Ärkasime vastupidiselt eilsele piisavalt vara, et emaga koos hommikust süüa. Nokitsesime koos Mehe ingliskeelse CV kallal. Käisin Maideniga jalutamas-kärutamas, muuhulgas sai lõpuks läbi käidud Lutsust, et saada kätte 2008. aastal sündinuile mõeldud raamat ja Lotte kandekott ning põikasime sisse Antti juurde galeriisse, kus sai kohvitatud, saiakesi söödud ja juttu aetud, kuniks lapsed akna taga põõnasid.
Postkastist leidsin kirja kahe tasuta 50 digipildi kupongiga, mille üks blogilugeja mulle saatis, lihtsalt heast südamest. Aitäh sulle veekord, Kadri!
(Selle peale meenus veel kaks toredat seika eilsest, mis blogis mainimata jäid – esiteks nägin jalutamas käies oma onutütart, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin ja kes mind üllatusena ühele oma elu väga tähtsale sündmusele kutsus. Teiseks sain ma ülimalt armsa kirja seni anonüümselt lugejalt, kes otsustas lihtsalt oma olemasolust teada anda – ja tema kirjast tuli välja, et meil on päris palju ühist, lapsepõlvelinnadest ja pea ühevanustest tütardest sarnase nimega süüa tegevate meeste ja üleüldise mõtteviisini välja. Selliseid kirju on alati ütlemata tore saada 🙂 )
Tagasi koju jõudes ootas ees Mees taaskord ühe valmis kirjutatud motivatsioonikirjaga ja ahjus küpseva ning meelierutavaid aroome eritava kanaga. Pärast õhtusööki läksid ema ja Mees Maximasse söögivarusid täiendama, seekord jäin mina lapsega koju.
Ja siis vaatasin ma oma pangaarvet. Ja avastasin, et vanemahüvitis on lõpuks üle kantud. Umbes-täpselt selles summas, mis kunagi ammu juulis välja arvutatud summast veel puudu oli. Ja oi, kuidas ma siis mööda tuba ringi tantsisin ja kõiki kõrgemaid jõude tänasin, et selle jamaga nüüd lõpuks ühel pool on.
Enamik tollest tagantjärele saadud summast läks seni tekkinud võlgade ja kommunaalide maksmiseks, aga ma tegin seda suure rõõmuga. Arvestades järelejäänust maha enne järgmise raha saabumist maksmist nõudvad arved, jäi järele vaid pisut üle 4000 krooni – see on siis söögi ja muu vajaliku raha täpselt kuuks ajaks. Eelmisel kuul kuluski umbes selline summa, seega priisata pole endiselt miskit – ikka peame samamoodi kokku hoidma, kingadest võin esialgu vaid unistada. Aga VÕLGU enam pole ja me saame omal jõul hakkama – see on põhiline.
Mehel on hetkel kolm (üli)head tööpakkumist (lisaks kamaluga suvalisi, mis ei nõua erilisi oskusi ega maksa ilmselt suurt midagi, aga kuhu võib ju ka igaks juhuks kandideerida) – seda on kolme võrra rohkem, kui tema tööotsingute alguses 😛 Ühte kohta on CV juba saadetud, teistele jõuab ilmselt nädalavahetuse jooksul. Ma siiralt usun, et ühe neist kolmest heast ta ka saab – ja loodetavasti ikka selle kõige parema 😉 Me muidugi ei tea veel täpselt, milline neist parim ollagi võiks, igal juhul on tal kõigi jaoks erialased eeldused olemas ja lisaboonuseks eelnev võrdlemisi pikaajaline töökogemus samal alal ning veel mõned kasuks tulevad oskused ja kogemused, mis võivad teiste ees eeliseid anda, seega… Pöidlad pihku!
Tööotsingu, CV täiendamise ja kaaskirjade kirjutamise lainel olevana tundus mulle eriti jabur see artikkel (Maris saatis lingi) – minu jaoks on kõik need nõuanded seal nii… Pimesi ja une pealt iseenesestmõistetavad.
Ja kui ka ei oska, siis internet on nõuandeid ja näidiseid täis ning kindlasti leidub mõni sõber, kes on hea keeletajuga ning võib su üllitise üle lugeda. Isegi mina küsin tihti (tavaliselt Mariselt või Pipsilt) nõu, et mingite väljendite kohta parima leidmiseks värsket arvamust kuulda ja sel moel saavad eriti head asjad kokku kirjutatud.
Aga et keegi saadaks CV kiisuke@… vms aadressilt ja lisaks sellele oma lapsepõlvefoto või kirjutaks CV-sse poliitikast… Püha müristus.
Võib-olla olen ma lihtsalt intelligentne ülbik.
Tänastel fotosüüdistustel lõbutseb Plika porgandiga…
…ja vanaema süles ratsutades.
Lõpetuseks tahtsin jagada oma rõõmu kaalika taasavastamise üle – ma võiks seda lõputult krõbistada, nii mõnus magusroog.