Igapäevane
See on tavaline, et Poiss millalgi hommikupoole ööd kaissu laekub. Täna öösel ma ei pannud isegi tähele, kui ta tuli. Registreerisin alles selle, kui ta juba ära läks ja magasin edasi. Kella poole seitsme paiku nägin teda köögist õuna võtvat, magasin jälle edasi – voodist näeb täpselt läbi magamistoa lahtise ukse kööki ja kell on mul voodi kõrval, nii on see seik isegi läbi une meeles. Kui me ise siis veerand kaheksast kella peale ärkasime, olid mõlemad lapsed üleval – Poiss oli ennast kenasti riidesse pannud ja ehitas klotsidest maja, Plika jutustas temaga voodist.
Poiss ärkab kogu aeg varakult, aga seda, et ta lasteaiahommikutel täiesti iseseisvalt pool tundi enne õiget aega ärkab, hiirvaikselt voodist kaob, ennast ise riidesse paneb ja õuna võtab… Seda tihti ei juhtu. Ta oskab riidesse panna ja õuna võtta, absoluutselt 😀 Aga ta eelistab hommikuti ikka kõike meilt paluda ja riietumisel tuleb talle ka pidevalt meelde tuletada, et pane nüüd.
Õhtu koos lastega oli samuti absoluutselt oivaline. Lasteaiast koju tulek on nüüd suur rõõm, sest Poiss, kes varem kippus tõukerattaga eest ära kihutama ja minu hüüdeid ignoreerima, on pärast paari tõsist tüli lõpuks ometi õppust võtnud ja kuuletub kenasti. Mina olen omalt poolt pisarateni tänulik, et ma ei pea enam lastega tee peal kraaklema, kuna üks kihutab liiga ette ja teine nutab, et jääb liiga taha ning kiidangi neid iga kord koduteel ohtralt.
Kodus mängisid lapsed tükk aega õues ning kui lõpuks tuppa tulid, siis kuni magamaminekuni välja ilma ÜHEGI tülita. Tavaliselt nad ikka kräunutavad üksteist mängimise vahepeal ja siis tuleb klaarimas käia 🙂 Tavaline on ka see, et tuppa tulles lahti riietumise ja riiete ära panemise ajal tekivad mingid probleemid. Seekord panid mõlemad oma asjad rõõmsalt ära. Plika kooris Poisile banaani. Poiss viskas banaanikoored bioprügisse. Ise seletasid, et aitavad üksteist ja tänasid üksteist vastastikku 😀
Poisil on kombeks käia mulle ütlemas, et “Emme, ma panen need koored nüüd kohe ära – on ju, ma olen tubli” – seda siis ka mis iganes muu asja kohta. No eks ma ju õpetan, et tuleb enda järelt koristada ja tundub, et pidev meelde tuletamine on hakanud mingil määral vilja kandma.
Poisil tuleb ikka vahel kalliisu – siis istume, hoian teda süles ja kallistame. Selle juurde on tal kombeks rääkida, et “Emme, ma mitte kunagi enam ei võta luba küsimata teiste asju” või “Emme, ma mitte kunagi ei tee enam pahandust”. Jube armas on kuulata. Ma siis muidugi kiidan iga kord ohtralt.
Ühesõnaga vahetevahel on lastega koos kulgemine eriti mõnus ja täna oli üks noist päevist.
Mul endal on juba mitu head nädalat jälle peal täielik “eiviitsi”. Kui reeglina on pigem nii, et alguses ei viitsi, aga juba koristades saan hoo sisse, siis hetkel pole isegi seda. Lihtsalt täiesti vastumeelselt vean ennast hädavajalikest kohustustest läbi ja teen kõike nii vähe kui võimalik.
Täna töölt koju jõudes olin sunnitud pesu pesema, sest Poisi pidžaamad olid otsas – oi, kuidas ma venitasin, aga no ei andnud edasi lükata. No ja siis oli vaja veel need nõud ära pesta, mis hommikust jäid – hommikul pesin terve hunniku eelmisest õhtust, aga ikka jõudsid uued tekkida. Isegi pliidi alla tule tegemine tundus õudne vaev – aga muidugi sai tehtud seegi. Abikaasa aitas terve õhtu õemehel kolida, nii et teda polnud üldse kodus. Õnneks oli meil üleeilsest õhtusöögist nii palju alles, et saime sellest lastega söönuks, oli ainult soojendamise vaev.
Ei mina aru saa, millest see kohutav “eiviitsi” tuleb. On ju kevad ja päike, peaks hoopis eriti usin olema. No nii usin, nagu ma olin veebruari alguses 🙂 Aga miskipärast on ainsad mõtted ikka need, kuidas tahaks logeleda, lugeda, mängida ja mitte midagi asjalikku teha. Vähemalt pole enam seda tunnet, et tahaks töölt tulles voodisse pikali heita ja seal terve õhtu veeta, nii et midagigi on parem kui jaanuaris 😛
Mis seal ikka, ehk läheb üle. Vähemalt laste tänane iseseisvus oli “eiviitsile” suureks abiks – minult ei nõutud midagi, nii et kui hädavajalikud toimetused olid tehtud, sain ülejäänud õhtu rahulikult “Minu Kairot” lugeda.
