igapäevaelu

Mõistus, mõistus, tule koju!

/ igapäevaelu, rasedus / Leave a Comment

Vahetevahel saan ma ikka igasugu geniaalsustega hakkama. Täna näiteks jutlesin apteegis kaardiga makstes magusasti Kessuga ning avastasin alles kaarti lugejast välja võttes, et see on UK oma. Tore pank, mis laseb arvel rahus miinusesse minna ning võtab siis mõnuga iga päeva eest kõva trahvi. Mul oli UK arvel alla kahe naela ja apteegis kulus ca 407 kr. Sellest rääkimata, et välismaise kaardimakse teenustasu on £1.

Ega’s muud kui saatsin Mehele meeleheitliku sõnumi ning palusin tal oma arvele kiiresti raha panna, sest kui arve miinusesse minemine ja raha arvele panemine toimub ühe kuupäeva jooksul, siis trahvi ei tehta. Nüüd pole ainult Mehe kontol piisavalt raha mobiiliarvete jaoks, mis on iga hetk maha minemas… Ehk siis nokk kinni, saba lahti situatsioon.

Kõige tobedam on see, et BT lubas mulle eelmisel pühapäeval teha 7 päeva jooksul tasaarvelduse ehk kanda mu kontole tagasi liigselt maha võetud £30 ning see oleks just SEE, mis olukorra päästaks. Seitse päeva on julgesti täis, raha ikka pole. Ja nüüd oota nagu totu, kas jõuab õigeks ajaks või ei. Oeh.

Aga olgu, kõik peab ju hästi minema, eks? Peab lootma, et BT kannab mulle raha enne üle, kui Mehe mobiiliarved maha lähevad… Ja kõik ongi korras. UK kaardi peidan edasiste lolluste vältimiseks kaugele sahtlipõhja, enne kuu lõppu mul seda vaja ei lähe.

Muidu oli täna edukas päev – saime Kessuga kokku, Maasikas sai omale kotitäie riideid laenuks ja paki Moltexeid kingiks, jalutasime mööda Tartut ringi ja ostsin endale Kessu juhendamisel igasugust vajalikku pudi-padi, mida varsti vaja minema hakkab. Välja nägi see umbes nii, et Kessu otsis apteegi riiulitelt kraami üles ja rääkis juttu juurde, mina pildusin järjest korvi.

Ja siis käisime veel ühes mõnusas kaltsukas, kust ma Maasikale veidi kraami soetasin, muuhulgas ilusa punase pidukleidi, mis peaks talle suveks parajaks saama. Loodetavasti on siis ka põhjust kandmiseks… Aga põhjuse leiab alati, vähemalt nii nad räägivad.

Tegelikult olen kogu sellest ringi jahmerdamisest täitsa väsinud, peaks koju ära minema, viimase paki makarone keetma, jogurtit sööma ja Gilmore Girlsi vaatama. Loodetavasti puhkan ennast välja ja jõuan veel miskit lahti pakkida ka, mitte ei jää jälle seitsmest magama, et veidraid unenägusid näha ja pärast pool ööd üleval passida.

See kollane, kollane sügis

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Jalutasin täna Toomele retsepti järele ja sattusin taas kord vaimustusse. Tegelikult ma vaimustun absoluutselt iga päev, kui väljas käin. Kui te näete üht siniseruudulise jaki, musta-valgetriibulise villase seeliku, suure kõhu ja punase fotokaga hullu Toomel ringi hulkumas, totter irve näol, siis see olengi mina 😉

Üks suvine pilt ka – sain just ema käest mingid suguvõsa kokkutuleku pildid, mida varem näinud polnud ja nende hulgas oli päriselt üks selline foto, kus me mõlemad täiesti arvestatavad välja nägime 😛

Ema käis eile mulle järgmist laari asju toomas. Krt, ma ei saa aru, kust seda kola küll nii palju kogunenud on, ma olen ju nii noor ja pealegi mulle meeldib asju ära visata! Igatahes on pool tuba jälle lahti pakkimist vajavaid kotte täis ja päris kõik pole veel ikkagi kohal.

Käisime Vildes õhtust söömas, see on ju nüüd minu kodukohvik. Või mis on veel lähemal raamatukogule? Püssikas eriti ei meeldi… Ühikate juures peaks ka miskit olema mu mäletamist mööda, aga pühapäeva õhtul kell pool seitse tundus Vilde kõige lollikindlam valik. Ja oli mõnus nagu alati, hea rahulik.

Öösel kell kolm ärkasime raportite peale, mis õhtul Mehele saadetud sõnumite kohale jõudmisest teavitasid. Ja no uni kadus ära. Täiega. Rääkisime kolm tundi juttu, millalgi peale kuut õnnestus uuesti magama jääda. Ega see ikka normaalne pole. Rasedus vist mõjub. Või vanadus 😛

Aga ma nüüd parem lõpetan ja loen natuke teiste blogisid, pole täna veel jõudnudki. Varsti vaja nagunii raamatukogust jalga lasta ja Kessuga kokku saada. Ja väljas on niiii ilus ja kollane…

Laupäevane vaikelu

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Tsükkel vist väga tuksi ei läinud – vaatasin öösel kolmeni Gilmore Girlsi, uni tuli ja magasin hommikul poole kümneni välja.

Pärast veel kahte osa Gilmore Girlsi võtsin ennast lõpuks kokku ja pakkisin veel natuke asju lahti (või pigem ümber) – panin kõik meie ülejäänud riided erinevatest kastidest-kottidest ühte kohta kokku. Riidekappi oleks vaja, kiiremas korras 😉

Kaks kasti on ikka veel pooltäis – kõige kribumat kräppi, millega kohe üldse tegeleda ei viitsi. Ja raamatuid ja DVD-sid, mida ka eriti kuskile panna pole. Tähendab, kaks riiulit meil on, aga üks oli juba raamatuid täis ja teise täitsin muu kolaga… Riiuleid on juurde vaja!

Aga muidu on mu tänase päeva tipphetk kahtlemata Marko külaskäik – see enamiku päevast sisustaski. Sõime kooki ja rääkisime juttu ja käisime õhtupoolikul söömas ja rääkisime veel juttu…

Ja nüüd tulin Kaubamaja wifisse, sest süüa oli nagunii vaja osta, seega pidin viitsima kodust kaugemale liikuda. Kohalik kodupood OÜ Õnnelik juhus on väike ja tühi ja kallis ja ka ainult kuueni lahti, pealegi on mul vaja suuremas koguses odavaid viinamarju.

Aga ega muud nagu rääkida polegi. Räägin parem Mehega 🙂

Asjad edenevad

/ igapäevaelu, üürikodud / 1 Comment

Käisin täna Toomel ennast arvele võtmas. Kessu soovitatud dr. Klaar oli tõepoolest ütlemata mõnus ja sõbralik tegelane. Sain haigekassa jaoks tõendi, viisin selle ära ja olen nüüd kindlustatud. Isegi visiiditasu ei pidanud maksma. Kõiki oma kubeme- ja muid valusid kurtsin ka, sain asjalikumad vastused kui Londonis. Eesti keeles on ikka lihtsam!

Sain lõpuks Kessuga kokku. Blogisid oleme üksteisel lugenud juba iidamast-aadamast (no tegelikult mitte nii ammu, aga siiski juba aasta-paar vähemalt, ei teagi täpselt – kui lugema sattusin, lugesin ikka kõik algusest peale läbi) ja alates sellest, kui ma rasedaks jäin, on ta pidanud läbi kuude kõiki mu hädasid ja küsimusi kuulama – temalt oli hea küsida, ta oli kõik värskelt läbi elanud 😛 Nägin Kessu plika ära ja andsin üle tellitud ravimi hammaste tuleku tarbeks. Nägin just sõnumit, et olevat töötanud. Väga hea, sest ma Kessu valikuid usaldan (meil selline sarnane mõtteviis laste kasvatamise seisukohalt) ja ostsin siis Maasika hammaste tuleku ajaks endale ka väikese varu 😛

Ilm on täna suht s*tt. Mul on ütlemata hea meel, et mu esimesed kaks Tartu päeva nii päikselised olid, nägin päikese akendest sisse paistmise ajad ära ja üldse oli ilus. Ei lase ennast tänasest vihmast ka sugugi häirida.

Aga korteris on ikka nii mõnus olla. Mul pole kunagi olnud ühtki üürikat, kus kohe algusest peale sisse kolides nii kodu tunne oleks. Okei, Murakaga kokku kolides ehk, aga see oli veidi teine teema, sest ta elas seal juba enne ja oli jõudnud kodu koduks teha.

Aga kõik need “päris” üürikad (elumajades siis, mitte ühikas), kuhu ma olen läbi aegade kolinud, on nõudnud roppu küürimist ja koristamist ja kodustamist, et ma seal ennast hästi tunneks – kunagi Turu tänaval näiteks ja kõigis Londoni urgastes muidugi. Kõik said pärast küürimisseansse mõnusaks koduks, viimase korteriga ei tulnud kuigi palju vaeva näha (aga ikkagi küürisime kõiki köögikappe seestpoolt ja organiseerisime ja nühkisime kraanikaussi ja puhastasime põrandaid…) – aga sellist asja, et tassid kotid sisse, võtad kingad jalast ära ja uitad õnneliku näoga paljajalu mööda korterit ringi, ilma et tunneks vajadust kõigele enne suurpuhastust teha… Seda pole varem olnud. Seekord oli vaja ainult köögiriiulitelt tolmu pühkida (mida ma pole muuseas siiani teha viitsinud), kõik muu oli juba korras – äsja lõpetatud remondist oli kasu 🙂

Eile ega täna pole ma miskit lahti pakkinud, niisama logelenud. Emaga tundide kaupa juttu rääkinud ja netis istunud ja… Kui tänase netivajaduse korralikult rahuldatud saan, siis lähen koju tagasi ja olen natuke aega jälle usin. Vaja “riidekappe” korrastada ehk siis meie siin olevad riided korralikult kohvrisse ja kotti laduda, kuniks päris kapp tuleb. No ja siis on terve hunnik pisiasju, mida kõike organiseeritult kastidesse või olemasolevatele riiulitele laduda, et neid hiljem Mehe siin olles ja rohkema mööbli tekkides oleks võimalikult kerge ära paigutada.

Mis ma nädalavahetusel teen, seda ikka ei tea. Raamatukogu on ka ainult viieni lahti, mis tähendab, et netti õhtupoole ei ole (kaugemale ometi minna ei viitsi!). Loodan sõprade peale, ehkki pole viitsinud kellegagi spetsiaalselt ühendust võtta. Küll jõuab. Marko pidavat Tartus olema, tema langeb kindlasti mu ohvriks 😛 Ja nüüd tuleb meelde, et Lepp pidavat vist ka siiakanti sattuma…

Tegelikult tahaks rääkida veel viimasest Londoni nädalavahetusest, mul igavene hunnik fotosid ja värke, aga need tahavad veel organiseerimist, seega mõni teine päev. Süvenen nüüd Teleyhe pakkumistesse jälle, tahaks sellest va kõnekaardist juba lahti saada.

Tartu

/ igapäevaelu, rõõm, üürikodud / 10 Comments

Jõudsin raamatukokku alles tund enne sulgemist, nüüdseks on sellest alles 45 minutit. Uue lugejapileti tegemine oleks maksnud 99.-, aga teine variant oli pilet täiesti tasuta ID kaardile ümber tõsta, mida eile õhtul ka tehti. Täna muidugi juhtus see, mida kartsin – kiip ei töötanud. Aga mind lasti sisse ikka 😛 E-hääletamisega või raamatute laenutamisega tuleks raskusi… Uut kaarti tellima ju ka ei hakka, peab vist lihtsalt ruttu abielluma 😀

Sain lõpuks meie uue korteri rahuldavalt pildile püütud:

Mööblit on endiselt juurde vaja. Voodi saame Maidenilt, ahju Katsilt. Riidekapi loodetavasti Tänkilt, aga see sõltub sellest, kas kapp seal alles, kus olema peaks, mille kohta info veel minuni jõudnud pole. Esialgsel hinnangul oleks juurde vaja ühte-kahte kummutilaadset asjandust (või väikest kappi, noh, midagi uste või sahtlitega, asjade hoiustamiseks), elutuppa lauda… Diivani tõstame magamistoast ka elutuppa… Öökapp kuluks ilmselt ka ära, no ja siis veel muidugi Maasika voodi ja mähkimislaud… Oh jah. Pesumasin saab olema esimene asi, mille ostame ja ilmselt ainus, mis saab kindlalt uus olema. Ülejäänud asjad loodan ikkagi kuskilt kasutatult saada, tasuta või võimalikult odava raha eest 🙂 Sest meie praegused rahalised võimalused pole just hiilgavad, peame kokku hoidma (söögile kulub üüratult palju – krt, piima joomine teeb vaeseks!).

Igatahes… Kui keegi peaks teadma kedagi, kes tahab oma vanast mööblist lahti saada, siis…! Ma sinna Tartu listi kirjutan ka miski hetk, pole veel jõudnud.

Käisin eile õhtul Piia ja Nadjaga Undergroundis ploomimahla nautimas. Irw. Aga ütlemata hea oli tagasi Tartus olla ja NII mõnus oli pärast keskööd kesklinnast kesklinna koju jalutada 😉

Täna jalutasime emaga Toomemäel. Eesti sügis on ikka üle kõige. Iir rääkis just, kuidas ta on vaimustuses Londoni kuldsest sügisest (sest Hispaanias ju värvilist sügist pole), aga minu meelest on Eesti sügis ikka palju kuldsem – Londoni oma on selline kollakaspruun, siin rohkem kollase-punase-rohelise segu. Nagu ma emalt eile teada sain, siis puulehed lähevad punaseks öökülmadega, eks see seleta, miks Londonis veel kuskil punast näha pole.

Lõunat sõime Tigedas tikris. Ühele tšekile jäid nii tikker kui maasikas 😛

Ja poolikut tassi kohvi, mida oma eelmise külaskäigu ajal kritiseerisin, menüüs enam pole. Tähendab, pole enam valikut kohv ja suur kohv, ma siis eeldan, et see ainus kohv tuleb ikka täis tassis, seekord küll ei joonud.

Aga sellest ma ei saanudki aru, miks poolele restoranile erinev menüü on… Istusime akna alla ja siis tuli välja, et see menüü, mis meile enne anti, seal pool ei kehti, nii et pidime pimedamale poolele kolima. Veider. Huvitav, kas päevapraadi oleks akna alla ka serveeritud? 😉 Nende koduka menüüst ma küll välja ei loe, et ühe saalipoole ja teise saalipoole variant. Aga nojah, see selleks. Päevapraad oli igatahes hea.

Jään ikka nädalavahetuseks Tartusse. Plaane pole küll rohkem, kui arst homme hommikul. Loodetavasti näen suuremal hulgal sõpru ära. Raske on küll nendega ühendust saada, kui kodus netti pole ja telefonis kõnekaart… Pole veel ikka otsustanud, millist paketti võtta ja lepingu saamiseks läheb vist nii ehk naa nädala ringis. Või kui Teleyhe enda kõnekaart on, saab äkki kiiremini? Pean uurima, homme või millalgi, kui varem netti jõuan ja ajaga võidu ei jookse.

Igatahes, kui keegi tahab minuga nädalavahetusel Tartus kokku saada, siis võite julgelt mulle ise helistada! Mul on suvest saati uus number, kui teil seda pole, siis sõber Orkut aitab.

Üleüldiselt on mõnus. Ainult Mehe järele igatsen, üksi pole nagu erilist tahtmist ega võimalust kodu sisse seada – mööbli leidmisel ja igasuguste asjade ostmisel tahaks ju ikka temaga arutada ja läbi rääkida. Rahalised võimalused pole ka veel päris selged ja enamik meie sissetulekust tuleb koos temaga, mul praegu polegi eriti võimalust suuremaid oste sooritada. Nii ma siis lihtsalt pakin jõudumööda asju lahti (aga pooli neist pole kuskile panna, sest mööblit ju vähe) ja chillin niisama. Ja ootan pikisilmi järgmist neljapäeva.

Scroll to Top