See pealkiri on ehk veidike kohmakas, aga ma ei osanud paremat panna.
Nüüd, kus ma olen rase, tundub mulle, et igalt poolt tulvab sellealast infot. Avastan, et sõbrad-tuttavad on rasedad (iga natukese aja tagant tuleb keegi kapist välja), satun lugema blogi, mille autor on hiljuti esimese lapse sünnitanud, vaatan koos Mehega Las Vegase viimast (st viiendat) hooaega, kus Delinda on rase ning kõik sarjas juhtuvad sündmused on nii tuttavad, ahhaa-efektiga – ka mina olen just sedasama läbi elanud või sellest lugenud või sellest mõelnud. Jne jne jne.
Rasedatest töökaaslastest… Ma ei mäleta, kas ma olen blogis maininud, et selles uues kohas on meil kohvikus üks tüdruk, kes küsis mu rasedusest kuuldes esimestel päevadel nii palju küsimusi, et ma pidin paratamatult lõpuks uurima, kas tal endal on ka lapsesaamine lähemal ajal plaanis. Ja siis ta ütles mulle saladuskatte all (tööl ei teadnud sellest veel mitte keegi), et ta vist ongi. Ta on minust paar aastat vanem, oma mehega õnnelikult koos, pidid koju puhkusele sõites nagunii pulmaplaane arutama jne. Meil oli nii palju rääkida kogu aeg, kogemusi jagada ja nõu anda jne.
Ta oli välja arvutanud, et tähtaeg peaks tal olema kusagil jaanuaris, seega 2-3 kuud minust hiljem. Perearsti juurde rasedusele kinnitust saama ta ei jõudnudki (kõik kodus tehtud testid olid positiivsed). Teisipäeval polnud ta tööl, kolmapäeval oli terve hommikupooliku väga vaikne ning minu uurimise peale, mis viga on, sain teada, et rasedus katkes. Ma ei tea detaile, ta ei tahtnud rohkem rääkida ja ma otse loomulikult ei üritanudki peale pressida. Lihtsalt nii kohutavalt niru tunne on. Tema rasedus, sama plaanimatu kui minu oma, tuli talle suurema rõõmuna kui mulle… Kui mõelda sellele, kuidas oleks õiglasem, võiks ma julmalt võttes öelda, et pigem oleks minu rasedus pidanud katkema, mitte tema oma (ja kui see oleks nii juhtunud, oleks ma lihtsalt arvanud, et mu päevad jäid hiljaks, ma poleks sellest teadagi saanud). Ah, nii on väga vastik öelda. Ma ei kujuta enam ette, mis mina teeks, kui mu rasedus nüüd järsku katkeks. Peaaegu pool on juba selja taga, ega seda enam nii kergesti ei juhtu… Õnneks. Aga seal pole vist küll mingit vahet, millal see juhtub – oled sa sellest teadnud kaks nädalat või kaks kuud – ühtmoodi kohutav on ikkagi.
Ta tuleb homme jälle tööle, ma kohe ei tea, kuidas käituda. Ei mingeid rasedusjutte enam, mul on piinlik tema kuuldes midagi teiste kolleegidegagi rääkida. Nii kahju on! Ja midagi teha ei saa. Nii kurb. Nii ebaõiglane.
Rõõmsama poole pealt – sain hiljuti teada veel ühest rasedusest Mehe lähedases sõprusringkonnas. Ei ole minu asi siin nimesid loopida, seesinane kirjeldus peaks vast piisavalt üldine olema, et mitte diskrimineerida. Aga mul on nii kohutavalt hea meel! Sest ma tean, et lapsega tuleb ikka peamiselt teiste lastega perede seltsi otsida – see on paratamatus, elu lihtsalt muutub nii palju. Ja nüüd on siis (veel) üks kohe omast käest võtta. Äge!
Sõbrad, siinkohal egoistlik üleskutse teile – jääge aga kõik rasedaks! Tikril on seltsi vaja 😀
Aga selle uudisega seoses teravnes ainult igatsus Eesti järele, kuhu me niipea veel tagasi kolida ei saa. Noh, eks elu näitab.
Ja see blogi, mida ma täna lugema sattusin (mille autor on pealegi minu nimekaim) – mul on bookmarkides igavene hunnik blogiaadresse, mis ma olen sinna erinevatel aegadel lisanud, kui mingi juhuslikult ette sattunud blogi huvitav tundub. See blogi on mitme mu igapäevase blogi blogrollis ja olen seda tükati varemgi lugenud, täna otsisin lihtsalt midagi kohvi ja võileibade kõrvale. Aga te ju teate mu kiiksu, et ma ei pane enne midagi RSS lugejasse, kui olen selle algusest peale kronoloogiliselt läbi lugenud. Noo, ma vist nüüd võtagi selle ette, kui elu jälle rahulikumaks läheb ja aega arvutis passida on.
Ooh. Aga muidu on nii, et eraeluliselt on lill ja töiselt p*sk. Töö enda kannataks veel ära, sest pole midagi kontimurdvat ja kolleegid on okei, aga see firma, uue koha managerid ja kogu suhtumine teeb lihtsalt nii vihaseks. Ajab nii trotsi täis. Tundub nii mõttetu. Ja see igahommikune kuuest tõusmine ja iga päev raisatud kaks tundi ühistranspordis hakkavad ka järjest rohkem vastu. Kordan endale küll, et ainult kolm kuud veel – ja see tähendab praktiliselt kahte kuud, sest juunist on kolmandik juba läbi, juulis olen kolm nädalat puhkusel ja augusti lõpus võin juba dekreeti jääda… Aga ikkagi! Ma ei taha seal enam päevagi olla. Grr.
No kannatan välja, mis mul muud üle jääb.
Vast aitab ka sellest filosoofilisest mulast. Sissekande mõte jääb nii ehk naa kaheldavaks, aga ma pean ju teile ometi mingit lugemismaterjali pakkuma ja möödunud sündmuste kroonikat ju veel ometigi teha ei viitsi (vaatasin küll neli kausta pilte läbi ja kustutasin hulga mõttetuid ära, aga blogi jaoks valimiseni ja lõikamiseni veel ei jõudnud) – paar kuud kannatab küll selle kiire asjaga 😉 Muhahaa.
EDIT: Ja siis ma leidsin uuesti üles selle blogi, mille kunagi Sitemeteri kaudu avastasin, aga unustasin bookmarkidesse panna. Eestlane londonis, kes on minust oma praeguse rasedusega umbes-täpselt nädal taga. Lugesin seekord veidi põhjalikumalt, vaatasin blogi algusaegu… Ja blogi sai alguse tema esimese lapse sünnilooga, mida mul jälle hullult põnev lugeda oli.
Oi, ma peaks temaga kuidagi ühendust võtma või midagi. Teine eestlanna, kes on Londonis rase. See oleks ju tore! Huvitav, kui palju rasedaid Eesti naisi üldse praegu Londonis on? Jajaa. Selle blogi ma pean ka ette võtma, algusest peale.