2016

Peaaegu nagu jõuluime

Esimene blender meie majapidamises oli kingitus Murakalt – elasime siis Londonis ja aasta oli tõenäoliselt 2008. Toona kasutasime seda eelkõige jäätisekokteili tegemiseks 😛

Kui see katki läks, pidasime paar kuud ilma vastu, seejärel ostsime uue. Olin seda postitust lugedes täitsa üllatunud, siiralt arvasin, et ega üle paarikümne euro ikka ei maksnud, aga ei – 30% soodukaga €40. Uhh!

See blender teenis meid ustavalt viis aastat ja kasutasime teda rohkelt. Meie köök on pisike ja tööpinda vähe, aga blenderil on alati olnud oma koht. Jäätisekokteili teeme nüüdseks küll haruharva – selle asemel on aukohal smuutid, vahel ka püreesupid. On perioode, mil kasutame blenderit igapäevaselt, vahel aga vaid paar korda kuus. Igal juhul – üsna tihti.

Viimasel ajal on taas olnud aktiivne smuutiperiood, kuni meie armas blender paar nädalat tagasi lihtsalt otsad andis. Kulumise jäljed olid selgesti näha – mõtlesin, kas oleks äkki võimalik kuskilt varuosa leida ja korda teha. Netist ei leidnud mudeli nime järgi midagi, eks vana toode ju ka. Kodumasinate paranduste läbi helistamiseni ausalt öeldes ei jõudnudki – arvasin, et nii vanale asjale nagunii ei saa. Leppisin mõttega, et saadame blenderi koos ülejäänud kraamiga prügimäele ja ostame miski hetk uue.

Prügimäele polnud me veel jõudnud, uut blenderit ostma (eelkõige rahalistel põhjustel) samuti mitte.

Ja eile kirjutas Kristhel FB-s, et tal on üks blender ülearu. Ja ma kirjutasin talle, et meie oma ütles üles ja me oleme ilma täitsa õnnetud. Ja täna kirjutas Kristhel ja küsis, kas ma olen kodus, ta tuleb kohe blenderiga 😀

Ja tuligi. Peaaegu identsega. Samasugune Bosch, aga sedakorda punane ja KLAASIST kannuga, mis on ainult imevähe meie omast väiksem (2l vs 1,75l). Kannude kaaned ja põhjad olid pealtnäha identsed, aga tegelikult siiski veidi erinevad, st ma ei saa panna ühe kannu kaant ja põhja teisele kannule (ilmselt kannu materjali erinevuse tõttu). AGA! Minu kann sobis Krishteli blenderile peale küll, hakkas kenasti tööle!

Kannude põhjad – minu oma vasakul, uus paremal. Ma ei tea, kui hästi siit aru saada on, aga ülevalt on plastiku osa minu omal täitsa madalaks kulunud. Samas on need sooned piisavalt sügavad ja altpoolt korras, nii et veel kasutatav.

Aga vot see osa, kuhu kann peale käib, need “hambad” kulusid meie blenderil nii ära, et ei saanud enam kasutada. Uuel on nagu uus 🙂

Seega on meil nüüd klaaskannuga blender ja KUI meil peaks õnnestuma see kann ära lõhkuda, siis on varukann kohe võtta. Ja noh, vana blenderi jätsin ka igaks juhuks alles, sest seest kõik töötab, äkki hiljem vaja midagi varuosadeks, kes seda teab.

Nii et blender on jälle omal kohal. Peaaegu sama, aga veidi uhkema välimusega ja väikese vimpkaga – off nupp ja esimene kiirus on “ära vahetatud” – 1 peal on kinni, off olekus töötab 😀

Elu on ilus. Saab jälle smuutisid teha.

Olin nii kurb, et pean peaaegu töökorras blenderi kulunud hammaste pärast prügimäele viima ja et varuosi pole saada. Või äkki oleks olnud, kui oleksin parandustesse helistamiseni jõudnud? Praegu aga tundub küll, et täpselt nii kõik pidigi minema. Et ma ei helistanud, ei jõudnud prügimäele, ei jõudnud uut osta. Selleks, et me jõuaks ära oodata, kuni Kristheli vana blender vajas uut armastavat kodu. Nii et midagi ei pidanud ära viskama, midagi ei pidanud ostma ja mõned “varuosad” on nüüd kah ootel.

Ma olen NII NII NII tänulik selle imelise kokkusattumuse eest. Ja Kristhelile selle imelise jõulukingituse eest 🙂

Pool läbi!

Pool puhkusest on läbi, appi! Kuidagi väga kiirelt on aeg läinud. Igal pool käimised ja seltskondlik olemine on mõnus, aga kodus molutamise aega tahaks veeeeeeel…

Nädalavahetuse olime kodus.

Esmaspäeval käisime ema juures.

Eile käisime Viking Spa vee- ja saunakeskuses, hiljem Steffanis, õhtul mängisime õekese perega kaarte.

Täna on nad ka siin, õhtul läheme Entel-Tenteli kontserdile.

Ülejäänud puhkuseks veel plaane pole, aga olen kindel, et tekivad. Peaasi, et seda molutamise aega ikka ka jääks 😛

Vähemalt ei ole pidanud mööda Eestit ringi tiirutama, kõik perekond on kenasti ja mugavalt ühes linnas koos.

Head asjad #58 – Jäämari käsitööjäätis

Jäämari jäätiseid olen kiitnud varemgi, näiteks siin.

Ma arvan, et kuulsin Jäämarist esimest korda Eluvägi Rainaga juteldes. Toona tõdesin, et oleks neid küll tore ise ka müüa, aga kuna külmikut meil poes pole, siis ei ole võimalust.

Kui Krista nendest kirjutas, ma juba noogutasin teadvalt.

Ja kui Jäämari meile suveks ise oma jäätiseid müüki pakkus, koos külmikuga – no ei olnud mingit kõhklust. Õigemini kõhklesime veidi küll – kas ikka külma ilmaga ka ostetakse? Õnneks ostetakse küll. No pole ka ime. Nii hea jäätis on 🙂

Jäämari ei ole läbinisti öko. Nad alguses plaanisid, aga tõdesid, et hind läheks liiga kalliks. No minu jaoks on siinkohal kõige olulisem see, et koostist lugedes ei pea nina krimpsutama 🙂 Poejäätiseid ma ei söö praktiliselt üldse, liiga magusad mu jaoks, aga Jäämari on väga mõnus. Magustajaks on neil praeguseks pea kõigis jäätistes agaavisiirup, mõnes üksikus roosuhkur. Enamikes jäätistes on kookospiim, mõned üksikud on tavalise piimaga. Noist viimastest on näiteks maapähkli jäätis üks mu suur lemmik. Nagu Snickers, mmmm.

Miks ma neist just täna kirjutan? Sest õeke on perega jõulude ajal Eestis, käisime veekeskuses, kust lastele mingit suvalist jäätist ostsime, millest mina loobusin ja ütlesin, et nad peaks seal hoopis Jäämari jäätist müüma. No ja siis tuli välja, et ma olen õele küll neist varem rääkinud, aga proovinud nad polegi. Mis tähendas, et käisin õhtul poest läbi ja tõin koju kõik sordid, mis meil parasjagu müügis olid. Ja toimus üks suuremat sorti jäätisesöömine 😛

Kui mul on värske tuju, on mu lemmik maasika(-mango) smuuti, kui rammusama isu, siis maapähkli või šokolaadi. Abikaasa lemmik on magus apelsin. Lastele meeldib šokolaadi, mango-vaarika, apelsin, kõik maasika variandid… No kõik on head, ma ütlen 🙂

Sorte on muidugi rohkem, kui pildil näha – osad hooajalised, osad olid lihtsalt meil hetkel otsas. Lemmiku leiab igaüks.

Iga kell ostan jäätist pigem veidi harvemini ja maksan selle eest rohkem. Kvaliteet loeb.

Ma olen ääretult tänulik, et Jäämari jäätised mu suved nii mõnusaks teevad. Ja mitte ainult suved 🙂 Mõnusaid ökojäätiseid on olnud saada juba pikalt, aga sellist, mida nii mugavalt pulga otsas käigu pealt söömiseks kaasa otsa, polnud varem ühtki.

Head asjad #57 – Steffani

Steffani pizzarestorani teavad vist küll kõik. No hea küll, kindlasti mitte kõik 🙂 Aga usun, et suurem osa pärnakatest ja Pärnut külastanud inimestest.

Mul endal on Steffaniga vähemalt viisteist aastat sooje suhteid. Vahel satume sinna tihemini, vahel harvemini – vahel sööme seal, vahel ostame lihtsalt koju kaasa… Vahet pole, kuidas – alati on hea.

Täna sattusime pärast pikemat pausi taas Steffanisse ja kogemus (mis on seal, olgem ausad, alati positiivne) oli lihtsalt igas mõttes imeline.

Kuna meid oli seltskonnas üheksa ja Steffanis on laua ootamine pigem reegel kui erand, olin valmistunud nii ootamiseks kui seltskonna vajadusel kahte lauda jaotamiseks. Juhtus aga nii, et enne meid ootasid vaid ühed inimesed ning meid mõlemaid juhatati kohe lauda. Teisel korrusel oli neid suuri laudu kohe mitu.

Seal oli lihtsalt nii imeliselt mõnus ja õdus. Hubane, soe, tuli praksus kaminas, igal pool jõulukaunistused, taustaks jõululaulud… Lapsed värvisid, täiskasvanud lobisesid, teenindus oli ülisõbralik nagu alati, pitsad jõudsid kiirelt lauda ja maitsesid ülihästi nagu alati.

Ühesõnaga – puhas rõõm.

Ma armastan söögikohti, mis pakuvad ilma igasuguse küsimuseta joogiks kraanivett ja Steffanis on see alati nii olnud. Samuti on neil tasuta eelsalat (mis küll mulle ei maitse, seega ma seda kunagi ei söö :D), lõunapitsad on soodsamad, lisaks saab lõuna ajal tasuta kohvi (ma ise küll nädala sees lõuna ajal sinna kunagi ei satu, aga Abikaasa on noid hüvesid korduvalt nautinud).

Ja kes pitsat ei taha, siis näiteks salatid on neil ka väga maitsvad ja nii suured, et neist saab ka reaalselt kõhu täis. No ja lisaks pastad, vormiroad, burritod, mida ma pole vist küll kordagi proovinud, sest pitsa on lihtsalt liiga hea 😀 Salatit söön enamasti suvel, kui isutab pigem millegi värskema järele, aga tahaks siiski kõhu korralikult täis saada.

Ma olen väga-väga tänulik, et Pärnus on nii mõnus ja kodune koht, kus terve perega söömas käia.

Head asjad #56 – Haide. Kats.

Täna on jälle see päev, kus saab kirjutada suisa kahest mõnusast inimesest minu elus.

Sellest, kuidas me Haidega “üksteist leidsime”, kirjutasin pikemalt siin postituses, pole vast mõtet kordama hakata.

Vahepeal on möödunud seitse aastat. Selle aja sees oleme me mõlemad saanud veel ühe lapse – suisa nii peenelt ajastasime, et neil on vanusevahe kõigest poolteist kuud. Meie oleme jõudnud kolida Londonisse, Pärnusse, Norrasse ja tagasi Pärnusse. Haide aga kolis Tallinna. Ühesõnaga päris NII lähedal me enam üksteisele ei ela. Ja ehkki Tallinn-Pärnu vahet sõita on imelihtne, siis üksteisele liiga tihti just külla ei jõua.

Aga see üldse ei loe. Ma tean, et ta on alati olemas 🙂 Ja see on nii tore 🙂 Ja ma ausalt luban, et ükskord me jõuame jälle perega Tallinna ka!

– – –

Kats on tegelikult Kadri, aga kuna mu tutvusringkonnas on palju Kadrisid ja teda olen ma miskipärast alati Katsiks hüüdnud, siis… Olgu edasi. Vähemalt blogis 🙂

Katsiga sain ma tuttavaks ülikoolis, oleme kursaõed. Enamikuga kursakaaslastest ma praeguseks ei suhtle, olen nende eludega kursis vaid FB kaudu. Aga nelja inimesega on side säilinud, Kats on üks neist.

Tõsi, me oleme viimastel aastatel näinud… No ikka üsna-üsna harva. Aga temaga on taas kord see, et pole üldse vahet, kui pikalt ei kohtu – kui ükskord jälle näeme, võib kõik ausalt lauale laduda, mis vahepeal elus toimunud on.

Katsil on imetlusväärne omadus organiseerida. Suvel, kui viimati kohtusime, kuulasin, kuidas ta organiseeris mitmikute kokkutulekut. No ütleme nii, et kuulasin, suu ammuli. Ma tohutult imetlen sellise organiseerimisoskusega inimesi. See on ikka ütlemata võimas…

Ja no muidugi kehamaalingud 🙂 Kõik need imelised kehamaalingud, millega ta mind läbi aegade kaunistanud on.

Ma olen väga-väga tänulik, et Haide ja Kats on nii pikalt minu elu oma olemasolekuga rõõmsamaks teinud. Ja teadmise eest, et saan öelda sama ka kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast 🙂

Scroll to Top