No hea küll, mitte et miskit põrutavat juhtunud oleks, aga viimased kaks päeva on tavapärasest rutiinist siiski mõnevõrra eristunud 😛
Eile käis Kadri külas, sai palju juttu räägitud, muuseas vaieldud elu eesmärkide, nende saavutamise ja ökoehituse teemadel. Tegelikult me jõudsime suht samade asjadeni välja, lihtsalt kujutlus teekonnast oli erinev. Ja ehitusteema on mul nüüd jälle mõtetes nii kinni, kui üldse olla saab. Ega me lähema paari aasta jooksul kindlasti ei kavatse miskit ehitama hakata, aga kunagi tulevikus raudselt. Seni võib ju unistada.
Abikaasa tegi esimest korda elus ühepajatoitu, see sai imehea… Toorjuustukook oli ka imehea, Abikaasa tellis oma sünnipäevaks samasuguse.
Täna hommikul rõõmustas Plika mind sellega, et suutis poolalasti korteris ringi jooksmise vahepeale täiesti iseseisvalt potil käia – mina olin sel ajal köögis ja tegin endale süüa, miski hetk tuppa tulles tundsin, khm, aroomi… Ja avastasin, et see tuleb täiesti õigest kohast. Uskumatult suur samm – seni oleme pidanud ikka Plikal kõrval istuma ja teda lõbustama, vaid siis on vahel õnnestunud. Aga hakkab lõpuks seostama!
Ilm, mis oli kõik neli vaba päeva eriliselt halb, läks täna otse loomulikult imeilusaks – päike paistis terve päeva ja oli jälle soe, nii soe. Läksime Plikaga kell üksteist mänguväljakule, nagu igal hommikul ja avastasime, et seal kõrval toimub mingi projekti raames playout ehk kohale sõitis vahva kirjuks värvitud autobuss viie vabatahtlikuga, kes seadsid üles kõiksugu vahvaid asju – sai maalida, mängida, meisterdada, joonistada… Ja see kõik oli täiesti tasuta. Ma sain kava ka, meie linnajao erinevates parkides teevad seda terve aprillikuu, iga päev kaks parki, 12-14 ja 15-17, meie omasse tulevad kahe nädala pärast veel korra. Üritus oli mõeldud küll 3-15 aastastele lastele, aga Plikat keegi ära ei ajanud, ta oli seal esimese tunni jooksul ka ainus laps 😀 Meie mänguväljakul on nimelt hommikupoolikutel täielik vaikus, paremal juhul on üks Plikaga samas vanuses laps veel. Aga päraslõunal, nii harva, kui sinna siis satume, on seal see-eest palju lapsi, nii et nad oleks pidanud pigem õhtuse aja valima.
Igatahes oli ka Plikal lõbu laialt – kõigepealt vaatas ta poole kaheteistkümnest saadik, kuidas nad asju üles seavad, kooserdas otse loomulikult jalus ning näppis kõike… Ja siis sai kolmveerand tundi vaibal lebotatud ja ühe kasti sisu uuritud – seal oli kõiksugu muusikariistu, need tilisevad kellad ja igasugused raputatavad asjad ja… Lõbu laialt! Tavaliselt hakkame 12 paiku kodu poole astuma, seekord läksime alles kolmveerand üks. Lõunauni jäi lõppkokkuvõttes kõigest veerand tundi hiljaks, polnud hullu. Igal juhul oli väga lõbus ja kahe nädala pärast oleme ka kindlasti kohal. Meie lahkudes tekkis juba teisi lapsi ka, nii et loodetavasti sai see vahva üritus korraliku hoo sisse.
Õhtut sisustas Plika muuseas sellega, et sai kätte oma s*tase mähkme ja määris selle vannitoas igale poole laiali – vaibale, põrandale, kraanikausi jalale… Nojaa, täiesti meie viga, et see üldse tema käeulatuses oli, ma unustasin õigel ajal ära likvideerida. Tagajärgede koristamine võttis kolm korda kauem aega. Aga noh, humoorikas sellegipoolest… Tagantjärele vähemalt 😛 Eks vannitoa põrandat oligi juba vaja pesta.
Sellised juhtumised siis meie peres 🙂
Aga teate, ma pean ikka iga päev tunnistama, et elu on ütlemata ilus ja ma olen nii õnnelik. Hea on osata tunda rõõmu igapäevastest pisiasjadest, ma valdan seda kunsti järjest paremini!