igapäevaelu

…õuest 😛

Läksime Plikaga täna tavapärasele jalutuskäigule, aga väljas tibutas piisavalt tugevalt, nii et ma ei tahtnud mänguväljakule minna. Kuna aga värsket õhku on ju lapsele ikka vaja, siis otsustasin natuke meie väravatagust puhastada – meil on maja ees ribake maad, mis viib ukseni ja külje peal on prügikastid… Ma olen juba nädalaid vaadanud, et peaks seal koristama, nurkades olid lehed ja praht maas, prügikastide kõrval ja vahel samamoodi. Aed (õigemini müür) on maja ees täpselt nii madal, et seal peal saab mõnusalt istuda – soojemate ilmadega on seal vahest ikka teismelised hänginud (väga tüütu iseenesest), nemad ja suvalised möödujad on kõik selle prahi ilmselt aja jooksul sinna visanud.

Igatahes võtsin prügikoti, harja ja kühvli ning asusin tegudele. Plika hängis niisama ringi, käis väravast sisse-välja ja tüütas mind. Miski hetk läks ta koridori ja lükkas välisukse kinni. Mina olin muidugi võtmed tuppa jätnud ja ei saanud sneprit lahti 😀 Õnneks oli mobiil taskus – sain Abikaasale helistada ja öelda, et ta korra koju sõidaks ja ukse lahti teeks. Kui mobiili poleks ka olnud, oleks pidanud mõnelt möödakäijalt laenuks paluma… Ma ei tea, mis ma oleks näiteks siis teinud, kui Abikaasa oleks kuskil meeletult kaugel töötanud – ise võiks ju veel väljas passida, aga kui laps on teisel pool ust… Nii ma siis rahustasin Plikat, kes üksi koridoris lõksus oli – õnneks on uksel klaas, mis läbi ei paista, aga kontuure näeb küll, nii et Plika sai mind näha, see kindlasti aitas.

Kui Abikaasa oli ukse lahti teinud ja tööle tagasi läks, sattus Plika miskipärast hüsteeriasse, nii et koristamisest ei tulnud enam midagi välja. Nagunii oli lõunasöögi aeg peaaegu käes – läksime tuppa, rahustasin ta maha, söötsin kõhu täis ja panin magama. Siis ei suutnud aga vastu panna ja läksin välja tagasi, et alustatu lõpule viia. Tirisin prügikastid ka eest ära ja sain kõik kuni maja nurgani puhtaks tehtud.

Sealt edasi oli tee kinni, sest kõik remondi käigus siit korterist välja visatud mööbel ja muu praht oli sinna kuhjatud – omanik on lubanud mitu korda orgunnida selle äraviimise, aga seni pole miskit juhtunud. No ausalt öeldes pole me ka ise mingit initsiatiivi üles näidanud, sest see suuremat ei häirinud meid. Aga nüüd tahaks küll, et kogu selle jama minema saaks – siis pääseks me ka aeda. Teoreetiliselt on see küll alumise korteri aed, aga naabrid ilmselt ei pahandaks, kui me Plikaga ka seal hängiks 😀 Ja sinna saaks veel pesunööre panna, nii et ma saaks väljas pesu kuivatada… Ühesõnaga motivatsioon tuli ühes soojade ilmadega. Õnneks mainis omanik prügi ka oma viimastes kirjades ja lubas ikka lasta ära viia – nüüd käime talle ise ka peale, siis saab ehk asja lõpuks tehtud.

Hirmus lõbus oli vahelduseks midagi natuke teistsugust teha – kes oleks võinud arvata, et prahi kokku korjamine ja pühkimine võiks sellist rõõmu valmistada. Aga no ma olengi ju paras korramaniakk, mis seal imestada…