Kevad?
igapäevaelu
Kevadeigatsus
Nagu te olete tähele pannud, pole ma viimasel ajal niisama eluolust suuremat kirjutanud. Asi on lihtsalt sellest, et mul on talvest täiega kopp ees ja kogu see hall olemine mõjub sutsu rõhuvalt.
Vahepeal paistis päikest nagu rohkem ja energiat oli üleüldiselt rohkem… Suuri positiivseid asju oli ka rohkem (vanemahüvitis, suurpuhastus jne). Nüüdseks on jälle hall argipäev ja kuigi ma püüdlikult rutiinist kinni pean, üritan võrdlemisi tubli olla ja kõike korras hoida, siis tunnen, et ma ei tee seda enam niivõrd hingega kui kohusetundest. Kohusetundest pole aga asju üldsegi nii hea teha, seda särtsu ja rõõmu lihtsalt pole. Parem muidugi, kui üldse tegemata jätta 😛
Tuleks see kevad juba rutem! Ma olen täiesti kindel, et kui päike paistaks, linnud laulaks ja kõik läheks jälle roheliseks, oleks ka minul energiat ja head tuju poole rohkem. Praegu aga on jälle ligi hiilinud see pohhuism, mis paneb soovima, et mul poleks ühtki kohustust, et ma võiks päevade kaupa tugitoolis istuda ja arvutiekraani vahtida, mitte – oh õudu – lapsega väljas jalutada või koristada või… Eks ma ikka jõudumööda teen seda kõike.
Et positiivsema noodiga lõpetada – käisime täna õhtul esimeses leeritunnis (mis tegelikult oli küll juba kolmas). Ja ainult süvenes see tunne, et oleme õiges kohas ja teeme õiget asja – mõnus väike seltskond ja tore õpetaja.
Paar eile tehtud pilti leidsin ka veel, kuidas siis ilma illustratsioonideta saab.
Algselt keset tekki pandud Plika nihverdas ennast ühes kaarega poolenisti põrandale:
Ehh, magama nüüd. Loodetavasti on unenäod kevadised ja päikselised 🙂
Sünnipäevalastele hurraa!
Õeke 31, Eesti 91, daki.elab.siin 5 🙂
Hoirassaa ja pudel rummi
Käes on jälle sünnipäev
Mullalõhna ninna tungib
Uusi kortse laubal näed
Muret ära siiski tunne
Ilus elu on veel ees
Kuniks ennast noorelt tunned
Mullalõhn ei liiga tee
(kirjutasin selle luuletuse algselt Marise sünnipäevaks)
Ilus päev
Eilne vestlus poes:
Tikker: “Mis me siis leiva peale ostame?”
Mees: “Leppisime ju kokku, et sööme putru.”
Tikker: “Ma tuletan sulle seda homme hommikul meelde!”
Mees: “Sul pole vaja mitte midagi meelde tuletada, ma toon selle pudru sulle VOODISSE!”
Mees sõnast, härga sarvest 😉
Tõe huvides peab küll ära mainima, et sööma läksin ma seda putru siiski kööki, oli lihtsalt mugavam 🙂
Ja üldises plaanis ei saa ma hoolimata kes teab mitmendast katsest hommikul tervislikumalt sööma hakata endiselt aru, kuidas selle pudru peal lõunani vastu pidada. Jajaa, hommikul vara pole eriti isu, pudrukausikesest täiesti piisab. Ainult et… Kahe tunni pärast on kõht tühi! Tänagi sõime üheksast putru ja üheteistkümnest kohvi-võileibu.
Aga muidu möödus ülejäänud päev pulmade tähe all – käisime mu onutütre registreerimisel. Hästi lihtne ja tagasihoidlik, pärast oli väike pidu ca 30 inimesega seltskonnas… Sellest hoolimata (või ehk just tänu sellele?) olid need ühed parimad pulmad, kus seni käinud olen. Lihtsalt nii armsad ja südamlikud. Palju-palju lapsi sinna lisaks. Ja registreerija jutt näiteks oli tunduvalt asjalikum, kui Pärnus.
Plika pidas ennast üle mõistuse hästi üleval – ei nutnud kordagi, väike virin tühja kõhu pärast oli ainus kõvem hääl, mis tema suust tuli. Muidu oli seltskonnas, käis vahepeal teiste süles ka, vahepeal magas natuke minu rinnal laenuks saadud kandekotis (unustasime kiiruga lina maha, aga peokohas elas suur lastega perekond, oli kõike vajalikku) ja pidas väga ilusasti vastu. Lust ja rõõm!
Pildil tirib Plika pruuti juustest 🙂
“Kevad”hommik
Tegelikkuses küll pigem talvine pärastlõuna, aga tunne on teatavasti see, mis loeb 😉
Väike kiilaspea:
Kuninga kass:
D-vitamiini vannid (tegime veerandtunnikeseks akna ka lahti):
Tänase päeva valem: Raimond Valgre + päike + tühi hambapastatuub = (alasti) tantsutunnid keset elutuba (mis viivad teadagi milleni)
Sellistel puhkudel on kevad tõepoolest südames 🙂