igapäevaelu

Tänane päev möödus eilsega võrreldes suhteliselt tagasihoidlikult. Pärast seda, kui me olime oma netivajaduse rahuldanud ja ennast üles löönud, oli kell märkamatult juba peaaegu neli saanud. Iiris pidi Angelis Kayga kokku saama ning otsustasime Pipsiga kaasa minna.

Kuna Pipsile ostsime kokkuhoiu mõttes ainult bussipileti ja mulle puhkuse puhul ka, siis mõtlesime Angelisse ka bussiga minna. Andsime peatuse pärast alla ja läksime metroosse. Selle ühe peatusevahe jooksul jõudsin bussiaknast need pildid teha:

Jah, ütleme nii, et liiklust meil peatänaval on ja busse ka.

Metroos sai ka paar turistikat klõpsitud:

Ja tänaseks ongi piltidega kõik.

Angelis näitasin Pipsile oma töökoha ära, sain payslipi kätte, käisime paaris poes, sõime hiinakat ja… Ostsime suuremal hulgal igasugust jaburat nodi. £1 poodi sattusime, noh 😀 Leidsin lõpuks kööki nagid, mis ei käi kruvide, vaid kleepsudega, sain vannituppa vaiba, õmblustarvete komplekti, katlakivi eemaldusvahendi ja hunniku teeküünlaid… võib-olla oli veel midagi.

Ühte asja ei saanud ka – seda toru, mille külge dušikardin panna. Aga eks ma otsin mõni teine päev edasi 😛 Ahjaa, pipart ka ei saanud – Pips tõi mulle lambakujulise pipra- ja soolatoosi, ma tahaks neid nüüd täita. Aga ei leidnud Sainsbury’st pipart üles.

*peksab pead vastu seina*

Üldiselt on täna rahu maa peal ja homme tuleb torumees. Homme õhtul on pidu (ei tea veel, kus, aga raudselt on!) ja laupäeva õhtul ka. Ja siis ongi puhkus läbi. Uhh.

Ei, elu on lill… Oih, kuule, anonüümne, palun ära mind veel ära bänni, ma AUSALT üritan selle väljendi kasutamist vähendada. Või noh, süüdista Dakit. Tema blogist see mulle külge jäi 😉

Need kolm päeva jäävad mulle kauaks meelde just oma palavusega. Suvi selle sõna kõige paremas mõttes – selline suvi, mille järele ma juba nädalaid igatsenud olin. Ja mul juhtus olema isegi kaks vaba päeva – puhas õnnistus.

Reedest Reinu pubi mainisin juba eelmises postituses. Tookord unustasin ära kaks pilti, mis tol õhtul tegin, saavad siis siia. Eks nädalavahetus algagi ju reede õhtust 😉

Esimene pilt läheb loomulikult tervitustega Pipsile. Mina muide ei teadnudki, et pip tähendab inglise keeles seemet, aga kui mulle seda öeldi, siis tuli küll meelde Bethi kanaarilind Louisa May Alcotti raamatust “Väikesed naised” (või mõnes selle järgedest), kelle nimi oli Pip ja seega ma eriti imestunud polnud.

Eriti auväärne 15 aastat vana viski veelgi auväärsema nimega, muhahaa.

Laupäeva õhtu algas minu jaoks taas Reinu pubis, kuhu minemisega seekord päris esimest korda üksi hakkama sain (see ei lähe arvesse, et ma Picadilly Circuses kõigepealt ajalehemüüjatelt suunda küsisin ja tee peal Mehele vähemalt kolm telefonikõnet tegin ja suurel hulgal roppusi karjusin, NÜÜD oskan edaspidi igatahes ilma igasuguse abita ise minna!)

Pubist liikusime edasi Willesden Greeni Reinu juurde grillima. Teekond oli äärmiselt lõbus, ilmestatud Red Bulli ja Smirnoffiga. Metroo põrandat sai näiteks desinfitseeritud.

Reinu aeda kogunes tol õhtul (Londonile suhteliselt tavapärane) rahvusvaheline seltskond: Reinu majanaabrid, nende sõbrad ja muud loomad, sealhulgas Eesti neiu, kellel oli laps musta mehega (rahvus teadmata, aga ta rääkis oma sõbraga prantsuse keeles, mille peale mina taas igatsevalt mõtlesin, et kui oskaks ka nii hästi ja tahaks ikka veel õppida) – kõige nunnum pisike tõmmu lokkis juustega poisipõnn, kes igal pool ringi koperdas ja mingi hetk muru pealt viskipudeli kätte sai ning sellega ringi käis. Mul on sellest päris hea foto ka, aga pärast pikki kõhklusi otsustasin seda siia mitte panna, sest noh, (siiski suhteliselt) võõra inimese lapse pilt suvalises blogis, mulle vist ei meeldiks, kui minu lapse pildiga nii käitutaks ja luba küsida ma ei saa… Seega siis nii.

Äärmiselt värskendav ja mõnus oli üle pika aja olla lihtsalt purjus, olemata väsinud või midagi muud. Lihtsalt kohustustevaba, ergas ja purjus… Ja rõõmus. Ja ülemeelik.

Sellest ajast, kui hämarduma hakkas, on mul ähmasemad mälestused, aga parim neist on meenutus, kui hea oli Mehe süles magada ning kui mõnusalt pehme ja soe oli tema jope all 🙂

Ja pühapäev (kui jätta kõrvale mõned mitte nii toredad momendid, mida oli siiski vähe ja mida ma otse loomulikult ei meenuta) oli tõeline idüll.

Sõime hommikust ühes äärmiselt sümpaatses väikeses kohvikus, mille lihtsalt Streathami poole jalutades leidsime. Palavus, välilauad, rohelus, päikesevarjud, jääkülm smoothie, tasuta wifi (seda viimast küll ei kasutanud, aga tuleviku mõttes väga hea leid) – oleks tahtnud pilti teha, aga kuna olime teel shoppama ja meeletult palav oli, siis ei viitsinud kotti võtta ja mul polnud kaasas muud, kui vaid Oyster, telefon ja päikeseprillid.

Otsisime Streathamist (erilise eduta) kasutatud mööbli poode ning jõudsime lõpuks jälle Croydonisse. Käisime seal esimest korda juba paar nädalat tagasi, sest seal oli mingi riidepood, kuhu Mees minna tahtis – tookord küll juba suletud ja sel õhtul sai hoopis mulle roosa telefon ostetud. Juba siis mõtlesin, kui mõnus seal on – peatänav, mis oli täis poode ja sagimist ning kus ei sõitnud autosid… Just see viimane oli kõige sümpaatsem, meenutas mulle kangesti Horshamit.

Seekord oli seal veel mingi turulaadne üritus, erinevate maade tooted ja söögid ja letid ja… Mõnus väikelinna tunne tuli. Croydon meeldib mulle kogu Londonist siiani vist kõige rohkem.

Praegu on kahju, et kõigest sellest pilti teha ei saanud, aga tagasi mõeldes ei kahetse siiski kõige vähematki, et fotokat kaasas polnud – hea kerge oli ilma igasuguste asjadeta olla.

Ja õhtupoolikul vedelesime lihtsalt maja kõrval… Sellelsamal muruplatsil, mida hiljuti pildistasin.

Otsisime levi (lõpuks leidsime ka muide, ühe maja nurga juurest, aga see oli nii saast, et esialgu käin vist ikka pigem tööl netis, Mees rääkis midagi võimsamast võrgukaardist (?), eks näis):

Olime nunnud:

Ja mitte nii nunnud:

Ja siiski, päris nunnud:

Ja lihtsalt… Chillisime.

Ja nüüd on viimane töönädal. Ja siis tuleb puhkus. Ja Pips. Ja Maris ja ema… On, mida oodata 🙂