2016

Head asjad #55 – Maris

Maris tuli minu ellu siis, kui vahetasin kooli ning alustasin 5. klassi Sütevakas. Alguses me koos ei istunud, aga kuidagi juhtus, et suhtlema jäime ja vist juba tollesama viienda klassi poole pealt “vahetasime” pinginaabreid ning istusime kokku. Nii see ka jäi, kooli lõpuni.

Mul on Marisega seoses nii lõpmata palju mälestusi. Alates sellest, kuidas me tema juures Titanicu soundtracki kuulasime… Lahtise aknaga ja väga kõvasti, kui ma õigesti mäletan 😀 Ja kuidas ma tema sahtleid koristasin 😀 Ja kuidas me sügisel Kiire turult viinamarju ostsime… Kleepsuraamatute kleepse kogusime 🙂 Ohohohoo, jajah – lapsepõlve süütud muretud mängud.

Pärast kooli lõppu oleme enamik ajast resideerunud eri linnades (tihti ka eri riikides, sest oleme mõlemad rohkem kui korra välismaal elanud), seega on suhtlus nüüd harvem ja periooditi erineva tihedusega. Aga Marise puhul on teada, et vahet pole, kui vähe või palju me suhtleme – ta on ja ta jääb 🙂 Vahel ajab suisa ahastusse, kui kuude kaupa üksteisele chatis pihta ei saa, aga kui siis õnnestub lõpuks üks korralik jutuajamine maha pidada, on kõik jälle hästi. See on see täiskasvanuelu…

Marise puhul vaimustab mind kõige enam tema huvi kõigi asjade vastu. Ta lihtsalt… Huvitub kõigest. Jajaa, ma tean, ta ise ütleb selle peale, et sugugi mitte kõigest, aga no võrreldes minuga… Ta käib ja teeb nii palju ja TEAB nii palju ja õpib kogu aeg igasugu asju juurde… Ja oskab sellest kõigest nii köitvalt kirjutada, et iga asja puhul on tunne – nii põnev, peaks ise ka proovima. No mõtteks see minu puhul enamasti jääbki, aga see pole enam oluline, eks 😀

Marise Luxi elu arengutele on olnud läbi aastate nii põnev kaasa elada. No aukartust äratav üldse, kuidas tal nii sujuvalt ja pooljuhuslikult õnnestus nii vähese ajaga nii palju saavutada. Nüüdseks olen sellega juba isegi harjunud, on kuidagi täitsa iseenesestmõistetav, et seal ta elab ja töötab… Kõigega harjub 🙂

Ma olen ääretult tänulik selle eest, et Sütevaka minu ellu nii imelise inimese tõi ja et ta on siiamaani üks minu parimaid sõpru.

Krishtel Vaht fotograafia

Head asjad #54 – jõulud

Ei ole pikka juttu vaja, ega ju? Minu kaardid ja isegi virtuaalsed head soovid jäid tänavu suuremas osas edastamata, aga see käibki mul reeglina üle aasta, nii et järgmisel aastal kindlasti!

Olen piiritult tänulik kõigi kallite eest, kes mind kaardiga meeles pidasid ning selle piparkoogi eest, mis Abikaasa mulle taldrikul voodisse tõi 🙂

Head asjad #53 – piparkoogitaigna tegemine

Esimest korda planeerisin ja tegin piparkoogitainast 2014 jõulude ajal. Kõik need neli erinevat varianti on isegi siiamaani mu Exceli tabelis kirjas, aga kui te arvate, et ma kirjutasin kuskile üles, mis neist paremini maitses või kõige paremini küpsetatav oli… Ha. Õigesti arvasite 😛

Eelmisel aastal tegin ka. No ja ega ma sellestki suurt midagi ei mäleta – välja arvatud, et datlitega taigen pikalt ei säili 😀

Selle aasta detsembris oli nii palju muud tegemist, et piparkoogitaigen tundus liig. Lihtsalt ei viitsinud mõeldagi. Südamete kinkimiseks ostsin poest kõige odavama kilohinnaga tainast ja asi klaar. No ma lugesin enne kõik koostised läbi ja kõik oli ühtviisi kräpp 😀 Poole kallim taigen oli küll võiga, aga muidu ikka kräpp, nii et leidsin – olulist vahet pole. Üks süda ühele inimesele, eks. Armastusega tehtud. Savi siis, et margariiniga taignast 🙂

Aga siis sattusime Minnaga rääkima piparkoogitaigna hindadest ja ma pidin jälle tõdema, et poe taigen, lisaks enam kui küsitavale koostisele, on ise tehtud taignast lihtsalt nii palju kallim. Kuna koristamisega olen lõpusirgel ja lasteaia ning kooli jõulupidustustega oleme ka õnnelikult ühel pool, otsustasin siiski taignateo ette võtta – jõulude ajal EI TOHI piparkoogid otsa lõppeda! Ja mul ootab kaks Nonna glasuuri (punane ja valge) ammu kapis…

Seekord tuli säästutaigen 🙂 Mahe oli ainult jahu. Munad õnnelikelt kanadelt. Suhkur rafineerimata, aga Rimi oma. Või, mitte margariin. Nii et siiski oluliselt parem poes leiduvast.

Erinevate retseptide katsetamisele isegi mitte ei mõelnud. Võtsin Minna retsepti ja tegin täpselt nende kogustega, sain 4,4kg tainast.

1,1kg Rimi rafineerimata roosuhkrut €1.89
2pk Santa Maria piparkoogimaitseainet €1.30
500g Rimi võid €2.73
300g Rimi hapukoort €0.41
6 õnnelike kanade muna €0.90
2kg Raismikuoja speltapüüli €3.40

KOKKU: €10.63, kilo hinnaks €2.42

Suhkur, maitseaine ja või olid parasjagu sobivalt soodushinnaga 🙂

Kõige odavam poetaigna kilo oli mäletatavasti €3.19… Et jah.

Tegin sel aastal esimest korda ise siirupit – olin seda siiani miskipärast kartnud, aga väga lihtne oli. Ma muidugi pruunistasin pigem vähem, sest kartsin kõrvetada ja suhkur oli nagunii pruun, seega ka siirup algusest peale – samas võrdlesin enda taigna värvi Minna saadetud taignaga ja tundus üsna sama.

Et ma ometigi jätaks meelde – mitte mingil juhul ei tasu osta poe tainast! Ise taigna tegemine on imelihtne, tulemus on tunduvalt soodsam ja tervislikum.

Ma olen väga tänulik selle eest, et ma piparkoogitaigna tegemise enda jaoks avastasin ja selle eest, et nüüd ka siirupit julgen teha 🙂 Järgmisel aastal on rohkem aega, siis tahaks jälle erinevaid retsepte katsetada.

Head asjad #52 – Merlis

Merlis, mu kallis Merlis… Ma mõtlesin pikalt, mida Sinust kirjutada. Lehitsesin blogi arhiivi, et meenutada meie tutvuse algusaegu ja leidsin selle postituse. Seal on põhimõtteliselt ära öeldud kõik, mida ma oleks tahtnud siia kirjutada.

Mida ma siis NÜÜD veel öelda saan?

Seda, et ma igatsen Sinu järele. Lihtsalt NII VÄGA!

Kas see on tõsi, et me panime viimati maailma asju paika neli ja pool aastat tagasi? Vähemalt blogi põhjal tundub nii.

Sest et jah. Siis me kolisime Norrasse. Ja siis muutus Sinu elu üsna kardinaalselt. Ja siis me kuidagi kadusime üksteise orbiidilt. Sul on olnud vähemasti võimalus need aastad minu eluga mingil määral blogi kaudu kursis olla, minul… Noh, FB. Parem kui mitte midagi, eks? Aga kaugeltki mitte piisav!

Ma usun, me oleme mõlemad selle ajaga kõvasti muutunud, aga ma VÄGA loodan, et mitte lahku kasvanud. Sellega ma ei ole nõus. Ma trambin jalgu selle mõtte peale!

Ma tahan nii väga Sinuga kokku saada, et kõik need viimase nelja ja poole aasta asjad tagantjärele paika panna. Tahan mitte tunnikest kohvitassi taga, vaid ööd veinipudeli taga! Palun ütle mulle, et me leiame ükskord selle aja!

Mäletad kõiki meie plaane? Noori tõmmusid poisse, keda tagumikust näpistada? Ameerikat? Ainult seda ma ausalt ei mäleta, mis peitub sõna “kael” taga Sinu kommentaaris 😛

Sa oled endiselt minu jaoks üks maailma kõige ägedamaid inimesi ja ma armastan Sind nii väga! Ja ma olen nii-nii-nii tänulik, et Sa mu ellu tulid. Ma väga loodan, et jääd. Igaveseks.

Tsiteerides Sind: “Peaasi on omada Plaani. Ja hea, et Sa oled olemas.”

Scroll to Top