Keerasin anonüümse kommenteerimise kinni.
Mis mind selleks lõpuks ajendas?
Olen avameelsuse ja piltide teemat sada korda lahanud. Kõik, kes on siin vähekegi pikemalt lugemas käinud, on mõnda selleteemalist postitust kindlasti lugenud. Ühesõnaga ma olen kõik hoolega läbi mõelnud ja otsustanud, et hetkel on kõik hea just nii, nagu ta on. Kõik asjaosalised, keda fotodel näitan, on rahul. Lapsed kasvavad ja avaldavad oma arvamust siis, kui nad asjast rohkem jagama hakkavad (praegu on ainuke arvamuse avaldaja Plika, kes ikka vahel emme blogi nõuab, et sealt pilte vaadata) – kui nad ühel hetkel leiavad, et ei soovi olla internetis nii avalikult eksponeeritud, saan blogi ühe klikiga privaatseks muuta või WordPressi kolinuna kõik vajalikud postitused parooli alla panna. Kui ma seda kõike juba varem teinud pole 😉 Aga praegusel konkreetsel hetkel ei tunne ma veel vajadust.
Ja veelkord ei, siinkohal pole ka mõtet tulla küsima, kas ma ikka olen sellele mõelnud, et internetis pole miski salajane, mis korra sinna riputatud, on seal igavesti, et iga vähegi targem inimene oskab ka parooli all olevaid asju näha jne jne jne. JAH, OTSE LOOMULIKULT OLEN. Ma ei kirjuta siia midagi valgustkartvat, mida peaksin häbenema või varjama. Võimalik parool või privaatseks muutmine tulevikus oleksid vaid nö inimestele tänavalt.
Lisaks olen ma sada korda palunud, et inimesed ei kommenteeriks anonüümselt. Olen sada korda öelnud, et mulle pole oluline nende isiku tuvastamine, vaid võimalus oma kommenteerijatel vahet teha. Isegi kümme A-d, kümme S-i ja kümme T-d oleks paremad, kui 30 anonüümset, eks? Edumeelsemad muidugi kommenteerivad oma nime alt või valivad endale meeldiva aliase, mistõttu neid on veel kergem eristada. Ja ma olen neile selle eest väga tänulik.
On palju mõnusam, kui minuga suhtlevad inimesed, mitte anonüümsed. Paraku on enamik inimesi nii mugavad, et kui anonüümselt kommenteerimise võimalus on antud, siis nemad paari lisaklikki teha ei viitsi.
Ma saan aru, et siia satub ka täitsa uusi lugejaid. Ma saan aru, et tavaline kinnine eestlane võib esmapilgul imestada, et nii avameelne ja nii palju pilte, kas ta ikka on mõelnud. Saan aru, et kui minu jaoks on elementaarne kellegi blogi kommentaariumis millegi pärast muret väljendades seda ka põhjendada, siis paljude jaoks mitte. Ja rangelt võttes pole ju küsimused “See “teine pere” ikka teab ja on nõus, et nende laste pildid netti paned? ja “piltidega ju võiks olla ettevaatlikum …” sugugi ebaviisakad ega solvavad.
On üsna tõenäoline, et kui nende küsijad oleks vaevunud omale mingi nime valima, siis ma oleks ka viisakalt vastanud. Aga kuna nii avameelsuse/avalikult piltide näitamise kui anonüümse kommenteerimise teema on siin sada korda jutuks olnud, siis kaks väikese ajavahega mõlemas aspektis minu soove ignoreerivat kommentaari ajasid juhtme kokku. Ma pole just eriti kannatlik inimene, teate 😀
Üks noist anonüümsete kommentaaride autoritest viitsis mulle tolle postituse alla ka seletuse kirjutada, mille eest ma olen väga tänulik, see pani mind inimeste mõttemaailmast paremini aru saama ja aitas anonüümsuse kinni keeramise suhtes lõpliku otsuse teha.
Näed, oligi juhulugeja, kes lihtsalt polnud ühtki mu sadat tolleteemalist postitust lugenud… Kes polnud ilmselt siin ka piisavalt ringi vaadanud, et mõne taoliseni jõuda (mul on paremal ääres blogi lühitutvustuseski üks link, ehkki nüüdseks on mu mõtted juba veidi konkreetsemaks muutunud, nii et võiksin seal ehk mõnd uuemat postitust linkida) või teinud järeldust, et kuus aastat blogi kirjutamist on piisavalt pikk aeg selliste teemade üle mõtisklemiseks. Kes ei pidanud vajalikuks ka mainida, et “ma pole siin kaua lugenud, nii et ma ei tea, kas sa ikka oled mõelnud sellistele ohtudele… bla bla”. Tema lihtsalt eeldas, et ma polnud mõelnud ja ütles, mida tema meelest teha võiks. Täiesti heatahtlikult.
Lisaks jõudis mulle tema kommentaarist lõplikult kohale ka see, milleni ma oleks pidanud ilmselgelt juba aastaid tagasi jõuda – ma võin paluda palju tahan, kõik inimesed pole seda nagunii lugenud ja/või kirjutavad mugavusest ikka anonüümselt.
Ilmselt on teisigi, kes arvavad, et kuna ma neid ei tunne, siis pole ka vahet, kas nad kirjutavad mingi nime või mitte. Nagu ma eespool seletasin, minu jaoks on suur vahe.
Enamik inimesi ongi mugavad ja ei viitsigi enne kommenteerimist suuremat mõelda – see ei tähenda sugugi, et nende (anonüümsed) kommentaarid on pahatahtlikud. Aga kuna anonüümsus mind ennast häirib, järelikult tuli midagi ette võtta.
Ühesõnaga – kuna minul on probleem 😀 Siis ma ka lahendasin selle. Keerates anonüümse kommenteerimise kinni. Olen seda varem korduvalt kaalunud, aga jätnud asja vanaviisi põhjusel, et osad inimesed, kel oleks midagi asjalikku öelda, jätaks siis kommenteerimata.
Praegu mõtlen nii: kes tahab, see kommenteerib ikka. Enamikul on Google’i konto juba olemas, siis on vaja vaid esimest korda kommenteerides bloggeris omale display name valida (mis võib olla, eks, ükskõik mis) ja selle alt kommentaarid edaspidi ilmuvad, mingit lisainfot (päris nime vms) mina ja teised lugejad ei näe. Kui kontot pole, siis selle tegemine pole ka kuigi vaevarikas. Kui ei viitsi – nojah, eks siis jääb kirjutamata 🙂
Ennustan, et kommentaare tuleb tulevikus vähem, aga see-eest peaks kvaliteet paranema. Usun, et on vähem lahmimist ja läbi mõtlemata juttu. Kahju muidugi, et mõni tore mõte ka ehk lugemata jääb, aga eks ma katsun ikka kiirelt WordPressi kolida, siis on kõik superluks.