Ei, ma ei taha rÀÀkida öölaulupeost – kui, siis hiljem ja kaudselt. Tahan rÀÀkida hoopis sellest, et Londonisse kolimine on minu jaoks olnud nii mitmeski mĂ”ttes mĂ€rkamisaeg.
Ma tulin siia, sest Eestis polnud tol hetkel enam midagi asjalikku teha – nii tööalane kui isiklik elu olid standby peal ning tahtsin nĂ€ha maailma, kuniks mind Eestiga miski pĂŒsivalt ei seo, kuniks olen veel noor ja vaba.
Ja ma tulin. Ja ma nĂ€gin. Ja ma olen siin teinud nii ĂŒht, teist kui ka kolmandat. Ja mul olid plaanid veel kuskile mujale edasi minna, et seal elada…
Aga saatus tahtis teisiti.
Ega ma ei saanud ju vallalinegi olla nii kaua, kui algselt plaanisin. sest, olgem ausad, ma ikka mĂ”tlesin mĂ”nuga ringi tĂ”mmata – siin on ju valikut, nii mis tapab.
Aga saatus tahtis hoopis nii, et ma leiaksin juba kuu aja pĂ€rast eestlasest elukaaslase, kellega me oleme Eestis ĂŒksteist kohtamata enamik elust samades linnades elanud – kasvanud ĂŒles PĂ€rnus, kus meie vanemad elavad ĂŒksteisest 10-minutilise jalutuskĂ€igu kaugusel ning Ă”ppinud samadel aastatel Tartus.
Ja nagu sellest veel vĂ€he oleks, tahtis saatus ka seda, et mina, kĂ”ige lastevÔÔram ja igasugu sĂŒnnitamise plaane 5-10 aasta kaugusesse tulevikku lĂŒkkav tĂŒĂŒp, jÀÀksin just praegu, 24-aastaselt, tĂ€iesti plaanimatult rasedaks.
Lisaks hoolitses saatus selle eest, et minust saaks eestlane – rohkem, kui ma seda kunagi varem olnud olen. Eks ma oleks vast Eestiski elades lĂ€inud “Teeme Ă€ra” kampaania kĂ€igus metsa koristama ja hiljem öölaulupeole… Aga need poleks mulle nii tĂ€htsad tundunud. Eestist eemal olemine vĂ”ib teha kahte asja – kas inimese oma kodumaast lĂ”plikult vÔÔrutada vĂ”i seda varasemast paremini hindama panna. Minuga juhtus ilmselgelt viimane.
Eestis elades on kĂ”ik rahvuslusega seotu enamasti nii iseenesest mĂ”istetav, et ei mĂ”tle selle peale, ei vÀÀrtusta seda. Ma ei vĂ€ida, et minust on nĂŒĂŒd mingi marurahvuslane saanud, aga… Ma ei tahtnud kunagi minna laulupeole. Ma ei vaadanud kunagi presidendi vastuvĂ”ttu. Ma ei pööranud ĂŒleĂŒldiselt tĂ€helepanu ĂŒhelegi vabariigi aastapĂ€evi puudutavale sĂŒndmusele. Ma ei lugenud isegi uudiseid. Mind lihtsalt ei huvitanud.
Ăks erand siiski on – olen kĂ€inud valimas sellest ajast saadik, kui tĂ€isealiseks sain. ALATI. Sest ehkki ma kipun ka arvama, et mis see minu ĂŒks hÀÀl ikka loeb, ei jĂ€ta ma seda sellepĂ€rast andmata – ma tahan anda oma panuse, olgu see kuitahes tĂ€htsusetu. Sest kui minusuguseid on palju, siis meie panus loeb.
Aga nĂŒĂŒd, Eestist kaugel olles, tundub kĂ”ik hoopis olulisem. Tahaks rohkem mĂ”testada lahti eestlaseks olemist, Eestis elamist. Tahaks minna laulupeole. Tahaks rohkem ajaloo ja poliitikaga kursis olla.
Ma tean, et Eesti ĂŒhiskonnas on palju nihkes… Aga Londonis elades ja siinseid tingimusi kogedes olen hakanud nĂ€gema palju rohkem ka neid asju, mis Eestis hĂ€sti on. Asju, mis Eestis elades olid iseenesest mĂ”istetavad.
Ja nii olengi pĂ€rast 1,5-aastast Londoni elu hiiglama rÔÔmus, et saan kolida tagasi Eestisse. Ma olen Ă”nnelik ja oma eluga rahul, rohkem kui kunagi varem. Muidugi on palju kahtlusi, mĂ”ningaid kahetsusi, vĂ€ike mure tuleviku pĂ€rast… Aga ma ei mĂ”tle eriti negatiivsetele asjadele, ma ei hooli nendest suuremat. Ma olen eelkĂ”ige optimist ja eeldan, et kĂ”ik kukub kindlasti kĂ”ige paremini vĂ€lja. Et elu pakub parima lahenduse ka kĂ”igile neile asjadele, mis praegu nii lahtised on.
Ma olen viimasel ajal mĂ”elnud palju kĂ”igile oma mineviku suhetele. See, mis mul siiani meeles, on suures osas positiivne. Mul on hea meel, et mul on olnud nii kirju ja ilus minevik. Aga mul on ka hea meel, et  see kĂ”ik on nĂŒĂŒdseks minevik ning et ma olen selle inimesega, kellega ma olen praegu. Selles olukorras, kus ma olen praegu.
Mul pole Ôrna aimugi, milline mu elu paari kuu pÀrast olema saab, aga ma olen kindel, et see saab olema Àgedam kui enne. Ma lihtsalt ei oska seda veel ette kujutada. Nii kaua vÔin ainult pÔnevusega oodata.
Mul on mida oodata, indeed.
EDIT: Muide, mul on tĂ€na “sĂŒnnipĂ€ev” – 24 ja pool aastat đ