igapäevaelu

Esimene faas edukalt läbitud

Plika oli viisakas ja ootas näljanutujoruga kella kaheksani. Torkasin ta tissi otsa ja tukastasin kümneni.

Siis vahetas Mees mu välja (noh, et Plikal voodis ikka seltsim oleks, üksi ju külm magada) ja mina läksin kohvi tegema.

Ja küünlad juba põlesid ja isegi aroomilambile oli tuli alla tehtud – kaks aastat tagasi ostetud piibelehelõhnaline vaha meeldib mulle õnneks endiselt täitsa hästi.

Ilus on. Kui nüüd veel päeva ka üle elaks ilma magama jäämiseta.

Aga ma nüüd kohvile.

Mhmh

Lõpetasin 2007. aasta ära. Uut aastat enam ei piilu, lähen magama. Hambaid ka ei pese, vot.

Ja lähema ühe-kahe-kolme tunni jooksul hakkab Plika tissi nõudma, ma ju tean seda. Ja siis ma olen otseses mõttes surnud.

Oeh. Vastutustundetu ema olen. Panen äratuse ikka kümneks, aga… No näis.

Natukene suur veel…

Kombe siis 😉 Mitte et see Plikat kuidagi häiriks. Ja küll jõuab veel sisse kasvada, talv ju alles algamas.

Käisime täna Veeriku Selveris. Lihtsalt vahelduseks Maximale ja Kaubahalli Comarketile. Hinnad tundusid Comarke-tist (vähemalt kohati) isegi kallimad olevat, seega liiga tihti sinna just minna ei viitsi. Samas saime endale lõpuks hiigelsuured ilusat värvi saunalinad (-30% oli, ei saanud ju ostmata jätta), piparkoogitainast ja viimase värvilise tuhksuhkru. Oleks ma veel jõulukalendrid ka üles leidnud, oleks kohe 100% rahul, aga Plika muutus natuke närviliseks ja oli vaja tagasi õue minna.

Nägin just Kessu ja tema plika stuudios tehtud pilte ja need on niii kohutavalt lahedad, et hirmus isu tuli kohe peale. Meil pole muidugi veel mõtet minna, laps on liiga väike selleks… Nii pooleaastasena, mitte enne. Aga tõepoolest, ma pole ammu nii ilusat perepilti näinud, kui nendest seal tehti. Ja need nunnud jõulukaardid… Oeh. Tahan ka stuudiosse.

Tekkis küsimus, miks Tartus ühtki head perefotograafi pole. Kõik on Tallinnas, Pärnust leiab ka veel miskit, aga Tartu kohta kuulen igalt poolt, et lihtsalt polegi. See fotograaf, kes esimesena Tartusse kolimise peale tuleb, saab rikkaks, ausõna. Tartu on suur linn ja maksejõulisi kliente leiduks küllaga.

Selleks ajaks võiks keegi Tallinnast siia ümber kolida, kui Plika nii suureks saab, et temaga juba stuudiosse mõtet minna on 😉

Lõpetuseks veel üks küsimus: kust saada PISIKEST päkapikumütsi? Noh, newborn suuruses? 😛 Ma pole eriline käsitöömeister, ma pigem ostaks… Või laseks kellelgi õmmelda. Sest kodus tahaks ju ikka Plikast jõulupilte teha.

PS. Sain oma Londoni esimeselt tööandjalt nende juures töötamist tõestava kirja kätte, paraku oli sinna kogemata 24. aprilli asemel 24. juuli alguspäevaks kirjutatud (ilmselt aeti aastaga segamini, see oli ju ka 07) – nii et veel kümme päeva ootamist, kuniks õige kiri saadetakse ja lõpuks vanemahüvitist taotlema minna saab. Ikaldus.

Oi õudu

Halvad kombed olen külge harjutanud – juba teist ööd järjest istun magamise asemel arvuti taga. See on see häda, kui Mees ilma ette hoiatamata liiga vara magama läheb ja mul veel üldse und pole – siis ma unustan ennast lugema ja tunnid muudkui libisevad mööda.

Plika jauras keskööni, kolm korda pidin teda magama panema, enne kui päriselt jäi. Nüüd saab kell juba kolm ja ta on paar korda läbi une nutnud, õnneks on see sama kiiresti järele jäänud. Ma üldse ei viitsiks temaga praegu pikalt tegelema hakata, nii et soovin talle pikka und, hommikul seitsme-kaheksani vähemalt.

Ma pean hakkama jälle normaalsel ajal magama minema. Kui Muti blogi läbi saab, siis ilmselt ehk lähen ka, pole enam lihtsalt miskit poole ööni lugeda.

On taas laupäev, tore päev…

Ökomess oli iseenesest nadim, kui lootsin. Oleks eeldanud rohkemat, mitmekesisemat… 50 krooni oli küll liig selle pileti eest, õpilased said 25-ga, see oleks veel ok olnud.

Noh, vähemalt magnetpalli sain Looduspere letist, seda olin juba mõnda aega osta tahtnud, lihtsalt kunagi ei jõudnud poodi. Ja kuna elektriküünalde viimane töötav viiendik andis täna öösel otsad, ostsime soolalambi – mul on lihtsalt magamistuppa öö läbi veidi valgust vaja, et ma Plikat kontrollida ja tissitada-mähkida saaks ilma tuld põlema panemata, laelamp on liiga ere.

Hapukurki, küüslauku, piparmündiga vaarikamoosi, kanepitahvli ja jõulušokolaadi ostsime kah.

Sellest ma küll täpselt aru ei saa, mis on GNLD-l või vene tädikeste müüdavatel plastmassnugadel ühist ökoga, aga olgu peale…

Ja siis käisime veel Pisi-Maideniga saunas. Tähendab, nemad kõik käisid, mina istusin niisama terve õhtu ja vaatasin telekat. Kuivõrd kodus mul sellist asja ei leidu, oli lõbu laialt.

Üldises plaanis oli tõeliselt mõnus kodust nii pikaks ajaks välja saada. Plika magas messil kogu aja ja saunaõhtust ka enamiku, ainult tissi tahtis paar korda.

Aga nüüd õhtul kodus pidi ta muidugi jaurama nagu tavaliselt – poolteist tundi võttis vaigistamine aega, läks vist isegi hästi. Ma lihtsalt ei saa aru, MIKS ta peab just õhtul/öösel jaurama – päeval on nagu linnuke oksal, kui nutujoru korra tulebki, vaigistab selle max kümne minutiga. Kas kõik tited on programmeeritud võimalikult vastikul ajal jaurama või? Ma ei oska lihtsalt midagi ette võtta – mähe on kuiv, kõht on täis, gaasirohtu saab korralikult, aga IKKA peab õhtul pärast viimast tissi raudpoltkindlalt tund-kaks karjuma ja jaurama, mitte ükski rahustamine ei aita. Tüüüüüütu. Eriti tüütu on see muidugi siis, kui Mees samal ajal väljas joob (nagu täna) ja ma pean kõik see aeg üksi hakkama saama – enamasti on vähemalt võimalus laps teise kätte anda, kui ise sellest pikast asjatust kussutamisest ära väsid.

Mis seal ikka… Lapsevanema argipäev.

Scroll to Top