igapäevaelu

Rõõmust ja tänulikkusest

Viimastel päevadel on teistes blogides olnud teemaks rõõmustamine ja tänulikkus. Ja sellest, et ehkki mõlemad on igapäevaselt väga olulised, ei saa nende vahele siiski võrdusmärki tõmmata.

Ma ei ole kusjuures kunagi varem seda erisust enda jaoks teadvustanud, olen tihti automaatselt kaks asja ühte patta pannud. Aga tõepoolest – need VÕIVAD kattuda, samas ei pruugi. Kõige rõõmustava eest saab kahtlemata olla tänulik. Aga tänulik saab olla ka asjade eest, mis otseselt ei rõõmusta 😛 Ja samas, kui olla siiralt tänulik ka asjade üle, mis ei rõõmusta, siis… Need võiks ju teoreetiliselt rõõmustavaks muutuda? 😀 See Pollyanna rõõmumäng, mäletate?

Aastal 2012, mil oma blogi Bloggerist WordPressi kolisin, jäi vanasse blogi tunnuslause: rõõm igapäevastest pisiasjadest.

Praeguse blogi tunnuslause on: naudi hetke.

Minu jaoks sama asi erinevas sõnastuses. Sest see on mulle tõesti oluline.

Ma ei oskagi näppu peale panna, mis vanusest alates ma olen selline, nagu ma hetkel olen… St, ma olen ilmselt terve elu olnud nagunii pigem positiivne. Aga see teadlik positiivsus ja igapäevaelu üle rõõmustamine on mingil määral ikkagi ka sisse harjutatud. Mul olid lihtsalt juba head eeldused – kel teistsugune taust ja iseloom, nende jaoks ei ole see sugugi nii lihtne.

Praeguseks on igapäevaelu pisiasjade üle rõõmustamine minu jaoks nii iseenesestmõistetav, et ma ei pea sellele mõtlema, teen seda juba aastaid täiesti alateadlikult. Ja see on väga kasulik harjumus, mis aitab elu mõnusamalt elada.

Tänulikkus käib rõõmustamisega tihti käsikäes, aga selle puhul küll tunnen, et võiks rohkem tähelepanu pöörata, näiteks harjutada jälle sisse igaõhtuse kombe panna kirja asjad, mille eest olen tänulik. Ma nimelt täiega usun seda teooriat, et mida rohkem tänulik olla, seda rohkem tõmbad oma ellu asju, mille eest tänulik olla. Neid päriselt toredaid asju.

Lisaks meeldib mulle väga, kui vähegi jaksu on, igasugustes nõmedates või noh – lihtsalt mitte nii toredates 😀 – olukordades otsida nüansse, mille üle ikkagi rõõmustada ja tänulik olla.

Praegusel aastaajal annab seda kenasti harrastada. Väljas on pime ja lögane, ilmselt on november paljude jaoks aasta nõmedaim kuu – aga seda mõnusam on nautida tuld pliidi all, põletada küünlaid, veeta aega kodustega, lugeda diivani peal raamatut, kass süles… Kuulata jõululaule – sest ma otsustasin sel aastal ametlikult jõuluootusega varem pihta hakata. Varasemalt on ikka olnud tunne, et novembris nagu veel ei tohiks – paslik oleks detsembrini oodata. Aga miks, kui kõigile meie pereliikmetele jõululaulud ja piparkoogid meeldivad? Siis tulebki juba novembris pihta hakata, saab seda mõnusat aega kauem nautida. Kuuse kavatsen kohe detsembri esimesel päeval tuua, et seda saaks ka võimalikult kaua nautida. Oh, ja muidugi elan ma jõulupuhkuse ootuses… Kaks kohustustevaba nädalat… Ok, läks pisut lappama 😀

Kuna pisiasjade üle rõõmustamine on minu loomulik igapäevane olek, on mul aga seda raskem päevadel, mil olen vähem maganud, väsinud, mõni nõme probleem on mõttes, mida ei oska lahendada – siis on rõõmutu olek eriti häiriv.  Teoreetiliselt ma väga hästi tean, et just neil päevil tuleb olla enda vastu ERITI leebe ja lahke. Ja MITTE oma tusatuju teiste peale välja valada. Aga paratamatult ärritun noil päevil kõige peale poole kergemini ja nii on nähvamised kerged tulema. Vähemalt nii palju ma oskan ja suudan, et pärast nähvamist ma teadvustan ära, mis juhtus ja vabandan inimese ees, kellega ebaõiglaselt käitusin. Abiks seegi. Aga eesmärk on ikkagi mitte nähvata.

Lõpetuseks aga seeria teemal “kuidas pildistada korraga nelja kassi”. Ma ei anna alla – ükskord saan ka sellise pildi, mis pole udune JA kõik kassid vaatavad kaamerasse 😀

Pärast esimese pildi tegemist läks Mustu laua alla peitu.

Allolevalt pildilt leiavad hoolikad vaatajad vasakust lauajalast vasakul Mustu silmad 😀

Rutiinist

Myers-Briggs isiksusetesti põhjal olen ESFJ-A – konsul. Konsulid on väga hoolivad, sotsiaalsed ja kogukonnast hoolivad inimesed, kes on alati valmis aitama.

Olen seda testi paar korda varemgi teinud, tulemus alati sama, vaid protsendid kõiguvad siia-sinna. Hetkel siis sellised:

  • 56% ekstravert (vs 44% introvert) – ekstravertsed inimesed naudivad rühmategevusi ja väärtustavad sotsiaalset suhtlust. Nad on enamasti entusiastlikud ja väljendavad oma elevust.
  • 62% realistlik (vs 38% visionäär) – tähelepanelikud inimesed on pragmaatilised ja realistliku mõtlemisega. Neil kipub olema tugev fookus sellele, mis hetkel toimub või tõenäoliselt toimuma hakkab.
  • 51% empaatiline (vs 49% loogiline) – tundelised inimesed väärtustavad emotsionaalset väljendusvõimet ja tundlikkust. Nad omistavad suurt tähtsust empaatiale, sotsiaalsele harmooniale ja koostööle.
  • 65% planeeriv (vs 35% otsiv) – hindava loomusega inimesed on otsustavad, põhjalikud ja väga organiseeritud. Nad hindavad selgust, prognoositavust ja asjade lõpuni tegemist, eelistades struktuursust ja planeerimist spontaansusele.
  • 61% veenev (vs 39% ettevaatlik) – kindlameelsed inimesed on enesekindlad, hea enesevalitsusega ning vastupidavad stressile. Nad ei muretse liiga palju ja on eesmärkide poole pürgides enesekindlad.

Need väljendid tunduvad eesti keelde tõlgituna ingliskeelsetest nii erinevad, aga olgu peale.

Pikemaid testitulemusi ma siia kopeerima ei hakka – kõigega, mis seal kirjas on, ma ka ei nõustu. Peamiselt vist sellepärast, et ma olen viimased 10+ aastat teadlikult oma nõrkustega tööd teinud ja seega võin enamike puhul nentida, et jah, ma ehk olin kunagi selline, aga praeguseks on lood tunduvalt paremad.

Minu tugevused on praktilisus, kohusetundlikkus, lojaalsus, tundlikkus ja soojus ning oskus suhelda – sellega olen nõus 😀

Üleüldises plaanis pole ükski tulemus väga tugevalt kuskile poole kaldu. Ma olen küll ekstravert, aga minus on küllalt ka introvertsust. Mulle meeldib planeerida, aga ma vajan samas ka üksjagu spontaansust. Ma olen praktiline, aga… Jätka seda loetelu ise 🙂

Igapäevaelus ma hindan rutiini väga. Mida rohkem on vaja ära teha, seda enam. Täiskohaga töö- ja pereelus on tegemisi kuhjaga. Arvestades, et rutiin moodustab hetkel suurema osa mu elust, on ainult hea, et oskan seda nautida 😀

Tööpäevadel on hommikune äratus 6.45. Olen terve elu olnud see, kes äratust muudkui kinni paneb ja edasi lükkab, et siis lõpuks tunni-paari pärast tõusta. Õudne, mõtlen praegu 😀 Kaaslase kõrval olen õppinud äratuse peale kohe tõusma – enam ei kujuta teisiti ettegi. Hommikurutiin sealt edasi: äratus -> allkorrusel kassi kastist junnide välja korjamine -> hambapesu, läätsed silma, kiire dušš -> köögis nõuderesti ja vajadusel nõudepesumasina tühjendamine, kui eelmisest päevast jäänud midagi pesemata või koristamata, siis selle korrastamine -> hommikusöök (võileivad ja kohv) -> riietumine -> tööleminek. Kaaslase hommikurutiini alguses on kassi junnide 😀 asemel pliidi alla tule tegemine, muidu üldjoontes sama.

Töörutiini moodustavad igapäevased/nädalased koosolekud ja nii kuskil poole ühe paiku lõuna. Muus osas pole “täna teen kindlalt seda” plaani – teen seda, mis on vaja teha 😀 Teatud intervallidega need asjad korduvad.

Peale tööd… Kolmapäeviti teeb Plika õhtusöögi ja meie käime pärast tööd jõusaalis. Muudel päevadel käime vastavalt vajadusele poes (harvemini mõnes muus vajalikus kohas) või siis läheme otse koju. Korra kuus on mul kosmeetik, korra kahe kuu tagant juuksur, vahel mõni kooli koosolek, üritus vms, vahel on asja ka mujale kui söögipoodidesse, nt meeldib meile Plikaga Humanas riidejahil käia. Teisipäeval ja reedel käime lihapoes kassidele südant ja neeru ostmas. Koju jõudes tükeldan selle kõik ära – kolm karpi jääb tavakülma (värske kraam kauem vastu ei pea), ülejäänud lähevad sügavkülma. Kui tavakülmast viimase välja võtan, tõstan kohe sügavkülmast uue selle asemele sulama. Mis iganes on vaja kodus teha, eelistan selle ära teha kohe pärast töölt koju jõudmist. Sest kui ma ükskord maha istun, siis enam hiljem väga asjalik olla ei viitsi 😀 Kõik väljaminekud üritan sama päeva õhtul kirja panna – on küll olnud juhuseid, kus panen nädala tšekke korraga, aga see on tüütu, seega pigem ikka igapäevaselt. Süüa muidugi alati kohe tegema hakata ei saa, oleks liiga vara. Aga see ka sõltub päevast. Esmaspäeval ja kolmapäeval on Plikal 19.45 trenn, siis sööme poole seitsme paiku. Teisipäeval ja neljapäeval lõppeb Plika trenn 19.45, nii et koju jõuab ta kaheksa paiku, siis teeme söögi selleks ajaks. Tihti olen töölt koju jõudes juba nii näljane, et õhtusöögini vastu ei pea, siis näksime midagi. Harv pole ka juhus, kui joome õhtul koju jõudes klaasikese punast veini. Mitte päris iga päev, aga noh, mitu korda nädalas. Olevat ju tervisele kasulik? 😀 Süüa teeme kordamööda, varem paika pandud menüü järgi. See, kes teeb süüa, ka koristab köögi – tähendab siis, kogu söögitegemisega kaasnenud läbu. Pärast sööki on Kaaslane enamasti see, kes ülejäänud toidu ära paneb, see on meie järgmise päeva töölõuna. Edasine õhtu jätkub diivanil lebotades. Vahel vaatame koos mõnd sarja, vahel mängime koos mõnd laua- või kaardimängu, enamasti siiski oleme niisama telefonis-arvutis-loeme raamatut. Joome teed (ja sööme midagi magusat).

Nädalavahetusel magame nii kaua, kui torust tuleb, aga ega väga ei tule 😀 Enamasti tõuseme 9-10 paiku. Laupäeva hommikul on mul kiigujooga, pärast seda käin raamatukogust läbi. Pühapäeva hommikul käime Kaaslasega kohe pärast ärkamist, enne söömist, jõusaalis. Pärast seda kiirelt Selverist läbi ja siis koju sööma. Tavaliselt pesen laupäeval kaks masinatäit pesu ja pühapäeval ühe. Vahel tuleb nädalavahetuse peale ka rohkem kui kolm masinatäit. Pesu peseb masin ja kuivatab kuivati, aga pärast on vaja ka kõik kokku voltida ja ära panna – see on minu töö, mida ma ka õnneks üsnagi naudin. Tean, et paljude jaoks on pesu ära panemine kõige tüütum kohustus üldse, aga mina olen korraarmastaja, mulle meeldib asju ilusti kokku panna (ehkki ma ei tee seda nagu Kondo) 😀 Minu jaoks on elementaarne, et pesu läheb kuivatisse kohe, kui masin lõpetab – ja saab kuivatist välja võetud ja kokku lapitud kohe, kui kuivati lõpetab. Kui pean vahepeal kodust ära minema ja on põhjust arvata, et kuivati lõpetab enne mu naasemist, panen sisse režiimi, mis kuiva pesu järgmised kolm tundi ringi keerutab, et see kortsu ei läheks. Nädalavahetusel panen paika menüü ja vastavalt sellele kalendrisse meeldetuletused, et järgmise päeva õhtusöögiks vajalik kraam eelmisel õhtul tavakülma sulama saaks.

(Koristamise poole pealt ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua, sest peamine korrashoid käib meil jooksvalt. Poisi koduste kohustuste hulka kuulub 3x nädalas tolmuimejaga põrandate puhastamine ning nädalavahetusel vannitoa kraanikausi, riiuli ja poti puhastamine. Kui mul tuju on või miski silma riivab, teen nädalavahetusel erinevates kohtades süvapuhastust. Palju asju võiks regulaarsemalt teha, aga ei viitsi ju :D)

No ja kõik see… Mida ma kirjeldasin… Ongi 90% mu elust 😀 Ja ausalt, ma üldiselt olen sellega täiesti rahul. Töö on meeldiv, kolleegid toredad, koormus hetkel väga okei – isegi tiba vaikne. Kodu on imeline. Pere on armas. Rõõm on perega kodus toimetada. Nii et rutiin FTW.

Aga nii kerge on ennast rutiini ära kaotada. Seega ma üritan ikka planeerida toredaid tegevusi ka. Ja naudin üle kõige spontaanseid toredaid tegevusi, mis tekivad plaanimatult – ma võin küll rutiini nautida ja mu elu võib olla (olude sunnil) suuremas osas ära planeeritud, aga ma oskan vajadusel üsna hästi kõike käigu pealt ümber planeerida 😛 Vahel on see oskus väga kasulik mingi ootamatu p*rse pärast, mis vajab lahendamist, aga vahel õnneks ka toredate asjade pärast. Parim näide spontaansest toredast on ilmselt aasta algusest, kui sõbrad tulid laupäeval Pärnusse kiigujoogasse ja lõpetasime õhtul neljakesi Läti spahotellis. Minu enda spontaansed toredad tegemised on küll pigem tagasihoidlikumas mastaabis ja enamasti ajendab neid mõnus ilm. Kevadest on meeles mitu näidet – kas sai peale tööd jalutamas käidud, rannas ja jõe ääres, õhtusöögiks Dodo öise söödiku pitsa… Või nädalavahetusel jalgrattaga Valgeranda sõidetud. Esimene siis koos perega, teine Kaaslasega kahekesi. No ja üks vägagi planeeritud tore tegevus oli kevadise koolivaheaja Türgi-reis… Sügisel oleme käinud Nele ja Kristeliga kahel saaretuuril. Kõigist mainitud sündmustest on ohtralt pildimaterjali ja loodan neist tagantjärele blogida.

Teisipäeval läheme Nele ja Kristeliga kontserdile, kuu lõpus ema sünnipäeval koos tema ja õe perega järgmine kontsert. Teatrisse olen sel aastal jõudnud vist kaks korda, ehk jõuab veelgi? Kinos sai aasta alguses käidud väga usinalt – pooleteise kuu jooksul sai ära vaadatud neli filmi – aga siis jäi väga pikk paus. Augustis oli Barbie ja… Rohkem polegi käinud. Täitsa tahaks, aga viimased korrad kinokava vaadates pole ükski film kõnetanud.

Igatahes rutiinist välja murdmisel on arenguruumi. Katsun sellega teadlikult tegeleda. Mida rohkem ma rutiinist “ära käin”, seda enam oskan ma tagasi tulles seda hinnata ja nautida. Ära käia on tore, tagasi tulla veel toredam. Ja kõige magusam uni on ikka kodus oma voodis.

Läbirääkimised iseendaga

Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.

Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀

Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?

AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.

Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.

Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀

No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?

Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.

Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.

Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀

See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?

Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?

Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀

Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!

Ups

Ma olen tihti reede õhtul töönädalast väsinud – eile ehk seda enam, et kaks viimast ööd pole nii hästi magada saanud kui tavaliselt. Ühesõnaga mul oli meeles küll, et peaks blogima, aga kõigepealt ma tahtsin natuke niisama lebotada, siis läks järsku olemine imelikuks, nii et arvutist video vaatamine tekitas kerge iiveldustunde. Seega panin arvuti kinni ja tukkusin diivanil kuni õhtusöögini, mis oli tavalisest hilisem, kuna Plika läks võrkpallivõistlust vaatama ja jõudis koju alles enne üheksat, ootasime ta ära. No ja PÄRAST sööki mul ausalt polnud enam meeles, et blogima peab 😀 Mõtlesin juba vaikselt magamise suunas – kuna mul oli lugeris just üks raamat läbi saanud (väga hea raamat, aga lugemine NII venis, et rikkus elamuse ära – enda viga), siis valisin, mis järgmiseks võtta… Tegelikult mõtlesin pärast lugeris raamatu välja valimist poolelioleva krimkaga jätkata (see on paberraamat, mida magamistoas lugeda ei saa, sest seal pole valgust), aga lugesin natuke lugeri raamatut ja see haaras mind nii endasse, et sinna ma kogu ülejäänud õhtuks kadusingi… Kolmveerand üheteistkümneni lugesin diivanil, siis liikusin edasi voodisse – magama jäin Garmini äpi sõnul kolmveerand üks (ups, taaskord, minu praeguse elustiili kohta on see VÄGA hilja). Ligi pool raamatut lugesin ühe õhtuga.

No ja kui täna üles ärkasin, SIIS järsku turgatas, et pagan, eile jäi blogimata. Nii et saate täna kaks postitust 😛

Ma käin viiendat aastat kiigujoogas, aga kuna mul on probleem nädala sees hilisel ajal trennis käimisega (loe: MA EI VIITSI :D) ja sel aastal on nädalasisesed valikud 18.45 ja 19, mil ma tahaks juba kodus õhtust süüa või vähemalt seda valmistada 😀 Siis oli mu ainus võimalus kiigujoogaga jätkata laupäeva hommikul. Võinoh, 11.30 on pigem lõuna kui hommik 😛 Varem oli laupäeval trennis käimine minu jaoks katsumus, aga vanaks olen jäänud, ei maga enam nagunii kaua… Seega pole õnneks tunnet, et ma ei saa laupäeva hommikul rahulikult ringi loivata – jõuab nii seda kui ka õigeks ajaks trenni.

Kuna kiigujoogas on igasugu tagurpidi asendeid, siis üritan vahetult enne seda mitte (palju) süüa, sest noh, vastasel korral võib juhtuda, et pea alaspidi rippudes tuletab see söök ennast lihtsalt meelde. Mitte et midagi drastilist juhtuks, kõik saab tehtud, lihtsalt endal on väheke ebamugav. Nii et mul on laupäeval alati eesmärk süüa võimalikult vara ja pigem vähe. Ainult et see tihti ei õnnestu 😀 Ilma söömata on ka keeruline, mul lihtsalt tuleb nii kiiresti nälg, koriseva kõhuga pole ka trennis hea.

Täna ärkasin ma tavapärasest isegi varem. Kella vaatasin voodis 8.36 – no ma päris kohe ei tõusnud, ehk kolmveerandist. Hommikuti käin ma esimese asjana alati pesus – no see on nii sisse harjunud, et muudmoodi ei oska (rutiinipostitus ootab kirjutamist). Pühapäeva hommikul käime jõusaalis, enne seda ma kodus duši all ei käi, nii et laupäeva hommik on ainus, kus mul on aega duši all pikemalt asjatada – täpsemalt siis kõiki koorimist vajavaid kehaosi koorida 😀 Täna lobistasin seal nii aeglaselt, et kui ükskord välja sain oli kell… Ma täpselt ei mäleta, pool kümme äkki.

Teine hommikurutiini osa on kassi kastist junnide välja korjamine – täna oli aga keegi oma pisikeste käpakestega s*ta sees tallunud, nii et sain kõigepealt põrandalt ja aknalaudadelt s*taplekke puhastada ja siis lõpuks kasti ka koristada… Siis said lõpuks kassid ka süüa… Siis oli vaja nõud restilt ära panna ja nõudepesumasin tühjendada… Nii et hommikukohvi ja võikud sain valmis alles kella kümneks. Mitte just nii vara, kui oleksin soovinud 😀

Leppisime õekesega ennist telefonis kokku, et kui just ei ladista, läheme kiigujoogasse jala – tol hetkel oli ilm hall ja märg. Aga nüüd, kujutate ette, tuli isegi PÄIKE välja! Seda luksust poleks küll osanud oodata. Saab eriti mõnus jalutuskäik olema.

Novat, selline lobapostitus laupäeva hommikusse. Nüüd ongi aeg vaikselt riidesse panna ja liikuma hakata. Õhtuni!

Enesereflektsioon

Vaatasin nädala alguses üht webinari, kus soovitati tegeleda igapäevase enesereflektsiooniga. Ehk siis maakeeli – jälgida oma tundeid ja analüüsida, mis neid põhjustab. Vähemalt nii olen mina asjast aru saanud 😀

Täna oli selleks tänuväärne päev.

Mul on sel nädalal olnud oma poeglapsega mitmeid kokkupõrkeid ekraaniaja liigkasutuse teemal. See oli postitus, mis jäi eile pooleli – ma ei ole kindel, millal ja kas ma selle üldse lõpuni kirjutan. Ma olen enda meelest üsna osav vanemdaja, jumal teab, et ma olen kogu selle ekraaniteema kohta lugenud oksendamiseni, olen katsetanud ühte, teist ja kolmandat, aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et kuidas ma ka ei prooviks (piiran, ei piira) – selle lapse jaoks on lihtsalt arvuti kõige olulisem. Ja minu arvamus on, et kui ma ei piira (see tähendab päeval, õhtul läheb ikka kinni, sest uneaeg on püha ja selle arvelt ma järeleandmisi ei tee), siis selle eeldus võiks olla, et laps on rõõmus ja tänulik, kõik kohustused on õigeaegselt täidetud ja üleüldises plaanis siiski tegeleb kooli- ja ringivabal ajal aeg-ajalt ka muude asjadega kui arvutis mängimine. Reaalsus… Noh, jah.

Ühesõnaga – kuna piiramise tulemus oli see, et nutikas laps suutis rohkemal või vähemal määral kõik piiramiseks kasutatud vahendid üle lasta, siis proovisin kuu aega vähem piiramist (ainult öine aeg kinni), aga nüüd näen, kuidas kõik kohustused ununevad, sest arvuti on prioriteet nr 1. Kuna minu eesmärk on ikkagi üles kasvatada tulevases iseseisvas elus hästi hakkama saav laps, kelle elus on tasakaal, siis… Tuleb ilmselt ikkagi vähe rohkem piirama hakata, sest praegu ta veel ise reguleerida ei suuda.

Igatahes olin eile õhtul nende kokkupõrgete pärast üsna õnnetu – mulle absoluutselt ei meeldi olla pahandav ega moraali lugev lapsevanem, ma tõesti tahan lapsi kuulata, neist aru saada ja leida mõlemale poolele sobivad lahendused. Kahjuks pole ma siiamaani leidnud hästi toimivat viisi, kuidas ma saaks Poissi toetada – seada piire täpselt nii palju, kui vajalik, nii vähe, kui võimalik. Sest ausalt, ma haldan oma elus niigi tuhandeid igapäevaseid vajalikke pisiasju ja ei jaksa seda liiga keeruliseks ajada.

Sellest tulenevalt läkski eileõhtune “aur” mujale kui blogimisele ja ma ei jaksanud hilisõhtul enam miskit asjalikku kirjutada, mis tekitas tunde, et olen väljakutse esimesel päeval läbi kukkunud 😀

Öösel magasin kehvasti. Ma üldiselt magan hästi ja piisavalt, aga nüüd nägin veidraid unenägusid ja ärkasin hommikul häirituna. Katsetasime Kaaslasega esimest päeva senisest pisut teistsugust hommikurutiini, mis tähendas, et tegevused, mida olime senini teinud harjunud automaatpiloodil, läksid pisut vahetusse ja lappesse. Lihtsalt selline tavaline olme, mida oleks tulnud pisut arutada, kuidas paika loksutada. Ma absoluutselt ei suutnud – Kaaslane tegi märkuse (üldse mitte pahatahtliku), mina vastuseks lihtsalt nähvasin.

Seega sain juba hommikul talle seletada, et sorry, sel asjal pole sinuga miskit pistmist, lihtsalt ma sain taas kogemuse ja meeldetuletuse, kuivõrd oluline on hea ööuni ja kuidas muud probleemid takistavad vahel adekvaatselt suhtlemast.

Veel enne tööle minekut suutsin närvi minna Poisi peale, kes kooli minekuks oma kõige soojema jope selga pani, ehkki me olime just päev varem rääkinud, et kuna ilmad läksid tagasi soojemaks, võib järgmised paar nädalat sügisjopega käia… No eelkõige läksin närvi selle peale, et ta mulle mitte midagi ei vastanud.

Tööl on meil igal hommikul väike koosolek oma tiimiga ja täna oli seal paras paugutamine. No selline pingeline aeg, aasta lõpuks vaja palju ära teha, aga meist sõltumatutel asjaoludel tehtud plaanid võivad uppi lennata. Ja kui tavaliselt olen ma ülimalt tasakaalukas, saan suurepäraselt aru, et kolleegidel on lihtsalt vaja auru välja lasta ja ei lase sel kõigel endale naha alla pugeda, siis täna olin juba niigi tundlik kõige suhtes ja kui kommentaarid lendasid minu töö pihta, tundsin ennast puudutatuna. Polnud mingit kasu sellest, et ma teadsin, et asi pole minus ja minu töö on tegelikult hästi tehtud 😀 Nii et jah, terve hommiku istusin arvuti taga, üritasin tööle keskenduda, vahepeal tükkisid lihtsalt pisarad silma.

Aga siis tuli enne lõunat töises mõttes parim uudis üldse, mis keeras uppi lennanud plaanid tagasi õigele rajale, nii et teine pool tööpäevast oli oluliselt parem. Ja siis helistas mulle mu poeglaps, et seletada, miks ta minuga hommikul ei rääkinud. Ja õhtul leidsin ühe äärmiselt nunnu komplimendi enda kohta, ma ei mäletagi, millal keegi mulle nii hästi ütles 😀

Nii et… Selline päev. Algus oli suht õudne, aga siis tuli järjest mitu head asja, mis päeva esimese poole kuhjaga ära tasakaalustas.

Lõpetuseks kassipilte kah. Sest mis oleks üks blogipostitus ilma kassipiltideta? Väga ebaõiglane Paksu suhtes, teda pole ühelgi pildil… No ma lihtsalt võtsin viimased pildid, mis ma teinud olen ja nii juhtus. Palun kergemat karistust 😀

Scroll to Top