24 tunni pärast…
…olen tagasi Eestis.
Aga nüüd need sada miljonit asja, mis veel tegemist vajavad.
Õhtul on ehk aega paar lauset kirjutada. EHK.
Või siis kuulete uusi uudiseid juba Eestist 🙂
igapäevaelu
Ootus
Mu viimased Londoni päevad on nii ära planeeritud, et kolimisele pole eriti aega mõelda. Seega lõi mind just suhteliselt puuga pähe tõdemus, et vähem kui kolme päeva pärast olen ma alatiseks tagasi Eestis.
Ja NII palju asju on vaja veel korda ajada!
Tänased plaanid läksid muidugi teistmoodi, kui algul plaanitud (nii kipub see ju alati juhtuma). Mõtlesime kaheksast tõusta, pool üheksa hommikust sööma minna (ikka seda traditsioonilist, kohvikusse), siis kiiresti metrooga kesklinna, et seal olulisemad vaatamisväärsused ära näha, seejärel British Museumi, siis London Aquariumisse ning viimaks vaadata üle need vaatamisväärsused, mis pimedas etemad kui valges.
Noh, kodust jõudsime välja alles üheksast. Victoria line ei sõitnud, asendusbussidega oli mingi jama (pidime kaks korda bussi vahetama) ja linna jõudmiseks läks igavesti palju aega. Esimeses plaanitud peatuskohas Buckinghami palees oli õnnetul kombel vahtkonnavahetus, mis tähendas tavapärasest kaks korda suuremaid masse + lintidega kinni pandud teed, nii et me olime pidevalt tupikus ja edasi liikumine võttis tavalisest kolm korda kauem aega. No ja seda nagunii, et esimest korda Londonis olevad inimesed tahavad iga nurga peal pilti teha 😉
Kuna mulle ei meeldinud Buckinghami palee isegi esimesel korral, saati siis kümnendal ja sellises massis, olin suhteliselt torssis. Kujutasin elavalt ette, kuidas me sellises tempos jätkates Aquariumisse lihtsalt ei jõuagi… See oli ainus asi, mis MULLE korda läks, eks – sinna ma tõesti tahtsin minna.
Aga tegimegi siis oma plaanid ümber ja läksime Buckinghami paleest otse Aquariumisse, sest sinna olid piletid juba ette ära ostetud ja mitte kohale jõudmist ei saanud seega endale lubada.
Väga äge oli! Vähemalt mina jäin rahule, £12 eest lõbu laialt – 14 tsooni (esimesed viis küll väga igavad, aga siis läks ägedaks), igavene hulk eksootilisi mereelukaid, värvilisi kalu, väiksemaid haisid… Olime seal vist mingi tund-poolteist. Samas kolm meie seltskonnast jõudis väga kiiresti välja, imestasid, miks meil nii kaua läks – ma pole päris kindel, kas nemad sama rahule jäid. Hunniku pilte tegin ka, aga ma ei viitsi neid praegu sortida, nii et ehk kunagi hiljem.
Siis saatsime ülejäänud seltskonna muuseumisse ja läksime ise kohvikusse, sest ma tahtsin kangesti jalgu puhata. Sinna ma jäingi, mahlaklaasi ja raamatu taha, Mees läks hiljem veel muuseumit avastama. Mingi aja pärast hakkas mulle kohviku sumin ka närvidele käima ja ma sain aru, et minust enam elulooma pole. Õnneks lubas Mees mul lahkesti koju ära minna ning on nüüd kangelaslikult üksi linnas… Tähendab siis, seitsmekesi on nad linnas, aga tema üksi on giid 😛
Ja mina puhkan juba üle tunni rahus ja vaikuses kodus. Nii väsinud olin, et bussis terve tee tukkusin.
Homme lähme kohe kümneks loomaaeda (piletid on netist ostetud) ning õhtupoolikul Camdenisse. Esmaspäeval shoppamine ja õhtul asjade pakkimine. Ja ongi kõik! Ja siis juba Eesti…
Eesti uudistest rääkides, ema käis täna esimese tiiru Tartus ja viis osa mu asju ära. Oluline osa siis selles, et ta sai meie korteri üle vaadata.
Ja ta jäi rahule. Ütles, et oli hea aura (seda oli juba piltidelt tunda!) ja üldse ilus ning mõnus. Sain korteri ülesehitusest aimu ja mõningatest muudest detailidest… Nüüd ootan veel suurema huviga ise sinna jõudmist. Ei jõua kohe äragi oodata 🙂
Väsind ja vaene
Üks asi ununes hommikul eilsest workshopist kirjutamata. Nimelt soovitas tädi meile harjutust avanemise ja seega üleüldise sünnituse kiirendamiseks. Toeta selg vastu seina, jalad kergelt harkis ja varbad väljapoole, lasku põlvi kõverdades allapoole ning liigu siis üles tagasi. Laskumist peaks alustama vist umbes siis, kui kokkutõmme (contraction, jah?) algab… Ja tõusu siis, kui lõppeb? Hmm, selles ma pole nii kindel, mis sa minut aega pead siis kügelema või, jube kurnav ju… Oleks pidanud hoolikamalt kuulama. Igal juhul pidavat jube efektiivne olema, tal endal oli mitmeid reaalsest elust pärit kogemusi. Kui asjaks läheb, siis katsetan kindlasti ka, kes see ikka viitsib tunde valutada 😉
Aga liikudes edasi tänaste sündmuste juurde, siis ma olen terve päeva shopanud ja jube palju raha kulutanud.
Käisin Iirisega Oxford Streetil, sain Pipsile kingituse, Kessule (või noh, rangelt võttes küll tema plikale) musta body, Maasikale punase Miki ja Minniga topi (see oli nii nunnu ja jäi südamesse, ei suutnud ostmata jätta, ehkki suht kallis oli).
…ning endale kolm paari Primarki odavaid ägedaid sukki, küüliku ja kohvimasina. Viimasele on veel kannu vaja, milles piima vahustada (tilaga, muidu ei saa lilli joonistada) ja ägedaid kohvitasse (laiu, pealt ~10 cm läbimõõduga, aga neid ehk leiab Eestist ka).
Andreeaga sain kokku, kohvitasime tunnikese ja tema mul masinat valida aitaski. Ta ise kasutab juba paar aastat samasugust ning on sellega väga rahul + üks teine sõber, kellele ta seda soovitas, on ka väga rahul, seega mina saan ilmselt ka olema. Ise poleks osanud väga valida ja Eestis ma 3000-st odavamaid pole näinud (enamik ju hoopis seal 10k kandis), väga odav oleks ilmselt ka sitt ka. Nüüd vähemasti kindlustunne, et soetasin väärt asja 🙂
Ja soolaleivale või katsikule tulles saate kõik lillega kohvi! (hmm, keegi võiks ainult kingiks ägedad tassid tuua)
Palk kuivab kohutava kiirusega kokku ja list vajalikest asjadest pole veel täielikult läbi kriipsutatud – poole lühem ehk küll. Loodetavasti tulen omadega välja, sest ülejäänud UK sissetulekud tulevad alles paari nädala pärast.
Üldiselt on rahulolu.
Kiire kiire kiire
Võiks ju arvata, et kui tööl käima ei pea, siis on aega küll ja veel. Aga ma kulutasin kõik selle aja eelmisel nädalal ära, nii et nüüd olen taas nagu orav rattas ja üritan teha kõike, mis eile koostatud üksikasjalikku nimekirja üles tähendatud sai.
Eile käisin Bondi-näitusel. Kuivõrd see oli pühendatud Ian Flemingu elule, polnud see minu jaoks just NII huvitav, kui oleks võinud olla, sest ehkki ma olen kõiki Bonde näinud, olen siiski peamiselt Brosnani fänn. Brosnanist aga polnud terve näituse peale haisugi. Kõigist teistest bondidest oli, KÕIGIST. Lazenbyt ja Daltonit ja Craigi oli veidi, Conneryt ja Moore’i rohkem. Brosnanist ei miskit 🙁 Aga noh, mul siiski hea meel, et üle vaadatud sai ja oli sellegipoolest huvitav.
Kuna Brixton jäi tee peale, käisin sealsetes poodides vajalikke asju otsimas, ei saanud küll midagi peale silmatilkade… Aga ma vähemalt proovisin 😉 Ja hommikul jõudsin netist ka üht-teist ära tellida, läätsed ja Marise raamatud.
Ja õhtul oli viimane beebikooli loeng. Õpetati pesema ja mähkima ja muud toredat. Näis, palju sellest veel viie nädala pärast meeles on 😉
Täna pean kõigepealt korra tööle minema, et vormiriided tagasi viia, viimane payslip kätte saada ja värske remont üle vaadata (restorani pool läks just kinni, kui mina ära tulin). siis on 13-17 breastfeeding workshop… Ja siis veel Tinderboxi, kus vanade töökaaslastega kohting kokku lepitud. Andreea lubas mulle head kohvimasinat soovitada, ostan ikka UK-st kaasa – Eesti valik on niru ja hinnad kallid.
Homme peaksin hambaarsti juurde minema, aga ma pole veel otsustanud, kas lähen. Ja hiljem Iirisega Oxford Streetile, kust on vaja osta igavene hunnik asju alates voodipesust ja Pipsi kingitusest kuni imetamisrinnahoidjateni.
Ja reedel… Reedel tulevad juba Mehe sugulased. Küll kuus, mitte seitse, nagu algselt plaanis. Ja siis on nädalavahetus täis turistilõkse, loodetavasti saan lõpuks ka loomaaeda ja Aquariumisse.
Esmaspäeval ilmselt viimast korda Croydonisse + viimane külaskäik kohaliku arsti juurde, et lendamiseks tõend saada. Ja öösel siis lennujaama… Ja teisipäeva lõunaks Eestisse 🙂
Sellised plaanid siis.
Mul on eilsest hommikust saati kõhu alt valutanud – no umbes see osa, mis jääb aluspükste sisse, aga mitte veel jalge vahele – ma teaduslikku ega ladinakeelset nimetust ei oska öelda 😀 Valutab iga lihaspingutuse peale ehk käies ja püsti tõustes ja voodis külge keerates… Küsisin eile õhtul selle tädi käest seletust, kes loengut pidas – ta arvas, et Maasikas lihtsalt seab oma pead sisse. Küsisin, kas ma valutan siis samamoodi järgmised viis nädalat, aga ta arvas, et mitte. Öösel oli igatahes võrdlemisi ebamugav ja tänaseks pole asi paremaks läinud. Just siis, eks, kui mul on kiire nädal ees ja kuidagi pole võimalik kodus olla.
On kellelgi sarnast valu olnud, oskab keegi tarka nõu anda või arvata, kui kiiresti see üle minna võiks?
—
Eile õhtul Mehega haiglast koju tulles arutasime, et pole kumbki siinkandis ühtegi rebast näinud. Jõudsime järeldusele, et pole lihtsalt öisel ajal piisavalt palju väljas olnud.
Ja täna hommikul me siiski nägime oma rebase ära. Tuli teine ette aia peale (meil on maja ees madal müür – umbes sellise kõrgusega, kuhu peale on hea korra istuda vms) – elutoa suurest aknast oli 5+ vaade, suur oranž rebane päikesepaistes (tavaliselt näeb neid pimedas ja tunduvalt suurema distantsi pealt) 🙂 Päris tükk aega seisis seal, aga fotokat ei jõudnud välja otsida. Noh, vähemalt nägime!
Pean nüüd asjalikuks hakkama ja duši alla minema – varsti vaja sammud linna poole seada.
Juhe koos
Olen täna terve päeva asjalik olnud: üritanud teha võimalikult üksikasjalikku nimekirja kõigest, mis enne Londonist ära kolimist ära teha/osta tuleb, saada ülevaadet maksudest ning meie lähema aja sissetulekutest ja väljaminekutest.
Nüüd nagu oleks mingi nimekiri koos, ehkki tunne on selline, et raudselt midagi unustasin… No algus on tehtud. Ja mõtlemisvõime on täiesti kadunud, liiga palju organiseerimist ühe päeva kohta 🙂
Mõtlesin, et kirjutan ajurakkude puhkamiseks teile hoopis eilsest. Sest eile oli üks ütlemata tore päev.
Ma ei ole üldse maailma suurim shoppamismaniakk – mul on tihti perioodid, kus ma ei taha poode nähagi. Aga vahel ma täiega naudin neid. Ja kui ma saan ilusa ilmaga Croydonis käia ning seal Mehega mõnusalt aega veeta, shopates ja kõike muud tehes, siis ma naudin seda kohe eriti.
Just seda me eile tegime.
Mõtlesime hommikul vara tõusta ja kohe Croydonisse minna, aga jõudsime sinna ikka alles peale ühteteist. Jumal tänatud, et meil plaanitust kauem läks – unustasin pisiasja, et pühapäeviti ei avata poode mitte kella üheksast, vaid just üheteistkümnest, nii et meie kohale jõudmine oli perfektselt ajastatud.
Käisime taas korda mu uues lemmikkohvikus, mille teisipäeval Murakaga avastasime – muffinid olid endiselt jumalikud ja hinnad odavad (hakkasin mõtlema, et isegi Eesti mõistes – värskelt küpsetatud muffin ja tass kohvi 50 krooni eest suurlinna suures kaubanduskeskuses pole ju üldse palju?).
Ja siis shoppasime terve päeva, vahepealse lõunapausiga – saime kõik, mis vaja ja veidi rohkemgi. Jõudsime napilt kella viieks valmis, pühapäeviti ju sulgetakse ka varem.
Maasikas sai omale seitsmest bodyst koosneva komplekti, kojutoomiskomplekti, mütsi ja kaks pudipõlle:
Mees sai neli T-särki, põlvpüksid järgmiseks suveks ning talvejope ja -jalatsid. Mina… Mina sain tupsumasina 😀 Noh, selle, millega kampsunite küljest toppe eemaldada – olen juba ammu tahtnud, aga Selecti kataloogist nagu tellima ei hakanud ja polnud kuni eilseni poodides silma jäänud. Katsetada pole veel jõudnud, sest meil on majapidamises ainult üks närune AA patarei.
Ja siis me ostsime veel voodipesu, mis sobib ideaalselt meie uue magamistoa värvidega:
Kõik olid rahul 😉
Ahjaa, MK One’i ukse pealt leidsime sellised sildid (kui töötaja nägi, et me pilti tegema hakkame, tuli ta illustratsiooniks poseerima, paraku tegin pildi just sel hetkel, kui ta korraks kõrvale vaatas):
Saime paraja kõhutäie naerda.