igapäevaelu

Brixton.

Absoluutselt kõik, kellele ma oma (peatsest) kolimisest rääkisin, ahhetasid: “See on ju nii ohtlik kant!”

Ma kehitasin vaid õlgu. Olin seal poistel varem korduvalt külas käinud ja ehkki hilisõhtul sügava dekolteega jaki hõlmu lahti hoida ei julgenud, siis muus osas polnud osanud kunagi midagi karta.

See pole muutunud. Jah, seal on palju musti, aga… Mingeid nuge või kaklusi vms pole mina kordagi näinud. Okei, jah, kui ma sulgen, siis ma lasen Mehel endale vastu tulla. Aga seda rohkem… Noh, moe pärast. Laiskusest 😛

Elame metroost ca 5-6 min jalutuskäigu kaugusel ja tee koju viib läbi hästi valgustatud peatänava. Ainus asi, mis mulle Brixtoni juures tõesti närvidele käib, on sellesama tänava totaalne ülerahvastatus. Ehk enamasti, kui ma liigun kiirel sammul (kes mind tunnevad, teavad, kui kiiresti ma käin) marsruudil kodu-metroo-kodu, siis ma jõuan ennast alati mitu korda halliks vihastada, sest tee on uimerdavaid inimesi täis. Aga muidu on täitsa lill.

Korteri kohta on mul endiselt vastakad tunded. Ütleme nii, et ega ma just üleliia vaimustuses pole. Miks me sinna üldse kolisime? Tuttavate tuttavate kaudu tuli lihtsalt väga soodne pakkumine. Põhimõtteliselt maksan üüri praegu kolm korda vähem, kui eelmises kohas.

Aga jah. Ütleme nii, et sellega on veel üsna palju tööd ka.

Ma ei kahtlegi, et kõik asjad (enamik asju?) saavad lõpuks korda, aga…

Kuna meie Mehega käime mõlemad täiskohaga tööl ja Swammil on käsi kipsis, siis koristamine ja sättimine just erilise kiirusega ei toimu. Eelmise elaniku asjad on endiselt igal pool, need tuleks ära visata/eest ära panna. Meie asjad on veel poolenisti lahti pakkimata, ülejäänud kuhu juhtub laiali pillutud (no minu puhul paraku on see sündroom, et kui kõik on korras, siis ma hoian seda korda, aga kui ümberringi on kõik sassis, siis ma viskan ka asjad nii, kuis juhtub ja… Ja tegelikult ma VIHKAN segadust). Tervet korterit tuleks korralikult küürida ja köögikappe tuulutada ja…

Kõige murelikumaks teeb mind vannituba ja küttesüsteem. Meil on gaasiboiler, aga küte ei taha alati tööle minna. Teadjamad rääkisid, et tuleks restart teha, siis läheb paremaks, aga ilmselt on see siiski katki minemas. Ja kütta oleks vaja pikalt ja korralikult, sest praegu on korteris rõske (noh, alguses oli muidugi palju hullem). Mis puutub vannituppa, siis algselt polnud seal isegi dušši – ainult vann ja kraan. Uskuge mind, ma olin suht hüsteerias 😀 Ei mäleta, millal viimati ilma dušita pead pesin (muud veel kuidagi saaks, eks). Aga saime sinna suht kiiresti mingi plastmassist jublaka, mis duši eest kärab küll… Nüüd on ainus mure see, et külma vee surve on olematu ja duši all käimine on võrdlemisi ebameeldiv, kuna vesi kõrvetab. Ja surve parandamiseks on nähtavasti torumeest vaja, mis omakorda maksab raha ja…

Aga remont iseenesest on korralik (noh, köögis on kohati midagi vist pooleli, aga enam-vähem, toad on täiesti ok) ja mööbel ka. Vähemalt elutoas ja köögis. Meie toas on ainult madrats, millele oleks hädasti midagi alla vaja, sest nii põranda lähedal magada on suht jama.

Ühesõnaga – tööd on vaja veel kõvasti teha. Ma olin pikemat aega tegelikult päris masenduses selle pärast (ise oleks eelistanud rohkem maksta ja normaalsema koha üürida), aga me jõudsime hiljuti Mehega kokkuleppele, mis mind täielikult rahuldas, nii et nüüd võtan asja külma närviga ja eeldan, et kõik saab korda.

EDIT: Üks asi tuli veel meelde, mis bullsh*t on. See selleks, et tegemist on viiekordse majaga, õu on sel täitsa okei ja nii edasi. Aga me elame esimesel korrusel ja Eestiga võrreldes on see kuradi madalal, maapinnaga samal tasandil. Vähe sellest, et inimesed käivad aknast kogu aeg nii lähedalt mööda, et mul on peaaegu tunne, nagu nad oleks toas, aknaid ei saa mitte kunagi lahti jätta, kui ise kodus pole (ja korteris on endiselt mingi hais sees, oleks VAJA tuulutada) ning kardinaid ei saa ka kunagi eest ära võtta, mis tähendab, et toas on võrdlemisi pime (ribikardinad, noh). Ma vaevlesin seal keldris väikeste akendega toas (köögis?) kaks kuud vaid selle mõttega, et asi on ajutine…. Ja ei saaks öelda, et nüüd kuigivõrd parem oleks. Aga veidi siiski. Eks vaatame, kas ma harjun ära või ei.

Pilte saate siis, kui kõik ükskord korras on 😀 Ma ei tea küll, millal see juhtuda võib, sest ma töötan nagu loom, et emale lõpuks kõik oma võlad tagasi maksta, kui ta 22-23. august siia tuleb. Aga noh, kui varem ei saa, siis enne Pipsi tulekut tuleb ikka kõik korda teha, nii et augusti keskpaigas hiljemalt 😉

—

Pühapäeval käisime Mehega Camdenis, chillisime seal terve päeva ringi, sõime häbitult palju raha maha ja üldse oli hästi tore. Närv kohe puhkas.

—

Mul avanes võimalus homme vaba päev saada ja pühapäeval õhtune vahetus, millel on ainult üks paus, nii et enne pühapäeva ei kuule te must ilmselt midagi, kui siiski. Plaanis on endiselt Marko külaskäigust kirjutada, kui mul vaid oleks aega pildid välja valida…

Aga muidu ma olen eluga täitsa rahul.