igapäevaelu

Myers-Briggs isiksusetesti põhjal olen ESFJ-A – konsul. Konsulid on väga hoolivad, sotsiaalsed ja kogukonnast hoolivad inimesed, kes on alati valmis aitama.

Olen seda testi paar korda varemgi teinud, tulemus alati sama, vaid protsendid kõiguvad siia-sinna. Hetkel siis sellised:

• 56% ekstravert (vs 44% introvert) – ekstravertsed inimesed naudivad rühmategevusi ja väärtustavad sotsiaalset suhtlust. Nad on enamasti entusiastlikud ja väljendavad oma elevust.
• 62% realistlik (vs 38% visionäär) – tähelepanelikud inimesed on pragmaatilised ja realistliku mõtlemisega. Neil kipub olema tugev fookus sellele, mis hetkel toimub või tõenäoliselt toimuma hakkab.
• 51% empaatiline (vs 49% loogiline) – tundelised inimesed väärtustavad emotsionaalset väljendusvõimet ja tundlikkust. Nad omistavad suurt tähtsust empaatiale, sotsiaalsele harmooniale ja koostööle.
• 65% planeeriv (vs 35% otsiv) – hindava loomusega inimesed on otsustavad, põhjalikud ja väga organiseeritud. Nad hindavad selgust, prognoositavust ja asjade lõpuni tegemist, eelistades struktuursust ja planeerimist spontaansusele.
• 61% veenev (vs 39% ettevaatlik) – kindlameelsed inimesed on enesekindlad, hea enesevalitsusega ning vastupidavad stressile. Nad ei muretse liiga palju ja on eesmärkide poole pürgides enesekindlad.

Need väljendid tunduvad eesti keelde tõlgituna ingliskeelsetest nii erinevad, aga olgu peale.

Pikemaid testitulemusi ma siia kopeerima ei hakka – kõigega, mis seal kirjas on, ma ka ei nõustu. Peamiselt vist sellepärast, et ma olen viimased 10+ aastat teadlikult oma nõrkustega tööd teinud ja seega võin enamike puhul nentida, et jah, ma ehk olin kunagi selline, aga praeguseks on lood tunduvalt paremad.

Minu tugevused on praktilisus, kohusetundlikkus, lojaalsus, tundlikkus ja soojus ning oskus suhelda – sellega olen nõus 😀

Üleüldises plaanis pole ükski tulemus väga tugevalt kuskile poole kaldu. Ma olen küll ekstravert, aga minus on küllalt ka introvertsust. Mulle meeldib planeerida, aga ma vajan samas ka üksjagu spontaansust. Ma olen praktiline, aga… Jätka seda loetelu ise 🙂

Igapäevaelus ma hindan rutiini väga. Mida rohkem on vaja ära teha, seda enam. Täiskohaga töö- ja pereelus on tegemisi kuhjaga. Arvestades, et rutiin moodustab hetkel suurema osa mu elust, on ainult hea, et oskan seda nautida 😀

Tööpäevadel on hommikune äratus 6.45. Olen terve elu olnud see, kes äratust muudkui kinni paneb ja edasi lükkab, et siis lõpuks tunni-paari pärast tõusta. Õudne, mõtlen praegu 😀 Kaaslase kõrval olen õppinud äratuse peale kohe tõusma – enam ei kujuta teisiti ettegi. Hommikurutiin sealt edasi: äratus -> allkorrusel kassi kastist junnide välja korjamine -> hambapesu, läätsed silma, kiire dušš -> köögis nõuderesti ja vajadusel nõudepesumasina tühjendamine, kui eelmisest päevast jäänud midagi pesemata või koristamata, siis selle korrastamine -> hommikusöök (võileivad ja kohv) -> riietumine -> tööleminek. Kaaslase hommikurutiini alguses on kassi junnide 😀 asemel pliidi alla tule tegemine, muidu üldjoontes sama.

Töörutiini moodustavad igapäevased/nädalased koosolekud ja nii kuskil poole ühe paiku lõuna. Muus osas pole “täna teen kindlalt seda” plaani – teen seda, mis on vaja teha 😀 Teatud intervallidega need asjad korduvad.

Peale tööd… Kolmapäeviti teeb Plika õhtusöögi ja meie käime pärast tööd jõusaalis. Muudel päevadel käime vastavalt vajadusele poes (harvemini mõnes muus vajalikus kohas) või siis läheme otse koju. Korra kuus on mul kosmeetik, korra kahe kuu tagant juuksur, vahel mõni kooli koosolek, üritus vms, vahel on asja ka mujale kui söögipoodidesse, nt meeldib meile Plikaga Humanas riidejahil käia. Teisipäeval ja reedel käime lihapoes kassidele südant ja neeru ostmas. Koju jõudes tükeldan selle kõik ära – kolm karpi jääb tavakülma (värske kraam kauem vastu ei pea), ülejäänud lähevad sügavkülma. Kui tavakülmast viimase välja võtan, tõstan kohe sügavkülmast uue selle asemele sulama. Mis iganes on vaja kodus teha, eelistan selle ära teha kohe pärast töölt koju jõudmist. Sest kui ma ükskord maha istun, siis enam hiljem väga asjalik olla ei viitsi 😀 Kõik väljaminekud üritan sama päeva õhtul kirja panna – on küll olnud juhuseid, kus panen nädala tšekke korraga, aga see on tüütu, seega pigem ikka igapäevaselt. Süüa muidugi alati kohe tegema hakata ei saa, oleks liiga vara. Aga see ka sõltub päevast. Esmaspäeval ja kolmapäeval on Plikal 19.45 trenn, siis sööme poole seitsme paiku. Teisipäeval ja neljapäeval lõppeb Plika trenn 19.45, nii et koju jõuab ta kaheksa paiku, siis teeme söögi selleks ajaks. Tihti olen töölt koju jõudes juba nii näljane, et õhtusöögini vastu ei pea, siis näksime midagi. Harv pole ka juhus, kui joome õhtul koju jõudes klaasikese punast veini. Mitte päris iga päev, aga noh, mitu korda nädalas. Olevat ju tervisele kasulik? 😀 Süüa teeme kordamööda, varem paika pandud menüü järgi. See, kes teeb süüa, ka koristab köögi – tähendab siis, kogu söögitegemisega kaasnenud läbu. Pärast sööki on Kaaslane enamasti see, kes ülejäänud toidu ära paneb, see on meie järgmise päeva töölõuna. Edasine õhtu jätkub diivanil lebotades. Vahel vaatame koos mõnd sarja, vahel mängime koos mõnd laua- või kaardimängu, enamasti siiski oleme niisama telefonis-arvutis-loeme raamatut. Joome teed (ja sööme midagi magusat).

Nädalavahetusel magame nii kaua, kui torust tuleb, aga ega väga ei tule 😀 Enamasti tõuseme 9-10 paiku. Laupäeva hommikul on mul kiigujooga, pärast seda käin raamatukogust läbi. Pühapäeva hommikul käime Kaaslasega kohe pärast ärkamist, enne söömist, jõusaalis. Pärast seda kiirelt Selverist läbi ja siis koju sööma. Tavaliselt pesen laupäeval kaks masinatäit pesu ja pühapäeval ühe. Vahel tuleb nädalavahetuse peale ka rohkem kui kolm masinatäit. Pesu peseb masin ja kuivatab kuivati, aga pärast on vaja ka kõik kokku voltida ja ära panna – see on minu töö, mida ma ka õnneks üsnagi naudin. Tean, et paljude jaoks on pesu ära panemine kõige tüütum kohustus üldse, aga mina olen korraarmastaja, mulle meeldib asju ilusti kokku panna (ehkki ma ei tee seda nagu Kondo) 😀 Minu jaoks on elementaarne, et pesu läheb kuivatisse kohe, kui masin lõpetab – ja saab kuivatist välja võetud ja kokku lapitud kohe, kui kuivati lõpetab. Kui pean vahepeal kodust ära minema ja on põhjust arvata, et kuivati lõpetab enne mu naasemist, panen sisse režiimi, mis kuiva pesu järgmised kolm tundi ringi keerutab, et see kortsu ei läheks. Nädalavahetusel panen paika menüü ja vastavalt sellele kalendrisse meeldetuletused, et järgmise päeva õhtusöögiks vajalik kraam eelmisel õhtul tavakülma sulama saaks.

(Koristamise poole pealt ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua, sest peamine korrashoid käib meil jooksvalt. Poisi koduste kohustuste hulka kuulub 3x nädalas tolmuimejaga põrandate puhastamine ning nädalavahetusel vannitoa kraanikausi, riiuli ja poti puhastamine. Kui mul tuju on või miski silma riivab, teen nädalavahetusel erinevates kohtades süvapuhastust. Palju asju võiks regulaarsemalt teha, aga ei viitsi ju :D)

No ja kõik see… Mida ma kirjeldasin… Ongi 90% mu elust 😀 Ja ausalt, ma üldiselt olen sellega täiesti rahul. Töö on meeldiv, kolleegid toredad, koormus hetkel väga okei – isegi tiba vaikne. Kodu on imeline. Pere on armas. Rõõm on perega kodus toimetada. Nii et rutiin FTW.

Aga nii kerge on ennast rutiini ära kaotada. Seega ma üritan ikka planeerida toredaid tegevusi ka. Ja naudin üle kõige spontaanseid toredaid tegevusi, mis tekivad plaanimatult – ma võin küll rutiini nautida ja mu elu võib olla (olude sunnil) suuremas osas ära planeeritud, aga ma oskan vajadusel üsna hästi kõike käigu pealt ümber planeerida 😛 Vahel on see oskus väga kasulik mingi ootamatu p*rse pärast, mis vajab lahendamist, aga vahel õnneks ka toredate asjade pärast. Parim näide spontaansest toredast on ilmselt aasta algusest, kui sõbrad tulid laupäeval Pärnusse kiigujoogasse ja lõpetasime õhtul neljakesi Läti spahotellis. Minu enda spontaansed toredad tegemised on küll pigem tagasihoidlikumas mastaabis ja enamasti ajendab neid mõnus ilm. Kevadest on meeles mitu näidet – kas sai peale tööd jalutamas käidud, rannas ja jõe ääres, õhtusöögiks Dodo öise söödiku pitsa… Või nädalavahetusel jalgrattaga Valgeranda sõidetud. Esimene siis koos perega, teine Kaaslasega kahekesi. No ja üks vägagi planeeritud tore tegevus oli kevadise koolivaheaja Türgi-reis… Sügisel oleme käinud Nele ja Kristeliga kahel saaretuuril. Kõigist mainitud sündmustest on ohtralt pildimaterjali ja loodan neist tagantjärele blogida.

Teisipäeval läheme Nele ja Kristeliga kontserdile, kuu lõpus ema sünnipäeval koos tema ja õe perega järgmine kontsert. Teatrisse olen sel aastal jõudnud vist kaks korda, ehk jõuab veelgi? Kinos sai aasta alguses käidud väga usinalt – pooleteise kuu jooksul sai ära vaadatud neli filmi – aga siis jäi väga pikk paus. Augustis oli Barbie ja… Rohkem polegi käinud. Täitsa tahaks, aga viimased korrad kinokava vaadates pole ükski film kõnetanud.

Igatahes rutiinist välja murdmisel on arenguruumi. Katsun sellega teadlikult tegeleda. Mida rohkem ma rutiinist “ära käin”, seda enam oskan ma tagasi tulles seda hinnata ja nautida. Ära käia on tore, tagasi tulla veel toredam. Ja kõige magusam uni on ikka kodus oma voodis.

Ma olen tihti reede õhtul töönädalast väsinud – eile ehk seda enam, et kaks viimast ööd pole nii hästi magada saanud kui tavaliselt. Ühesõnaga mul oli meeles küll, et peaks blogima, aga kõigepealt ma tahtsin natuke niisama lebotada, siis läks järsku olemine imelikuks, nii et arvutist video vaatamine tekitas kerge iiveldustunde. Seega panin arvuti kinni ja tukkusin diivanil kuni õhtusöögini, mis oli tavalisest hilisem, kuna Plika läks võrkpallivõistlust vaatama ja jõudis koju alles enne üheksat, ootasime ta ära. No ja PÄRAST sööki mul ausalt polnud enam meeles, et blogima peab 😀 Mõtlesin juba vaikselt magamise suunas – kuna mul oli lugeris just üks raamat läbi saanud (väga hea raamat, aga lugemine NII venis, et rikkus elamuse ära – enda viga), siis valisin, mis järgmiseks võtta… Tegelikult mõtlesin pärast lugeris raamatu välja valimist poolelioleva krimkaga jätkata (see on paberraamat, mida magamistoas lugeda ei saa, sest seal pole valgust), aga lugesin natuke lugeri raamatut ja see haaras mind nii endasse, et sinna ma kogu ülejäänud õhtuks kadusingi… Kolmveerand üheteistkümneni lugesin diivanil, siis liikusin edasi voodisse – magama jäin Garmini äpi sõnul kolmveerand üks (ups, taaskord, minu praeguse elustiili kohta on see VÄGA hilja). Ligi pool raamatut lugesin ühe õhtuga.

No ja kui täna üles ärkasin, SIIS järsku turgatas, et pagan, eile jäi blogimata. Nii et saate täna kaks postitust 😛

Ma käin viiendat aastat kiigujoogas, aga kuna mul on probleem nädala sees hilisel ajal trennis käimisega (loe: MA EI VIITSI :D) ja sel aastal on nädalasisesed valikud 18.45 ja 19, mil ma tahaks juba kodus õhtust süüa või vähemalt seda valmistada 😀 Siis oli mu ainus võimalus kiigujoogaga jätkata laupäeva hommikul. Võinoh, 11.30 on pigem lõuna kui hommik 😛 Varem oli laupäeval trennis käimine minu jaoks katsumus, aga vanaks olen jäänud, ei maga enam nagunii kaua… Seega pole õnneks tunnet, et ma ei saa laupäeva hommikul rahulikult ringi loivata – jõuab nii seda kui ka õigeks ajaks trenni.

Kuna kiigujoogas on igasugu tagurpidi asendeid, siis üritan vahetult enne seda mitte (palju) süüa, sest noh, vastasel korral võib juhtuda, et pea alaspidi rippudes tuletab see söök ennast lihtsalt meelde. Mitte et midagi drastilist juhtuks, kõik saab tehtud, lihtsalt endal on väheke ebamugav. Nii et mul on laupäeval alati eesmärk süüa võimalikult vara ja pigem vähe. Ainult et see tihti ei õnnestu 😀 Ilma söömata on ka keeruline, mul lihtsalt tuleb nii kiiresti nälg, koriseva kõhuga pole ka trennis hea.

Täna ärkasin ma tavapärasest isegi varem. Kella vaatasin voodis 8.36 – no ma päris kohe ei tõusnud, ehk kolmveerandist. Hommikuti käin ma esimese asjana alati pesus – no see on nii sisse harjunud, et muudmoodi ei oska (rutiinipostitus ootab kirjutamist). Pühapäeva hommikul käime jõusaalis, enne seda ma kodus duši all ei käi, nii et laupäeva hommik on ainus, kus mul on aega duši all pikemalt asjatada – täpsemalt siis kõiki koorimist vajavaid kehaosi koorida 😀 Täna lobistasin seal nii aeglaselt, et kui ükskord välja sain oli kell… Ma täpselt ei mäleta, pool kümme äkki.

Teine hommikurutiini osa on kassi kastist junnide välja korjamine – täna oli aga keegi oma pisikeste käpakestega s*ta sees tallunud, nii et sain kõigepealt põrandalt ja aknalaudadelt s*taplekke puhastada ja siis lõpuks kasti ka koristada… Siis said lõpuks kassid ka süüa… Siis oli vaja nõud restilt ära panna ja nõudepesumasin tühjendada… Nii et hommikukohvi ja võikud sain valmis alles kella kümneks. Mitte just nii vara, kui oleksin soovinud 😀

Leppisime õekesega ennist telefonis kokku, et kui just ei ladista, läheme kiigujoogasse jala – tol hetkel oli ilm hall ja märg. Aga nüüd, kujutate ette, tuli isegi PÄIKE välja! Seda luksust poleks küll osanud oodata. Saab eriti mõnus jalutuskäik olema.

Novat, selline lobapostitus laupäeva hommikusse. Nüüd ongi aeg vaikselt riidesse panna ja liikuma hakata. Õhtuni!