blogimine

Blogimajanduse köögipoolelt

Mind nii kohutavalt häirib, et Blogger ei võimalda kommentaaridest midagi otsida. Praegu tahaks üle kontrollida, kas ühe nimega inimene on mind kunagi kommenteerinud, aga ei saa. No krt!

Ausalt, ma kolin WordPressi. Ma olen selle juba ammu ära otsustanud. Aga veebipõhisesse ei taha ja oma serverid-värgid nõuavad veidi rohkem majandamist. Sellega saaks kah hakkama, aga ma endiselt pole leidnud kujundust, mis mind nii välimuselt kui muutmise võimalustelt igakülgselt rahuldaks, lisaks pole ma siiani suutnud selgeks mõelda privaatsuse piiri – kui palju parooli alla, kui palju nimesid alles jätta. Sest ausalt, mida edasi, seda ettevaatlikumaks ma muutun. Paraku.

Kavatsen kogu vana blogi uude kohta kaasa võtta ja kolimise käigus kõik vajalikud parandused sisse viia. Tahan, et kõik oleks ühes kohas ja minevik rohkem või vähem avalikult näha, samas mõelda hoolega tulevikule, lastele, google’i otsingule jne. Kogu mineviku teksti muutmine on nii töömahukas, et ma tahaks seda teha vaid ühe korra, mitte nii, et kui tulevikus privaatsuspiir nihkub, siis jälle kõik üle käia või täitsa ära varjata.

Raske on see blogikirjutaja elu, ah 😀

Küll ma välja mõtlen.

Blogimõtted

Küll oleks mõnus, kui mul oleks igal õhtul aega ja tahtmist päevasündmused kirja panna. Iga päev ju polegi midagi kirjutamisväärset, aga enamasti siiski on. Ja pildid, pildid! Nii mõnus oleks, kui kõik oleks kronoloogiliselt kirjas ja pildid ilmuksid blogisse üsna kohe pärast nende tegemist.

Selle asemel ma aga tihti ei viitsi. Nii jääb pool kirja panemata ja pildid kuhjuvad. Just näiteks avastasin, et maikuu kaustas on terve posu pilte, mida ma ei viitsinud õigel ajal üles panna. Aga ometigi ju tahaks… Niisiis tekivadki igasugused tagantjärele postitused. Lisaks mulle ei meeldi, kui ühekorraga on palju pilte, võiks olla parajates kogustes läbi aja 🙂 Ma just rõõmustasin, et sain juuni kausta piltidega ühele poole, nüüd aga pool maid ja juunis ka juba uued ja… No vaatame.

Lisaks ma ikka ei suuda otsustada, kuidas selle privaatsusega täpselt on. No tõesti, minu ja Abikaasa ja ema ja sõprade poolest ei ole probleemi. Sellega, mida ma siin kirjutan ja mis pilte avaldan. Lastega pole ka siiani probleemi 🙂 Ja no ma TÕESTI ei kujuta ette, kuidas see probleem tulevikus tekkima peaks. Nad ju kogu aeg näevad (ja saavad ajaga järjest rohkem aru), mida ma neist näitan ja kirjutan. Kui üks päev peaks ütlema, et ära sellest enam kirjuta või ma ei taha, et sellised jutud oleks minust netis, siis saab ju alati parooli peale panna, blogi kinniseks teha. Ja ärge tulge jälle selle jutuga, et mis netti riputatud, on seal igavesti olemas. Ei ole ju midagi sellist valgustkartvat, mida ei tohiks näha need, kes kõike välja nuhkida oskavad. Me räägime pigem laste koolikaaslastest ja sõpradest, kes võiks kuidagi mu blogini jõuda ja sellest võiks lastele mingi privaatsusprobleem tekkida (mhm, see klassikaline “mida sa ei taha, et sinu esimene poiss/tüdruk sinu kohta netist lugeda võiks”). No nood sõbrad ju ei hakka otsima sealt “kusagilt” – kui blogi on ikka kinniseks tehtud, siis ta on, nemad enam ligi ei pääse.

Nii et jah… Ausalt öeldes mina ei näe probleemi. Aga jube paljud on läbi aegade targutanud, et MINA küll ei tahaks, et MINUST titepildid netis oleks. TEIE ei kasvanud interneti- ja blogiajastuga üles, eks! Teil polnud võimalust väiksest peale kaasa rääkida, kas ja kui palju võib. Minu lastel on. Nii et jah… Ma ikka ei näe veel põhjust kõike kinniseks teha. Ma ju pole ainus, kes avalikult kirjutab, neid on nii palju teisigi. Samas minu tuttavate hulgas on pigem rohkem neid, kes kirjutavad (osaliselt) kinniselt.

No ma mõtlen, et ehk jah… On targem blogi kinniseks muuta siis, kui lapsed kooli lähevad vms. Või kui mul peaks tekkima aega ja võimalust WordPressi kolida…

Olen kõik need asjad enda jaoks sada korda läbi mõelnud ja jõudnud alati järeldusele, et ma ei näe praeguses midagi halba. Ja siis tuleb jälle keegi, kes kireb privaatsusest ja sellest, kuidas talle ei meeldiks ja sellest, kuidas on igasuguseid perverte. Nojaa, auto alla võib ka jääda, kivi võib ka pähe kukkuda 🙂 Pole siiani jäänud ega kukkunud ega pervertide otsa komistanud. Usun, et nii ühe, teise kui ka kolmanda tõenäosus on sarnaselt väga väike. Ma ju ei pane siia alasti laste pilte ega ei kirjuta mingeid rõvedusi. Lihtsalt kajastan oma pereelu. Kohati avameelsemalt, kui mõnele kinnisele eestlasele arusaadav on, aga… No ei näe ma siin midagi nii erilist, mille pärast peaks muretsema.

Nüüd kindlasti mõni jälle ütleb, et AGA KÕIK ON JU IGAVENE ja MINULE SEE KÜLL EI MEELDIKS ja KAS SA IKKA OLED SELLELE KA MÕELNUD ja KUI SA IKKA VEEL SELLEST RÄÄGID, SIIS JÄRELIKULT SAAD ISE KA ARU, ET IKKA EI TOHIKS.

Ja mõni kindlasti jälle ütleb, et oluline on see, mida ma ise olen otsustanud ja ei tohigi lasta ennast teiste arvamusest häirida. Jajaa, ma tean seda ka.

Seda kõike on siin ju korduvalt varem läbi nämmutatud. Ja nagu näete, siis ikka veel muretsen. Sest noh, arvamused on erinevad ja kuna praegune internetiajastu on nii uus nähtus, siis keegi päris täpselt ei tea, mis tulevikus saab. Ja oma lastele tahaks ju ikka parimat. Ja tema ja tema ja tema ju ütlevad, et MEIE küll oma lastest avalikult netti kirjutada ei taha. Äkki ma siis ka ei peaks…

Vot ei tea. Ja karta on, et kui praegu ma veel ei viitsi midagi ette võtta, sest nii otsest vajadust pole, siis üks hetk ikkagi läheb see blogi (teiste paranoia tõttu) ikkagi osaliselt kinniseks. Aga noh… Kunagi tulevikus. Praegu lugege aga edasi 🙂

Küll oleks lihtne, kui mul oleks privaatsuspiir seal, kus igal tavalisel eestlasel. Siis mul oleks lihtsalt eraldi kinnine blogi laste jaoks ja kõik need siseheitlused oleks olemata. On aga nii, et tekkis harjumus enne laste sündi avalikku blogi kirjutada ja… Nüüd siis peabki muudkui mõtlema. Aga noh, lastega ju mõtlebki kõige üle. Kas ma ikka teen õigesti 🙂

Fantoompostitused on tagasi!

Avastasin just oma postituste hulgas viis drafti kahest postitusest – kolm tollest Humana postitusest, mis kaduma läks, kaks ühest teisest postitusest, mis ära ei kadunudki, on kogu aeg olemas olnud. Ma nüüd ei teagi, mida teha, ilmselt lihtsalt kustutan need ära. Humana oma kirjutasin ju uuesti, ega see vana millegi poolest parem pole 🙂

Igatahes tore, et Blogger oma lubaduse täitis ja kadunud postitus tagasi on. Tookord, kui see probleem reaalselt oli, ei saanud ma sellest arugi ja ei jõudnud seega õnneks närvi minna.

Fotomajandusest

Ma olen seda siin korduvalt varem maininud ka – olen täielik fotopede. Fotodega tegelemine on alates Londonisse kolimisest täiesti tagaplaanile jäänud, ainult blogisse ja suhtluskeskkondadesse olen pannud. Endiselt on aga plaanis kõik fotod korralikult paberile jäädvustada, sest minu meelest pole nende arvutis hoidmine üldse SEE.

Enne Londonisse kolimist ei küündinud mu soovid, teadmised ja võimalused kaugemale traditsioonilisest – 10×15 fotod kõige tavalisemates albumites. Vahepeal on aga kõik edasi arenenud ja nüüd on mõtted juba teistsugused.

Kõigepealt on muidugi üldse hunnik lapsepõlvefotosid. Mustvalged, erinevates veidrates suurustes. Tänapäeval on selliste jaoks kahte sorti albumeid – ühed on sellised, kus on terve lehe ulatuses kergelt kleepuv pind, millele paned fotod ja silud kile neist üle. Sellisesse albumisse on neid kõige lihtsam panna (ja see kleeps pole midagi tugevat, vajadusel saab hiljem välja võtta ka). Mul oli ka siiani selline… Aga ajaga kipuvad need albumid paraku koledaks minema. Minu oma (ostsin ja kujundasin selle vist keskkoolis) jäi kunagi aknalaual vihma kätte, nii et sai äärtest veekahjustusi. Aga ma pole sugugi kindel, kui palju sellest kollasest äärest on vee ja kui palju ajahamba süü. Ühesõnaga suht kole on see album olnud juba päris tükk aega.

Seega otsustasin juba neli aastat tagasi, et võtan millalgi ette ja teen uue albumi, seekord siis täiesti tühjade lehtedega, kuhu võimalik fotosid kinnitada kas vana traditsiooni kohaselt nurkadega või kahepoolse teibiga. Nurkade eelis on kahtlemata see, et fotosid saab välja võtta ja tagasi panna, mina otsustasin aga kleepsude kasuks. On lihtsam paigaldada, jääb paremini kinni. Ma ei usu, et soovin neid fotosid enam välja võtta – paremad sai nagunii mõni aeg tagasi sisse skännitud. Ja kui tõesti veel midagi vaja on, siis saan kogu albumilehe sisse skännida.

Eile oli Kaidi külas ja vaatasime vanu fotosid. Kuna ma pole nii kaua saanud albumimajandusega tegeleda, tekkis vastupandamatu isu see album kohe ümber teha. Ei olnud mingit kasu teadmisest, et kui ootaks, saaks valida suurema hulga albumikujunduste vahel ja tõenäoliselt tunduvalt soodsama hinna kah. Isegi nii palju ei vaevunud, et oleks kõik Pärnu poed läbi käinud, oh ei. Oli vaja nüüd ja kohe, laupäeva õhtul kell kuus. Seega sõidutas Kaidi mind Kaubamajakasse ja album ning kleepsud said ostetud.

Fotode ümber paigutamine oli tunduvalt aeganõudvam, kui ette kujutasin – vanast albumist välja võtta, uues albumis sobivalt paigutada (uue albumi lehed on veidi suuremad, nii et fotosid tuli teisiti paigutada, siis oli ilusam), ükshaaval neid kleepse nurkadesse kleepida, vaadata, et fotod ei jääks viltu ja vahed oleks ühtlased… nii et ma paigutasin ära ainult neli lehekülge 🙂 Vanas albumis võtsid need fotod enda alla kuus lehekülge, kokku oli vanas albumis lehekülgi 82 – nii et kaduvväike osa. Aga eks ma nokitsen vaikselt edasi, kui sobiv hetk ja tuju tekivad. Õnneks olen uue albumiga väga rahul – kaanekujundus on mu meelest päris stiilne, sisu kukkus ka üsna hästi välja. Aga otsustage ise:

CIMG3290

CIMG3291

Siis on mul neli 300 pilti mahutavat 10×15 taskutega albumit, kus on sees kõik fotod alates 10×15 värvipiltide massidesse jõudmisest kuni märtsi lõpuni 2007. Kuna mul oli vanasti kombeks teha fotosid paberile võimalikult kiiresti, tellisin värskete emotsioonide ajel alati liiga palju pilte… Ja siis hiljem harvendasin iga paari aasta tagant ning viskasin hunniku pilte välja. No see oli mul omamoodi hobi 🙂 Novot, ja kui alguses oli mul neid 300 pildiga albumeid kaheksa, siis nüüd olen nii palju pilte välja visanud, et alles on vaid neli, ülejäänud seisavad tühjalt ja ootavad ära andmist (pole viitsinud otsida kedagi, kes neid tahaks). Nüüdseks, ma arvan, on nii palju aega möödas, et emotsioonid on juba küllaltki adekvaatsed ja rohkem välja viskamise vajadust ei ole.

Ja siis on mul kogu pildimajandus alates Londonisse kolimise ajast, mis on seni vaid blogis. Ja need õnnetud pildid 2007-2009, mis jäid kõvakettale. Ja kõvaketas, mis läks parandusse, kus anti lootust, et ilmselt on isegi võimalik neid päästa, aga see võtab kõvasti aega ja kui õnnestub, siis otse loomulikult ka kõvasti raha (millega ma olin nõus, sest mälestused on minu jaoks seda raha väärt). Sellest on nüüd juba üle poole aasta möödas – vahepeal unustasin kogu värgi täiesti ära. Kui meelde tuli, siis arvasin, et ju on mu ketas kuskile kapinurgale ununenud, sest see pole tolle tüübi põhitöö… Kirjutasin talle meili ja kinnitasin, et ma ikka väga tahaks oma ketast korda saada… Ja tüüp ei vasta mu meilile 😛 Noh, eks ma vaatan, kuidas temaga ühendust saan, kuna teda soovitas asjatundlik tuttav, siis ma ülearu ei muretse, et ta mulle käru keeraks vms. No ja ketas oli tuksis nagunii, ise ma poleks osanud sellega midagi teha (teine asjatundlik sõber vaatas kunagi üle ja ütles, et tema oskustest siinkohal ei piisa).

Ühesõnaga pole kindel, kas saan need peaaegu kolm aastat täiskvaliteedis tagasi või jäävadki need mälestused mulle vaid suuruses 400/640px laiem külg (ehk paberile panemiseks väga kehva kvaliteediga). Vähemalt on olemas, vähemalt tekkis mul just Londonisse kolides komme kõik head pildid ka blogisse panna, vähemalt VAADATA saab. Blogist ma teen ikka aeg-ajalt salvestusi oma arvutisse, juhuks kui Bloggeri serveris miski tuksi minema peaks.

Loodan muidugi, et saan ikka kettal olnu ka kunagi tagasi. Ja kindlasti pole mul kavatsust enam 10×15 fotosid albumitaskutesse toppida, nüüd tahan juba rohkemat 😛 Kunagi mõtlesin, et ostan edaspidi ainult need tühjade lehtedega albumid, see annab rohkem kujundusvõimalusi – võin pilte vastavalt oma suvale erineva suuruse ja kujuga teha. Välja lasta saab küll ainult teatud arvu standardsuurusi, aga saab ju jätta valged ääred ja ise välja lõigata, seega põhimõtteliselt on võimalused piiramatud.

Noh, nüüd ma olen kindel, et teen hoopis fotoraamatu(d). Sest käsitsi seda kõike teha on tunduvalt keerulisem, kui arvutis kujundada ja lõpptulemus jääb palju professionaalsem ka. Ma olen perfektsionist, kui ma ise albumisse peaks kirjutama, läheks kõik raudselt viltu ja käekiri oleks kole ja… Nii et igati äge, et nüüd on need fotoraamatu tegemise võimalused olemas.

Eestis muidugi on see teenus minu mahtude jaoks täiesti mõeldamatult kallis. Blurbis on aga üsna näritav hind – just siis, kui teha korraga paksem album, lisalehtede lisamine ühtede kaante vahele on üsna odav. Ma vaatasin neid hindu küll juba mõnda aega tagasi, nii et ma ei oska teile konkreetseid numbreid öelda, olen unustanud. Mäletan ainult seda, et mõtlesin: selliste hindadega võin seda endale täiesti lubada.

Ei tea, millal ma ükskord tegudeni jõuan, ilmselt mitte niipea. Ja fotosid tuleb ju kogu aeg juurde ka, nii et töö läheb järjest suuremaks. Aga ükskord teen ära, selles olen kindel. Kui olen suutnud ära otsustada, mil viisil see kõige targem on.

Sest noh, nüüd on mul ausalt öeldes küsimus, on’s üldse mõtet teha lihtsalt fotoalbumit, kui pean nagunii blogi, kuhu panen kõik needsamad fotod? Albumis oleks need kontsentreeritumal kujul ja kõike, mis blogis, ma sinna kindlasti ei paneks. Kui mul on aga nagunii plaanis blogist raamat teha, siis oleks eraldi fotoalbum mõnes mõttes tarbetu kordamine, vähemalt minu enda jaoks. Samas kui oleks soov teistele fotosid näidata, oleks eraldi album kindlasti parem, kui blogiraamat kätte anda, et nad siis seda lehitsema ja fotosid otsima peaks.

Nii et ma veel mõtlen. Kindel on see, et pulmadest teen eraldi fotoraamatu. Aga ülejäänu? Ei tea. Blogi puhul kah küsimus, kuidas seda jagada. Ilmselt iga (paari) aasta kohta üks raamat – terve blogi ühte ei mahu, sellest sain juba aru. Ja ma ju kirjutan kogu aeg juurde ka. Võiks ilmselt näiteks nii, et esimesed paar aastat ühte raamatusse ja suuremast mölapidamatuse ajast iga aasta jaoks eraldi. Ja mulle tundub, et lihtsalt Blurbi konvertimist kasutades ei tule midagi välja, pean ikka nullist raamatut alustama, käsitsi kõik jutud ja pildid sinna kopeerima.

Samas oleks ikkagi võib-olla hea, kui oleks ka eraldi fotoalbumid… Blogiraamatud aastate kaupa, albumid pigem perioodide kaupa… Oeh. Kõike annab sadat moodi organiseerida. Ja kes teab, millal mul selle kõige jaoks lõpuks aega on. Kõigepealt oleks hea algus see, kui õnnestuks oma blogi ära kolida 😀 Selle käigus ju tahan veidi toimetada, enne ei hakka kindlasti raamatut tegema.

Nii et jah… Pööran nüüd vabadel hetkedel tähelepanu jälle pigem blogi kolimisele ja ketta taastamisega seotud asjaajamisele. Ja kui on kihk fotodega tegeleda, siis nokitsen lapsepõlvepiltide albumiga edasi. Kunagi viie aasta pärast saan ehk siis kõik valmis ka 😀

Igatahes olen ma aru saanud, et fotoalbumisse ongi targem pilte valida vähemalt aasta (või isegi mitu aastat) pärast nende tegemist – siis pole emotsioon enam nii suur ja oskab palju objektiivsemalt parimaid välja valida 🙂

Mõtisklus blogiraamatust

Ma olen alati tahtnud oma blogi kunagi raamatuks teha. Algusest peale, kõik postitused – ainult minu enda jaoks. Nüüdseks on ju olemas ka mitmed teenusepakkujad, kes seda teevad… Blurbi blog to book näiteks.

Miks see mul just praegu meelde tuli – lapsepõlvefotosid ümber tõstes hakkasin jälle oma fotomajandusele mõtlema, mis on juba aastaid täiesti soikus. Viimati tegin fotosid ju albumisse enne esimest korda Londonisse kolimist. Ja teatavasti läks mu kõvaketas tuksi, nii et 2007 märtsi lõpp kuni 2009. aasta lõpuni on kõik fotomäletused vaid blogis. On mingi väike võimalus, et ketta saab korda teha, aga see pole midagi kindlat.

Nojah, aga see blogiraamat. Ma ei kujuta ette, mis kvaliteediga need pildid seal jääda saavad, olen neid blogi jaoks ju alati väikseks lõiganud – kasvõi just sellepärast, et võõrad ei saaks minu fotosid nii oma arvutisse seivida, et neist kvaliteetset pilti paberile lasta. Mul on fotode laiem külg 400, hiljem 640 px – paberil jääks ilmselt üsna karvane.

Aga mis oleks alternatiiv? Ok, kui ma isegi näiteks saaks oma fotod kettalt tagasi… Ikkagi peaks ma need siis ju enne blogis ükshaaval kvaliteetsemate vastu välja vahetama (mul on praegu kindlalt vähemalt 3500 fotot blogis, pole üldse mitte väike töö) või siis blogi kõigepealt vanal kujul Blurbi süsteemi tõmbama ja seal ükshaaval fotofailid suuremate vastu välja vahetama (kui niipidi üldse saab, seda ma veel ei tea).

Kuna mul on nagunii blogi kolimine plaanis, võiksin selle käigus kõiki postitusi üle vaadates ju põhimõtteliselt ka fotod kvaliteetsemate vastu välja vahetada ja neid edaspidi pannagi üles selle mõttega, et kvaliteet oleks piisav hilisema blogiraamatu trükkimiseks… Aga sel juhul tekib omakorda probleem, et peale minu saavad neid enda arvutisse salvestada ja soovi korral paberile trükkida ka kõik võõrad ja vat see mulle ei meeldiks.

Või kas ei ole kuidagi nii võimalik (Bloggeril küll mu meelest mitte, äkki WPs), et ma ise laen suurema foto üles ja see on mul süsteemis olemas (st kui Blurb sealt mu blogi tõmbab, siis saab hea kvaliteediga failid), aga lugejad pääsevad ligi vaid netikvaliteedi suuruses piltidele? See oleks ideaalne. Aga blogi puhul, ma kardan, teostamatu.

Tegelikult, nii palju kui ma aru sain, impordib Blurb nagunii ainult WP online versioonist, oma serverist ma ei tea, kas saakski. Aga ma pole veel väga süvenenud kah.

Sellised mõtted laupäeva öösel. Ja tegelikult ma võiks juba magada 😉

Scroll to Top