igapäevaelu

Sellised ilusad pealkirjad tulevad postitustele viimasel ajal 😉

Ma olen laisk. HIRMUS laisk. Mul on põhimõtteliselt kogu aeg vaba aeg ja ma ei viitsi mitte midagi asjalikku teha.

Ma olen nädal aega Tartus olnud ning näinud vaid pooli noist inimestest, kellega kokku saada plaanisin. Piiat-Nadjat, Kessut ja Markot olen näinud, Maris tuleb homme külla. Aga oleks ma siis viitsinud Küllile või Katsile helistada, oh ei. Lihtsalt, noh… Ei viitsi. Kui keegi ise minuga kokku saada tahab, siis ma lähen küll. Aga minul on rohkem vaba aega, ma peaks ise neid kokkusaamisi sebima. Ja vot ei viitsi.

Mis kõige olulisem, ma peaks lahti pakkima. Esimese laariga sain just enne teise saabumist suht-koht ühele poole. Uue laadungiga olen tegelenud umbes-täpselt nii palju, et kisun asju kottidest välja ja pillun hunnikusse – lihtsalt tahan teada, mis träni minust tookord Eestisse maha jäi, ilma et viitsiks seda päriselt kuskile ära panna.

Ja ikkagi on täiesti hämmastav, kui palju asju mul on. Ma ei mäletanud, et nii palju. Ja paljud neist tegelikult vajalikud on? Noh, üks osa on eluks vajalik, teine osa selline… Mälestusteks vajalik.

Selles viimases ma eile tuhnisin päris pikalt. Vaatasin oma ülikooliaegseid kalendermärkmikke ja kunagisi päevikuid. Jajaa, neid päris päevikuid, ma ka kunagi kirjutasin, vahelduva eduga. Tegelikult pole seal eriti palju, üks pooltühi märkmik põhikooli lõpust ja keskkoolist, üks väike märkmik mingist suvest ja veel üks kaustik esimesest poolaastast Tartus… Siis sain arvuti 😉 Üldiselt oli päris lõbus noid kunagisi üllitisi lugeda, piinlik muidugi ka. Aga mul on hea meel, et kõik see värk omal ajal kirja sai ja ikka veel alles on – see on siiski informatiivne, minu ajalugu. Ehkki kellelegi teisele ma seda vist väga ei näita 😉

Ahjaa, eile keerasin ma ennast muidugi kohe voodisse, kui uni peale tuli – nii kella kuue paiku õhtul. Magasin vist kümneni või sinnakanti ja olin siis kahe-kolmeni üleval. Kuulasin jõululaule ja tuulasin oma minevikus. Lõpuks tuli uni jälle peale ja magasin hommikul kümneni. Aga ma tõepoolest ei tea, kuhu sellised killustatud magamisharjumused viivad… Kuidas nii kõlbab!

Üleüldiselt olete te vist isegi aru saanud, et mul pole absoluutselt mitte midagi asjalikku öelda. Lihtsalt heietan siin ühest ja teisest, et aega veeta, muidu peaks ju koju tagasi minema ja päriselt lahti pakkimisega tegelema. Viisakas oleks korter homme hommikuks arvestatavasse korda saada, muidu ei kõlba ju külalisi vastu võtta 😛

Öööh. Ma parem panen selle putka siin nüüd siiski kinni. Muidu toodaks veel kaks meetrit mõttetut mula.

Tsükkel vist väga tuksi ei läinud – vaatasin öösel kolmeni Gilmore Girlsi, uni tuli ja magasin hommikul poole kümneni välja.

Pärast veel kahte osa Gilmore Girlsi võtsin ennast lõpuks kokku ja pakkisin veel natuke asju lahti (või pigem ümber) – panin kõik meie ülejäänud riided erinevatest kastidest-kottidest ühte kohta kokku. Riidekappi oleks vaja, kiiremas korras 😉

Kaks kasti on ikka veel pooltäis – kõige kribumat kräppi, millega kohe üldse tegeleda ei viitsi. Ja raamatuid ja DVD-sid, mida ka eriti kuskile panna pole. Tähendab, kaks riiulit meil on, aga üks oli juba raamatuid täis ja teise täitsin muu kolaga… Riiuleid on juurde vaja!

Aga muidu on mu tänase päeva tipphetk kahtlemata Marko külaskäik – see enamiku päevast sisustaski. Sõime kooki ja rääkisime juttu ja käisime õhtupoolikul söömas ja rääkisime veel juttu…

Ja nüüd tulin Kaubamaja wifisse, sest süüa oli nagunii vaja osta, seega pidin viitsima kodust kaugemale liikuda. Kohalik kodupood OÜ Õnnelik juhus on väike ja tühi ja kallis ja ka ainult kuueni lahti, pealegi on mul vaja suuremas koguses odavaid viinamarju.

Aga ega muud nagu rääkida polegi. Räägin parem Mehega 🙂