaris kodukaupade poes. Siis tõi Abikaasa lapsed ära, mina olin vahepeal H&Mis hunniku riideid neile selga proovimiseks valmis otsinud – kiirelt proovikabiinist ja kassast läbi ning minek. Poiss sai endale kaks paari pükse, Plika homseks tantsukooli jõulupeoks vajalikud mustad retuusid ja maika, millest viimase H&Mi tore teenindaja mulle laost välja otsis, kuna keset talve neid väljas polnud.

Siis Magaziin, siis K-Rauta, siis Kaubamajakas ja Chopsticks, siis Poiss Abikaasa ema juurde, ülejäänud kolmel kiire lõunasöök kodus, Plika etenduse proovi, mina linna selle lõppu ootama, Abikaasa massaaži… Kuuest jõudsin koju, Abikaasa läks edasi ema juurde Poissi ära tooma, aga jättis hoopis Plika sinna ja läks minu emaga talle kõlareid otsima… No ühesõnaga jah, pikk päev 😀

Aga vähemalt sain igasugu asju, mida ammmmmu vaja oli. Laste riideid juba mainisin, aga kodukraamist näiteks uue vakstu ja pajalapid ja konserviavaja ja koorimisnoad ja… Ehituspoest leidsin täiesti juhuslikult €5.90 eest kelgu 😀 Meil on kelleltki saadud kollane salvokas, aga kolm aastat tagasi ostetud kahesel kelgul tuli põhjast tükk ära, nii et vajas välja vahetamist – kaht last nüüd enam lasteaeda vedama ei pea, sobis suurepäraselt kõige lihtsam kampaaniahinnaga kelk, olin soodsa leiu üle väga rõõmus.

Ja uue rahakoti pilditaskutesse tellisin sobiva mõõduga pildid ära. “Uus” rahakott sai ostetud koos eelmisega, samuti kolm aastat tagasi 🙂 Ootas seni kapis oma aega, nüüd saatsin kollase-rohelisega nukrusega pensionile – sai mulle vahepeal ikka väga-väga armsaks, lihtsalt oli juba igalt poolt nii kulunud… Vaatame, kaua uuega harjumiseks läheb, eelmine meeldis ikkagi rohkem.

Ahjaa, jalgrattale lambi ja sadulakatte ostsin ka. Nüüd küll tuli lumi maha, nii et rattasõidul jälle kriips peal, aga enne oli õhtul pimedas ikka üsna kõhe… Eelmine lamp kadus kuskile ära ja polnud seni olnud aega uut osta. Sadulakate on rõveroosa, aga maksis ainult €1.20 ja olen sellest tihti puudust tundnud, vihmase ilmaga väga mugav. Olen tavalisi kilekotte otsa sidunud, aga need kipuvad ära lendama. Spets kummiga kate ikka palju etem, olgu siis rõveroosa või mitte 😀

Teekannu ei leidnud, sest tahame suurt ja sõelaga (ema luges veel sõnad peale, et hästi tihe sõel peab olema) ja ei tohi kindlasti olla klaasist, aga kõik olid just sellised ning Home&Gourmet pood, kust lootsin veidi fancymat valikut leida, oli miskil põhjusel ajutiselt suletud. Mulle sobiks ka täitsa mingi ilus keraamika, aga tundub, et polegi nii lihtne see värk ja ilmselt pean äkki ka soetama miskise malmist variandi, mida Liisi juures korduvalt imetlenud olen. Kus noid müüakse, pole aimu ka. Poleks arvanud, et teekannu leidmine nii keeruline on 😀

Ja maasikatega klaasile, mille ära lõhkusin, ka asendust ei leidnud. Riia mnt kodukaupade pood ütles, et ammu pole olnud, enam vist ei tule. Aga samas hulgilao lehel on endiselt olemas. No ei ole mul aega kaubandust läbi kammida, €65+KM eest laost ka tellida ei taha :/ Ja sain need klaasid kingiks ligi 2a tagasi, nii et pole vist erilist lootust, et neid seal enam oleks, kust toona osteti (mingi Tallinna Selver, vist). Ja kolm klaasi ei päde üldse, noh, meid on ju neli!

Ja klambripüssi klambrid unustasin ehituspoest ostmata ja kes oleks osanud arvata, et CR123A patarei sihuke rariteet on, mida ei müü ei Magaziin ega K-Rauta. Photopoint küll müüb!!! 😀 Eks ma küsin elektroonikapoodidest, sealt vast ikka saab.

Homme on Plikal kell kaks proov ja kell neli pidu. Kella kahest viieni on ühtlasi ka tema klassikaaslase sünnipäev, kuhu kahjuks minemata jääb. Mis seal ikka.

Kuna Plika proovi viimine ja sealt toomine jääb ilmselt Abikaasa hooleks, siis homme on mul ehk võimalus vähemalt esimesed pool päeva koristusmaratonile pühendada. Jõuludeni on ainult 20 päeva! 😀

Järgmise nädala kolmapäeval on lasteaias jõulukohvik ja laupäeval koolis advendilaat, mis omakorda tähendab küpsetustoimkonda teisipäeva ja reede õhtul ning ühtlasi taas üht laupäeva, kus kodus koristamiseks ilmselt aega ei jää (või noh, laat kestab kolmeni, pärast seda sealne koristustoimkond – võib ju juhtuda, et viitsin veel hiljem kodus ka?). Pühapäeval on Poisil üks sünnipäev, aga sellega on ainult viimise ja toomise vaev, minu koristamisplaane see ei sega. Ülejärgmise nädala laupäeval on Abikaasa suguvõsa jõulupidu, jõulunädala kolmapäeval Poisi, neljapäeval Plika jõulupidu. Poiss on vaja riietada taadiks, Plika lumehelbeks. No kurja küll, kõik need küpsetamised ja kostüümid… Keegi võiks need minu eest ära teha, ausõna, ma tahaks ainult koristada! 😀

Ja piparkoogitainast on vaja teha ja lastest foto selle aasta jõulukaardi jaoks, siis tuleb need kaardid valmis meisterdada ja ära saata 😀 Ja hunnik piparkoogisüdameid küpsetada ja kaunistada ja laiali jagada. Ja vanavanemate jaoks traditsioonilised kalendrid kujundada. Aa, ja mingid jõulukingitused tuleb ju ka leiutada.

Ühesõnaga, jõulusagin, täiega. Aga kes palju teeb, see palju jõuab! Ja seda muret mul isegi pole, et tahaks laiselda, üldse ei taha. Ainult koristada tahan 😀 Kuni nädalavahetusel välja magada lastakse, seni on kõik ilus. Kui jõuludeks kõigega kenasti valmis jõuan, saab kuu viimase nädala puhata ja lebotada. Võtan traditsioonilise aasta lõpu puhkuse, õeke on ka perega Eestis ja… Rõõm. On, mida oodata!

No ja lõpetuseks ikka mõned kassipildid kah 😛

img_5363

img_5372

img_5374

Scroll to Top