Pole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul selle peale, et päike paistab. Pole midagi mõnusamat, kui tulla duši alt välja ning tunda kohvilõhna… Ja näha päikest. Ja süüa hommikust, kogu perekond laua ümber (jajaa, Plika ka – küll meist natuke madalamal, turvatoolis).
Et seda päikest veel kauaks jätkuks!
Eelmise postituse jätkuks tahaks kohe veelkord ära mainida, kui rahul ma eluga tegelikult olen.
Mul on armastav perekond ja palju häid sõpru, kes on kõik hea tervise juures ja kellel läheb hästi. Mul on tõeliselt hea mees, kes teeb kõike seda, mida eelmises postituses mainisin ja rohkemgi veel, ning maailma armsaim laps. Mul on kõige armsam pisike kodu, mille me oleme oma säästliku elu võimaluste piires (veidikese abiga minu emalt) suurepäraselt sisustanud ning mis asub super kohas. Elame hetkel küll võlgu, sest minu vanemahüvitisega on probleemid ja Mehel pole veel tööd (tegelikult midagi nagu sai, aga see on mõeldud lisatööna ja hakkab reaalselt alles märtsis pihta, nii et sissetulekut sealt niipea loota pole), aga meil on siiski krediitkaart, mida kasutada ning inimesi, kelle käest laenata – ja ma olen kindel, et Mees leiab varsti korraliku töö ning minu probleemid saavad lõpuks lahendatud, nii et tuleb lihtsalt kannatust varuda ja seni võimalikult palju kokku hoida. Kokkuhoidlikult elamine tekitab ju tegelikult sügavat rahulolu – näe, me suutsime nii vähese rahaga hakkama saada!
Ühesõnaga kõik on terved, kodu on armastust täis, katus on pea kohal, söök on laual ja lähedased on vajadusel alati valmis igakülgselt abistama. Mida hing veel ihata võiks?
Ja ometigi kirjutan ma paha tuju puhul nii tihti hoopis sellest, kui vähe ma oma sõpru näen, sest nad elavad enamikus teistes linnades, kuidas mu mees ei viitsi teha seda, teist ja kolmandat ning tahab kogu aeg väljas joomas käia, kuidas mu laps nutab õhtuti liiga palju, kuidas meie korter on nii väike, et midagi ei mahu ära, et selle üür on majanduslangust ja hetkel pakutavate üürikate hindu arvestades liiga kõrge ning asukoht pole enamike sõprade Karlovas elamise ja normaalsete (loe: odavate) poodide läheduse puudumise tõttu sugugi nii super, et mul on kõrini sellest pidevast meeletust kokkuhoiust ja tööturu seis on nii s*tt, et pole lootagi millegi normaalse leidmist.
Ma pean seda puuviljakausikest meeles pidama, kui paha tuju ligi hiilida ähvardab 🙂 Ja ma siiralt loodan, et ma pole siin blogis ennast välja elades teile sellist muljet jätnud, nagu ma ainult vingukski kogu aeg ja ei oskaks kunagi millegi eest tänulik olla.
Ma kirjutasin just pensioniametile kirja valmis ja see sai väga hea. Saatsin ära ja loodan kiiret vastust ning oma probleemide peatset lahenemist. Mees ja Plika magavad (viimane küll vahelduva eduga) juba kaks tundi – ma olen käinud neil tekki kohendamas, rahustamas ja lutti suhu tagasi panemas (kaht viimast küll vaid Plika puhul).
Mulle nii meeldib hilisõhtutel siin üksi vaikselt istuda ja omi asju nokitseda – see on minu segamatu eraaeg, kus keegi ei nõua mult midagi muud. Mulle meeldib oma kalleid aeg-ajalt kontrollimas käia. Pean ainult meeles pidama, et hiljemalt üheks voodisse saaks, muidu magan hommikul liiga kaua ja nii ei tule sest lapse unerežiimi korrastamisest midagi välja.
Tänane hommik oli nii mõnus – soe päike paistis aknast sisse ja ehkki külmkapi ust avades paistis esmapilgul, et midagi pole süüa, kokkas Mees meile imemaitsva makaroni-piimasupi kilu-muna leibadega.
Õnnelik olen, mis muud.
Et mul jätkuks jaksu oma tavaliselt nii loomupärast optimismi kogu aeg säilitada…
Käisime siiski täna ka jalutamas, ehkki kraadiklaas väitis ilma eilsest külmemagi olevat. Ei tea, kas sain eile karastust, oli täna tuult vähem, aitas lapse külmakreem paremini kui minu oma või oli põhjus kahekordsetes kinnastes – igatahes oli täitsa mõnus. Põski külm küll natuke näpistas, aga kaugeltki mitte nii hullult kui eile.
Tagasi koju jõudnud, sain kõne Vaskalt, kes teatas, et tal on enne Tallinna poole kihutamist tunnike vaba aega ning tahtis Elukaga külla tulla. Selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, oli tema reisikaaslane oma asjaajamistega juba ühele poole saanud, seega jätkus aega vaid kallistamiseks, koera jootmiseks, metsseavorsti kinkimiseks ja üheks pildiks. Ma pidin ju ometigi saama fotosüüdistuse sellest, et NII SUUR koer on minu elamisest läbi käinud 😛
Ilm oli häbematult ilus ja päikseline, nii arvasin, et oleks patt mitte jalutama minna. Toppisin ennast hirmsoojalt riidesse, et ikka mõnus oleks ja meelitasin isegi pohmaka küüsis vaevleva Mehe endaga kaasa.
Algselt oli plaan minna turule ja vanasse kaubamajja värskelt küpsetatud saiakesi ostma. Mina kujutasin kodus isegi optimistlikult ette, kuidas võtame topsi kohvi ja paar saiakest ning sööme väljas. Jajah.
Soojadest riietest ja külmakaitsekreemist polnud eriti kasu – paar minutit väljas ja mu põsed valutasid külmast ning sõrmed olid kanged. Seega kihutasime hirmkiiresti otseteed turule, kus sai jälle värske kraamiga liigselt hoogu mindud – peale supikondi, süldi ja vürtsikilude ostsime veel rohelist sibulat, mugulsibulat, redist, tomatit, kaalikat, mandariine, viinamarju, kiivisid, granaatõuna ja sidruni.
140 krooni vaesemana matsin saiakeste mõtte heaga maha, sellise külmaga ei tahtnud nagunii kaugemale minna. Mees, kellele külm miskipärast mingit mõju ei avaldanud, läks Plikaga veel väiksele raekoja platsi tiirule ja mina sibasin lühimat teed pidi koju.
Ja kuniks kõik teised on peol, kuhu ka mina oleks tahtnud väga-väga minna, istun ma kodus ja rõõmustan selle üle, et sain lapsest täna imearmsaid pilte ning sõin just suuuuure tüki kooki. Kõik sõin ära, Mehele ei jätnud midagi 😛