Asjad edenevad
Käisin täna Toomel ennast arvele võtmas. Kessu soovitatud dr. Klaar oli tõepoolest ütlemata mõnus ja sõbralik tegelane. Sain haigekassa jaoks tõendi, viisin selle ära ja olen nüüd kindlustatud. Isegi visiiditasu ei pidanud maksma. Kõiki oma kubeme- ja muid valusid kurtsin ka, sain asjalikumad vastused kui Londonis. Eesti keeles on ikka lihtsam!
Sain lõpuks Kessuga kokku. Blogisid oleme üksteisel lugenud juba iidamast-aadamast (no tegelikult mitte nii ammu, aga siiski juba aasta-paar vähemalt, ei teagi täpselt – kui lugema sattusin, lugesin ikka kõik algusest peale läbi) ja alates sellest, kui ma rasedaks jäin, on ta pidanud läbi kuude kõiki mu hädasid ja küsimusi kuulama – temalt oli hea küsida, ta oli kõik värskelt läbi elanud 😛 Nägin Kessu plika ära ja andsin üle tellitud ravimi hammaste tuleku tarbeks. Nägin just sõnumit, et olevat töötanud. Väga hea, sest ma Kessu valikuid usaldan (meil selline sarnane mõtteviis laste kasvatamise seisukohalt) ja ostsin siis Maasika hammaste tuleku ajaks endale ka väikese varu 😛
Ilm on täna suht s*tt. Mul on ütlemata hea meel, et mu esimesed kaks Tartu päeva nii päikselised olid, nägin päikese akendest sisse paistmise ajad ära ja üldse oli ilus. Ei lase ennast tänasest vihmast ka sugugi häirida.
Aga korteris on ikka nii mõnus olla. Mul pole kunagi olnud ühtki üürikat, kus kohe algusest peale sisse kolides nii kodu tunne oleks. Okei, Murakaga kokku kolides ehk, aga see oli veidi teine teema, sest ta elas seal juba enne ja oli jõudnud kodu koduks teha.
Aga kõik need “päris” üürikad (elumajades siis, mitte ühikas), kuhu ma olen läbi aegade kolinud, on nõudnud roppu küürimist ja koristamist ja kodustamist, et ma seal ennast hästi tunneks – kunagi Turu tänaval näiteks ja kõigis Londoni urgastes muidugi. Kõik said pärast küürimisseansse mõnusaks koduks, viimase korteriga ei tulnud kuigi palju vaeva näha (aga ikkagi küürisime kõiki köögikappe seestpoolt ja organiseerisime ja nühkisime kraanikaussi ja puhastasime põrandaid…) – aga sellist asja, et tassid kotid sisse, võtad kingad jalast ära ja uitad õnneliku näoga paljajalu mööda korterit ringi, ilma et tunneks vajadust kõigele enne suurpuhastust teha… Seda pole varem olnud. Seekord oli vaja ainult köögiriiulitelt tolmu pühkida (mida ma pole muuseas siiani teha viitsinud), kõik muu oli juba korras – äsja lõpetatud remondist oli kasu 🙂
Eile ega täna pole ma miskit lahti pakkinud, niisama logelenud. Emaga tundide kaupa juttu rääkinud ja netis istunud ja… Kui tänase netivajaduse korralikult rahuldatud saan, siis lähen koju tagasi ja olen natuke aega jälle usin. Vaja “riidekappe” korrastada ehk siis meie siin olevad riided korralikult kohvrisse ja kotti laduda, kuniks päris kapp tuleb. No ja siis on terve hunnik pisiasju, mida kõike organiseeritult kastidesse või olemasolevatele riiulitele laduda, et neid hiljem Mehe siin olles ja rohkema mööbli tekkides oleks võimalikult kerge ära paigutada.
Mis ma nädalavahetusel teen, seda ikka ei tea. Raamatukogu on ka ainult viieni lahti, mis tähendab, et netti õhtupoole ei ole (kaugemale ometi minna ei viitsi!). Loodan sõprade peale, ehkki pole viitsinud kellegagi spetsiaalselt ühendust võtta. Küll jõuab. Marko pidavat Tartus olema, tema langeb kindlasti mu ohvriks 😛 Ja nüüd tuleb meelde, et Lepp pidavat vist ka siiakanti sattuma…
Tegelikult tahaks rääkida veel viimasest Londoni nädalavahetusest, mul igavene hunnik fotosid ja värke, aga need tahavad veel organiseerimist, seega mõni teine päev. Süvenen nüüd Teleyhe pakkumistesse jälle, tahaks sellest va kõnekaardist juba lahti saada.
