2020

Aprilli raamatud

Kaaslane: “Kas sa tõesti kavatsed hakata mind päris raamatute lugemisega kiusama?”
Mina: “Watch me

Ehk et raamatukogust sai broneeritud raamatuid kätte 😛 Ja hilisõhtul voodis, kui mina soovin vahel temast kauem lugeda, on taustavalgustusega e-luger tavalisest raamatust tunduvalt praktilisem valik 😛 Aga päris raamatud on ju nii mõnusad…

Jaanuar-märts on siin. Kirjutasin küll toona esimese aprilli raamatu juba üles, kopeerin siis siia lihtsalt.

23. Catherine Coulter “Labyrinth” 5/5 (512lk, 25. märts – 1. aprill) – sellest sarjast kirjutasin pikemalt üleval, nii et siin eraldi pole miskit öelda. Ääretult põnev ja köitev, hoidis laupäeval pool ööd üleval 😀

24. Mary Higgins Clark “Every Breath You Take” 4/5 (304lk, 2.-7. aprill) – Clark kirjutab üldiselt eraldiseisvaid romaane, aga see on üks tema seeriatest “Under Suspicion”, viies osa… Laurie Moran on üsna sümpaatne tegelaskuju ja tore on vahelduseks ka jälgida kellegi arengut läbi raamatute (sarnaselt Coulteri FBI seeriale). Mõrvapool oli täitsa viisakalt huvitav ja mõnus lugemine.

25. Antoine Laurain “Punase märkmikuga naine” 4/5 (198lk, 8. aprill) – laenutasin selle, sest väga kiideti ja kiituse tõttu olid ootused suuremad 🙂 Raamat oli igati mõnus ühe õhtu lugemine, aga ei jätnud mulle nii sügavat muljet, kui teiste arvustuste põhjal oleks ehk eeldanud. Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile 😀

26. Mary Higgins Clark “You Don’t Own Me” 4/5 (288lk, 8.-11. aprill) – ülalmainitud seeria järgmine osa. Mõnusalt põnev lõpuni välja – hindeks võib panna isegi 4,5.

27. Libby Page “The Lido” 5/5 (320lk, 12.-15. aprill) – Goodreadsi skoor on ainult 3,87, minu jaoks on see kindlasti eelmise kuu kõige sügavama mulje jätnud lugemine. Ma olen oma loomult positiivne inimene ja tunnen rõõmu lihtsatest asjadest. See raamat oli inimsuhetest ja väga nauditavalt kirjutatud. Kõik tegelased pugesid hinge. Tegevus keerleb ümber kohaliku ujula, mida ähvardab sulgemise oht ning kohalik ajakirjanik sõbruneb sellest kirjutades vana naisega, kes on käinud seal ujumas terve oma elu. Nii hargnevadki kõrvuti kaks liini – minevik ja olevik, mõlemad võrdselt haaravad. Eesti keeles ka olemas, soovitan tõesti soojalt kõigile.

Minu jaoks tegi selle raamatu nii eriliseks muidugi asukoht. UK, London, Brixton. MA ELASIN BRIXTONIS! Ma olin siis noor, ei hoolinud kogukondlikust elust ega oma ümbrusest, sattusime sinna elama juhuslikult, sest oli soodne, tööl käisin põhjas… Räägiti, et see kant on ohtlik – ma ei tundnud seda kunagi. Ühesõnaga – ma olen ELANUD Brixtonis, jalutanud mööda neidsamu tänavaid, mul on siiani soojad mälestused Vera Cruzi nimelisest kohvikust, kus me käisime inglise hommikusööki söömas (pigem küll pärastlõunal) – näe, siin on pilt minust kohviku ees ja siin mõned pildid kohvikust seest. Ma isegi ei teadnud, et seesama väliujula, mis on raamatu kirjutamisel inspiratsiooniks, eksisteeris minu kodust 1,4km kaugusel. Amazing! Kui ma kunagi Londonisse satun, tahan kindlasti ka Brixtonist läbi käia – vaadata, kas mu kohvik on veel alles ja Brockwelli ujula oma silmaga ära näha 🙂

28. Sarah Dessen “Just Listen” 4/5 (343lk, 15.-16. aprill) – eelmise kuu spontaanne lugemine. Polnud üldse plaanis, aga jäi Goodreadsis silma, et Minna luges – tundus selline mõnus noortekas, lugesin ka. Kogu raamat oli pigem tõsisemas toonis, keerles erinevate probleemide ümber. Lihtne ja küllaltki nauditav lugemine sellegipoolest. Põnevust oli ka – terve raamatu jooksul keris, et mis siis ikkagi täpselt juhtus. Suhteliin oli olemas, tegelaste areng märgatav – ja noorte probleemidest lugemine oli minu jaoks huvitav, sest enamikuga neist, mida tolles raamatus lahati, pole ma õnneks isiklikul tasandil kokku puutunud.

29. Ruth Ware “The Woman in Cabin 10” 4/5 (352lk, 17.-18. aprill) – mulle hakkas pisut vastu peategelase hädaline olek, aga raamat ise oli ääretult põnevalt kirjutatud ja põnevust keris kuni viimse hetkeni.

30. Mary Higgins Clark “Death Wears a Beauty Mask and Other Stories” 2/5 (304lk, 18.-24. aprill) – aprillikuu feil, ei soovita kellelegi 😀 Lugesin pahaaimamatult, sest Clark ju. Olen varasemalt lugenud vähemalt kaks raamatut tema lühemate lugudega ja need olid ok. Siia raamatusse olid aga kokku kogutud mingit eriti varajase perioodi naiivsed ja mõttetud lookesed. Ei tahtnud pooleli jätta, nii et lugesin võiduka lõpuni, aga nagu isegi näete, läks selleks terve nädal ja hinne on ka vastav 😀 Nimilugu oli enam-vähem, Alvirah & Willie lugu ok lugemine tuttavate tegelaste pärast (Clarki teine sari) – ülejäänud lood mõttetud, pooltes polnud isegi mõrva.

31. Paula Hawkins “The Girl On the Train” 4/5 (336lk, 24.-29. aprill) – sarnaselt üle-eelmisega ei nautinud ma väga peategelase hädalist olekut, aga raamat oli äärmiselt põnev lõpuni välja. Vaatan, et lugesin ka tervelt kuus päeva, aga siinkohal oli põhjuseks see, et oli meeletult palju tööd ja olin väsinud… Lihtsalt ei jõudnud õhtuti pikalt lugeda.

32. Katrin Pauts “Minu Muhumaa” 4/5 (232lk, 30. aprill) – mingil põhjusel olin jätnud Minu-sarjast vahele Muhumaa, Setomaa ja Virumaa, laenutasin siis nüüd need. Tahtsin eile õhtul tähistada pika nädalavahetuse algust ja aprillikuusse veel kümnenda raamatu kirja saada. Jah, oli negatiivne, mida paljud ette heitsid… Aga üllataval kombel see ei häirinud mind oluliselt. Mulle isiklikult tundus, et see negatiivsus oli siiski üsna objektiivselt kirja pandud… Kui nii saab üldse öelda 🙂 Mul tekkis kohe huvi, et kus on siis tõde – kas on autor liiga negatiivne nagu mõned kommenteerijad väidavad või on see tõesti omade ringkaitse? Ütleme siis nii, et pole koht, kuhu sooviks kolida, et kogukonda sulanduda 😀 Ja ma ei saa hästi sellest aru, miks autori EMA sealt saarelt ära ei kolinud, kui tal nii negatiivsed kogemused… Autor ise paistab saart armastavat hoolimata kõigest. Ma NII VÄGA tahaks kuulda kuskilt siseallikast, kas on siis nii, et osa inimesi selles väikeses suletud kogukonnas on tõesti nii võõraviha täis, et sel kombel uut välja söödaks või lapsi süüdistataks… Ilmselgelt polnud ju tema ema mälestused välja mõeldud. Tahaks nii kangesti kuulda teise poole seletust… Aga ilmselgelt ei saa ma seda kunagi. Tahaks lugeda teist raamatut Muhu “põliselaniku” sulest, aga ka seda ei saa ilmselt kunagi olema 🙂 Igatahes pani raamat sügavalt mõtlema. Ja Muhule tahaks turistina mnna 🙂 Kusjuures Pautsi esimese krimi võtsin üheaegselt täiesti märkamata, et autor on sama.

2020 aasta senini: 32 raamatut, 10 276lk. Mu eesmärk on 100 raamatut ja 30 000lk aastas – nii et olen üsnagi järje peal.

Mais on ehk aega rohkem lugeda, sest sain lõpuks ühele poole tööotsaga, mille veebruaris enne kolimist ja coronat olin pahaaimamatult vastu võtnud. Töö oli täpselt see, mida ma oskan ja mida mulle teha meeldib, aga ajastus sai juhuslikult täiesti kohutav… Kõigepealt kolimine, siis corona, olin tööst ja distantsõppest kogu aeg nii väsinud, et veel ühe kohustuse päevakavasse mahutamine viis mind üsna viimse piirini. Aga tehtud see sai ja rahulolu on nüüd suur.

Maikuu vabad päevad on vaid puhkamiseks – pere, raamatute, puslede ja blogi seltsis 🙂 Ja millalgi, kui tuju on, saab hakata tagantjärele eelmise aasta fotosid sorteerima ja selle põhjal olulisemaid sündmuseid blogisse kirja panema.

Kahe nädala jagu kassipilte

Ma ei ole kunagi varem üritanud otse WordPressi videosid üles laadida, aga mõtlesin, et prooviks. Tundub, et vaatajatele laevad ära pigem aeglaselt (vähemalt kui ise postitusest vaadata üritasin, pidin panema mängima ja siis pausile, kuni oli ära laadinud, muidu jooksis kogu aeg pilt kokku) ja püstipidi video tuli hirmus suurena – niisama postituse sees on seda ebamugav vaadata, aitab full screen… Ma küll räägin Kaaslasele, et ärgu filmigu niipidi, aga ega see tal pool ajast meeles pole 😀

See on üsna hea näide meie hommikutest 😀 Ehkki see konkreetne video on tehtud pärastlõunasel ajal, mul on riided seljas ja puha…

 

Paar stiilinäidet Säde ja Paksu kaklustest. Minu puslelaud, jah… 😀 Ja see vaene lill 😀

 

Ja siin lausa karvad lendavad 😀 Aga mulle siiski tundub, et pigem sõbralik-vennalik kaklus, mitte eriti vaenulik. Varem nad küll nii palju ei kakelnud mu meelest… Või on asi selles, et varem ma olin päeval tööl ja lihtsalt ei näinud? Või ajas veel rohkem tagasi minnes, et varem käisid kassid õues, mis tähendab, et neil oli rohkem muud tegemist?

 

No ja siis kõik need ülejäänud 42 pilti 😀

Vahel jookseb ka magavale kassile hiir suhu

Kui ma jaanuaris Tallinnas käisin, sattusin Apelsini. No teate küll, see kodutarvete pood Järve keskuses, mida mu meelest kõik muudkui kiidavad, aga mis polnud mulle kunagi varem ette jäänud 😛 Vaatasin seal ringi miskine tund aega… Pildistasin üles rea asju, mida võib-olla tahaks… Ja ei ostnud lõpuks mitte midagi. Sest ma polnud kindel ja ei viitsinud ühe mõõdulindi pärast kassasse minna (no tegelt ma vist mõtlesin, et lähen hiljem tagasi, aga ei jõudnud).

Mitte väga ammu aega tagasi avastasin, et Apelsinil on koduleht ja seal on täiesti olemas too ilus puuviljakorv, mis mulle hinge jäi. Ma muidugi ei raatsinud seda tellida, sest kes tahab postikulu maksta, eks, niigi kallis 😀 Aga vaheleht jäi lahti, mitmeks nädalaks. Sest ma mõtlesin, et ÄKKI ma ikkagi millalgi tellin.

No ja siis kirjutas Mallu täna, et tal on sooduskood, millega saab e-poes 20% alla. Ja ma avastasin, et üle 30€ on saatmine tasuta. Nii et sain ära tellida oma puuviljakorvi ja linase pesukinda (teine asi, mida jaanuaris pikalt näppisin)… Ja juuksekriidid, mida Nele kunagi Plikale soovitas, kui me lillade juukseotste projekt kuidagi välja ei tulnud… Ja need mummulised muffinivormid, mida ma ka juba jaanuaris vaatasin… No ja kahepoolne teip, sest see jäi ette, olen vahel puudust tundnud.

Nii et win. Mõtlesin, et kui ei raatsi tellida, siis pean ikka ootama corona lõppu ja jälle Tallinna minekut… Nüüd sain 20% soodsamalt ja otse Pärnusse 😛

Screenshotil on täishinnad, neist sain 20% alla – krt, kas ma olen mingi ihnuskoi, kui ka 18€ selle puuviljakorvi eest mulle kallis tundub? 😀 Aga see on NII ILUS! 😀 Mul muideks on juba kodus kaks metallist puuviljakorvi, neist üks kahekorruseline (mind you, ka Apelsinis müügil, aga mina sain Kessult), teise ostsin uuskasutuskeskusest 2.50€ eest (siin pildil on näha) – puuvilju on miskipärast ikka rohkem 😀 Samas näiteks seda jahusõela ma ei raatsinudki tellida – ma konkreetselt AASTAID olen taolist nillinud poodides, aga mu meelest pole see 6-8€ õigustatud väljaminek, sest mul on kolmes eri suuruses sõelad olemas ja need ajavad ju asja ära, ehkki too tassikujuline oleks tainast tehes mugavam… 😀 Kui teise ringi poes peaks kunagi ette jääma, ostan kindlasti ära, seni aga… Las olla.

Seda kollast mõõdulinti, mis ma tahtsin, neil kodukal muidugi polnud. Kirjutasin lisainfosse, et kui müügil, pangu pakki ja saatku lisaarve. Huviga ootan, kas keegi vaevub. Mul nimelt pole aastaid mõõdulinti olnud, läks kuskile kaduma. Ja vahel on vaja mõõta asju, mida pole mugav mõõta ehituspoe mõõdulindiga. Ja mul ei tule see kunagi meelde, kui ma olen mõnes vastavas poes. Ja ma ju tahan just kollast 😀

Tibu seiklused

Eelmise postituse jätkuks veel mõned nädala tagused pühadepildid.

Möödunud nädal oli täiesti hullumeelne ja kurnas mu ära viimse piirini. Õnneks on nüüd koolivaheaeg ja Eksabikaasa puhkus, mis tähendab, et järgmisel nädalal saan vabamalt võtta – AINULT oma tööd teha ja seda enamiku ajast täiesti lastevabas kodukontoris. Võinoh, kolmapäevast reedeni on lapsed kodus, AGA vähemalt tegelevad vabakavaliselt oma asjadega ning pole karta ühtki dramaatilist purset koolitööde suunas. Ehk jõuan siis tegeleda ka nende asjadega, millega sel nädalal lihtsalt mitte kuidagi ei jõudnud.

Võtsin enne coronat vastu ühe tööotsa, mille esialgne tähtaeg märtsi lõpp on ammu möödas ja uus tähtaeg aprilli lõpp… Nii et praegune blogipostitus on puhtalt prokrastinatsioon – eilne päev oli puhkamiseks ja lebotamiseks, täna peaks täie rauaga tööd tegema… Siin ma siis nüüd olen 😀 Sest Dropbox sai täis ja ma pidin veits pilte arvutisse ümber tõstma ja siis mõtlesin, et mingi pisikese elumärgi võiks ometigi blogisse maha jätta… Need 90 uut kassipilti ja -videot (no ok, ülekohtune süüdistus, kümme pilti neist on tegelikult minust ja lastest :D), mis nädala jooksul tänu Kaaslasele taas mu fotode hulka tekkinud on, neid sorteerin heaga mõnel muul ajal, kui on rohkem aega… Ja konkreetsust, et igast seeriast enamik ära kustutada ning ainult paar parimat alles jätta 😀

Ühesõnaga – meeletult kiire on ja korraga on vaja tegutseda liiga mitmel rindel. Katsun ellu jääda, aga blogisse selle tagajärjel väga tihti ei jõua. Tööpäevade õhtutel olen omadega nii läbi, et blogimine ei tule üldse meeldegi… Nädalavahetusel, praeguse näitel, ei viitsinud eilsel lebomiseks planeeritud päeval sellele üldse mõeldagi, passisin lihtsalt arvutis ja lugesin… Nüüd siis, kus vaja tööd teha, otsin asendustegevusi 😀 Aga hea küll… Lähen olen nüüd asjalik ja teen tööd 😛

Selle aasta lihavõtted, vol 2

Mõtlesin küll, et corona ja värki, ei viitsi sel aastal mitte midagi teha. Pühapäeval ehk sellel kõige õigemal päeval pidid lapsed nagunii issi juures olema – mõtlesin, et las ta siis teeb aardejahti ja kõike 😀

Aaaaaaga… Läks nii nagu alati 😀 Kõigepealt ei suutnud reede hommikul Rimis käies vastu panna, ostsin lauakaunistuseks lilli ja tibuga muru – oli aus plaan sellega piirduda. Aga lapsed niiväga lunisid munajahti ja ma mõtlesin, et olgu peale – kuna Kaaslane oli reede õhtul nagunii liikvel ja tahtis teisest Rimist läbi käia, siis palusin, et toogu siis šokolaadimune ja kui juba, siis juba – munavärve ka 😀

Aardejahti ma muidugi eriti ette valmistada ei viitsinud, puistasin lihtsalt munad aeda laiali. Lapsed leidsid kenasti kõik üles ja olid rõõmsad. Mune värvides miksisime värve kokku ka, nii et kui pakis oli viis erinevat värvi, siis meie tegime üheksa eri värvi muna (kümnendal läks koor katki, seda ei hakanud värvi sisse kastma). Kõik miksitud värvid said ilusamad kui algsed 😀 Ja laud sai ilus värviline.

Kui kodu on muidu juba nii ilus, siis kohe on rohkem tahtmist seda kaunistada 🙂

Tibu seiklused 😀

Kuna Poisil on koolis just matemaatika epohh, kus teemaks avaldised, tehete järjekord jne, siis palusin tal ka ülesande ära lahendada 😀

Scroll to Top