igapäevaelu

Järjekordne pesupäev

/ igapäevaelu, kodumajandus, norra, plika, poiss, rõõm / 2 Comments

Tasuta pesumasinat pole seni skoorida õnnestunud ja kui Abikaasa palka saab, siis ostame kohe. St kohe, kui mõni piisavalt hea hinnaga müüki tuleb 😛 800 kandis on neid ikka liikvel, aga kui tiba oodata ja peale passida, saab 500 eest ka. Külmkappidega umbes sama teema, vast ostame nüüd ikka selle ka – vähemalt vajadus pole nii põletav, kuna väljas on jahe. Tiba tüütu muidugi on kogu aeg toitu ukse taha viia, aga ma olen pigem äärmiselt tänulik selle üle, et me elame esimesel korrusel ja ukse taga on oma eraldatud ala, nii et sinna võib toidukasti südamerahuga jätta ja pole kaugele viia ka.

Igatahes, pesu. Abikaasal olid kõik särgid otsas ja Poisil enam-vähem üldse kõik riided, ta ju mäkerdab palju ja õnnetusi juhtub ka tihti. Niisiis võtsime taas ette teekonna “pesumajja” ehk Külli poole.

Kui eelmine kord saime kahe masinatäiega hakkama, siis seekord tuli kolm. Kui kohale jõudsime, siis Külli mees magas. Panime esimese masinatäie pesema ja läksime Abikaasa raamatupidaja juurde kulude kohta tšekke viima. Kui tagasi jõudsime, magas ikka – panime teise masinatäie pesema ja läksime seejärel pesupulbrit ja mandariine ostma ning ühte suurde kasutatud kraami poodi, mis tee peal silma jäi. Skoorisime sealt hulga nodi ning tagasi jõudes oli Külli mees juba linna läinud, nii et me ei näinudki teda 😀 Küll aga lubas ta lahkelt ära süüa köögis leiduvad tortillarulli ja koogi ülejäägid. Mmm!

Viimase masinatäie lõppemise ootuses tegevust otsides leidsin ristsõnad, ma pole NII ammu neid lahendanud! Enamik oli tehtud, aga tegemata olid just minu lemmikud, kus tuleb sõnu otsida või paigutada. Lahendasin seal nii palju, kui jõudsin ja võtsin siis ristsõnad koju kaasa – Abikaasa arvas, et Külli mees vast ei pahanda, ta nüüd kinnitas ka, et pole häda. Kirjutasin emale ja palusin, et ta saadaks mulle Külliga veel ristsõnu. No selline isu tuli! Teine asi, millest ma siin kohutavalt puudust tunnen, on raamatud. Arvuti on küll hea meelelahutaja, aga ma tahaks ju nii kangesti lugeda ka! Kui rahaline seis tiba parem on, peaks Ebayst puuduolevaid Mary Higgins Clarke tellima. Või nojah, ilmselt oleks alustuseks hea leida mõni kohalik raamatukogu, mis pakub ka ingliskeelset kirjandust. Tuleb plaani võtta!

Aga see kasutatud kraami pood oli äge. Veel suurem, kui too teine, kus kunagi käisime. Abikaasa leidis kaks korralikku nuga (10+20 NOK/€4.07), mina sain endale lõpuks mõõtenõu (5 NOK/€0.68), samuti leidsin väiksemas mõõdus taldrikud (7 NOK/€0.95 tk) ja supitaldrikud (8 NOK/€1.09 tk), mõlemaid neli tükki.

Poiss haaras endale lasteasjade nurgast päikeseprillid, mida temalt enam kuidagi kätte ei saanud – me siis lubasime tal need endale jätta. Plika sai kirjatarbeid – ühe sahtliga karbikese, mille sees paar paberit ja ümbrikku ning terve kinnise komplekti, mis sisaldas 10 ümbrikku ja 20 paberit. Kõik lasteasjad olid 10 NOK, nii et kokku siis 30 NOK/€4.07. Kõigi asjade eest maksime kokku 125 NOK/€16.96. Pole paha!

Plika istus terve õhtu ja joonistas, mul käskis muudkui juurde kirjutada, mis pildil on. Siis pani paberid ümbrikutesse ja ütles, et tema nüüd saadab pakke. Vanaemadele ja tädi Kaidile ja ma ei mäletagi, kellele kõigile veel. No ma ei tea, kunagi võib-olla saate oma “pakid” kätte ka 😀

Lõunauni jäi lastel vahele, koju jõudsime alles peale kella kuute. Poiss tukkus autos pool tunnikest õigel lõunaune ajal, koduteel jäid mõlemad magama ja said veidi puhata. Nii et õhtu möödus samuti lõbusas tujus, magamaminek oli rahulik ja mina naudin nüüd ometi võimalust rahus arvutis istuda.

All in all, mõnus päev 🙂

Töö-öö ja kohalik paberimajandus

/ igapäevaelu, norra / 2 Comments

Pühapäeval käisime Abikaasaga tööl kaasas. See on kõige kergem päev – vähe lehti (kokku on erinevaid lehti, mida ta laiali veab, ca 10, pühapäeviti neist vaid kolm) ja need peavad tavalise kella seitsme asemel alles üheksaks postkastides olema.

Lapsed olid hirmus elevil, et saavad issiga tööle kaasa ja öösel autos magada. Minul läks veidi kehvasti, nii et kaks viimast ööd olid üsna lühikese unega ja olin seega võrdlemisi väsinud, aga otsustasime sellegipoolest oma plaani mitte edasi lükata, lapsed oleks liialt pettunud.

Öösel poole kolme paiku hakkasin siis magavatele lastele õueriideid selga ajama. Kui nad poleks ärganud, olekski autosse tõstnud ja lasknud neil seal edasi magada, aga kui pükste jalga panemisega ei tekkinud probleeme, siis jope selga nihverdamise peale ärkasid mõlemad. Niipea, kui meelde tuletasime, miks keset ööd äratus on, olid mõlemal suud kõrvuni ja elevust küllaga.

Autos nad magasid vahetustega – alguses Poiss, siis Plika, siis jälle Poiss. Üks vajus ära just sel ajal, kui teine ärkas. Plika oli rohkem üleval ja sellest tulenevalt hakkas ka lõpus virisema, et tema enam ei taha autos olla, tahab koju. Aga kodus ütles, et läheks hea meelega jälle issiga tööle 😀

Kusjuures! Ma juhtisin ka tol öösel esimest korda siinmaal autot! Ma polnud rooliski varem istunud! Aga hommikupoole, kui juba valge oli, ütles Abikaasa, et ma talle vaikselt järele sõidaks. Ma siis sõitsin. No polnud mingit probleemi, eks, sest nii liiklus kui kiirus olid olematud ja automaatkäigukast ju ka. Aga ikkagi, uus auto ja nii… Äge.

Üldiselt oli see töö jälgimine üsna aukartust äratav. Täiesti hullumeelsed tänavad olid! Kuna Abikaasa teeb seda ringi juba neljandat kuud, siis on tal nüüdseks kõik peas, nii et ta sõitis kitsukestel mägiteedel üles-alla, tagurdas ja manööverdas minu jaoks täiesti hullumeelse kiirusega. Ta ise naeris selle peale, et oleks ma teda alguses näinud… Aga jah, nüüdseks on ta tõeline proff. Ja see, et tal on põhimõtteliselt peas kõik kohad, kuhu ta oma 400+ lehte panema peab… Mnjaa.

Mu sõbranna on ise ka paar nädalat lehti vedanud, asendas kedagi puhkuse ajal. Ja ta oskab oma mehe ringi ka teha, neil on plaan asjad nii korraldada, et mees pühapäeval puhkab ja tema teeb mehe eest ringi ära. Me tahaks ka nii, aga issand, ma ei kujuta küll ette, kuidas ma sellega hakkama saama peaks 😀 No vaatame… Ehk läheme sel pühapäeval jälle kaasa, kui lapsed tahavad.

Eile sai lõpuks käidud ennast arvele võtmas ja D-numbreid nõutamas. Nii lihtne oli, et ei tea, miks seda varem ei teinud 😀 Kõigepealt tuli netis ära registreerida – nimi, sünniaeg, aadress, rahvus, dokumendi number jne. Siis läksime politseisse, näitasime ette abielutunnistuse ja sünnitunnistused (ingliskeelsete tõlgetega ja apostillitud), saime paberid “elamisloa” kohta… Ja siis läksime kohe maksuametisse ka, kus täitsime veel pabereid, et saada D-numbrid ehk isikukoodid. Seal küsiti lisaks politseist saadud paberitele, abielutunnistusele ja sünnitunnistustele veel üürilepingut ja nad oleks tahtnud näha ka mingeid Abikaasale esitatud arveid, aga neid meil kaasas polnud ja tädike arvas, et vast piisab üürilepingust kah – kui on lisa vaja, antakse teada. Tavaliselt peaks töölepingu ette näitama, aga Abikaasa on self-employed, midagi FIE taolist.

Politseis ei pidanud pea üldse ootama, maksuametis oli meie numbrini ca 30 inimest, seega läksime vahepeal mandariine ostma ja sööma. Tagasi jõudes oli järjekord ootamatult kiiresti edasi liikunud (eks neid teenindajaid oli seal õige palju) – Abikaasa oli passi autosse unustanud ja läks seda ära tooma, parkimismaja oli natuke kaugemal, nii et ma lõpuks kartsin, et meie järjekord jõuab enne kätte, kui ta tagasi on. Õnneks jõudis just siis, kui meist eelmine number kutsuti.

Ma lugesin foorumist Norra paberimajanduse kohta kõiksugu jutte, aga meil on siiani küll kõik väga libedalt läinud. Teenindajad olid mõlemad väga sõbralikud, aitasid pabereid täita ja vastasid lahkesti küsimustele. Isegi selle peale ei läinud närvi, kui Poiss maksuametis põrandale pissis (IRW). Õnneks mul olid vahetusriided kaasas…

Aga jah, muidugi see on alles algus. Loodame, et meie paberid kuskile saladuslikult ära ei kao, nagu mitmetega olevat juhtunud. Kui hästi läheb, saame D-numbrid paari-kolme nädalaga posti teel kätte. Ja siis võib minna lapsi lasteaiajärjekorda panema ning NAVi lasterahasid taotlema. Selle viimasega on foorumlastel kõige rohkem “nalja” saanud. Ma muidugi optimistina loodan, et meil läheb kõik kiirelt ja kergelt.

Üks absurdne asi veel – siin tuleb kõik kõnekaardid alustuseks oma isikukoodi ja nimega ära registreerida, muidu üldse ei saagi helistada. Seda saab teha netis või SMSiga, nii et oleks lihtne… Kui oleks isikukood 🙂 Abikaasa ajutine ei sobinud ja neid õigeid pole meil veel kellelgi. Nii et meiesuguste jaoks on ainus lahendus poodi minna ja dokumenti näidata, kus siis ankeet täidetakse. Kuna Tele2 esindust meie läheduses pole, aga infotelefonist öeldi, et ühes tehnikapoes saab ka, siis läksime sinna. Lubati ankeet õigesse kohta faksida… See oli eelmisel reedel. Siiani helistada ei saa 😛

Aga kuna ma ise olen kodune ja Abikaasal on nutitelefon, nii et Skype teel saab suhelda, siis ma ei viitsi protsessida ka. Karta on, et olengi nii kaua telefonitu, kuni D-numbrid käes.

Viimase nädala tegemistest

/ igapäevaelu / 1 Comment

Katsun nüüd selle vähese kirja panna, mis toimunud on, muidu läheb täiesti meelest.

Eelmisel laupäeval käisid meil esimesed külalised – kohalikud eestlased (Abikaasa oli naispoolega töö kaudu tuttav) oma kaheaastase pojaga. Oh seda lärmi 😀 Aga muidu oli tore – sai jutustada ja oli põhjus kooki küpsetada. Küpsetamine oli muidugi omaette ooper, kuna mul polnud mõõtenõud, nii et kasutasin Ikeast ostetud kausikomplekti, võtsin jahu mõõtmiseks kogemata 4 dl asemel 7 dl ja siis imestasin, miks tainas nii paks on… 😀 Lõpuks panin muid asju ka juurde ja tegin vormikoogi asemel plaadikoogi.

Pühapäeval käisime Külli juures pesu pesemas, sest pesumasinat meil endiselt pole. Külli ise on lastega Eestis, nii et tegelikult küll tema mehe juures. Abikaasa ju veel hiljuti elas seal, nii et temal oli seal väga kodune. Minul oli lihtsalt hirmpõnev vaadata, milline nende korter on. Nüüd ma saan aru küll, miks Abikaasa rõõmustas, et meie kodu juures ei ole järske mäkketõuse… Ütleme nii, et ma ei viitsiks seal väga kahe väikese lapsega elada, aga nemad on ilmselt juba harjunud 🙂 Mägine maastik on nii ilus, aga elamise koha pealt nii ebapraktiline!

Millalgi sel nädalal tuli Külli mees meile külla. Pidi tulema korraks kohvi jooma, aga kuna me just mõtlesime, kuidas oma kala valmistada, siis sai sellest sujuvalt koos kokkamine – Külli mees on nimelt erialalt kokk 😛 Sai jällegi koos süüa ja lobiseda, väga mõnus õhtu oli.

Aga rohkem polegi midagi toimunud, kõik ülejäänud aja olen lihtsalt surnuks löönud. Külaliste üle olen hirmus tänulik, sest nad motiveerisid koristama ja oh kui kiirelt ja efektiivselt kodu niiviisi korda saab 😀 Lahti pakkimisega on aga lood endiselt sama kehvad – alguses sai oma kohtadele pandud köögi-, vannitoa- ja lastekraam ning riided. Paberimajandus, mingid isiklikud asjad jne on endiselt kappides hunnikus. Neid pole väga palju, aga siiski piisavalt, et häirida. Samas ei häiri jälle nii palju, et viitsiks päriselt sättida, eks. Ootan edasi usinust.

Tuju pole just kõige parem olnud. Lihtsalt pole jõudu, et hakata kohalike asjadega tegelema. Kuna ma aga tean, et iga algus ongi raske, siis ma üldse ei muretse. Londonis oli ka algul keeruline – seal polnud keelebarjääri, aga oli vaja kiirelt töö leida. Siin olen kodune, nii et sellevõrra jällegi võimalus asju edasi lükata 😛 Tuleks ikkagi otsast asju ajama hakata, sest paberimajandus võtab aega ja enne ei saa ju lasteaiakohta taotleda, kui lastel kohalikud isikukoodid olemas. Ametlikult on nii, et märtsiks tuleb avaldused esitada, et oktoobriks kohad saada, aga kõik räägivad, et kui koha pealt küsida, saab tihti kiiremini – ma väga loodan, et õnnestub lapsed ikka enne oktoobrit aeda saada. Praegu kohe küll veel ei taha, aga mõne kuu pärast ehk juba võiks…

Abikaasa töö on pingeline ja rahalise poole pealt on asjad ka algusele omaselt keerulised. Autoga on pidevalt jamad, remont on kulukas, igapäevatöö sõltub autost, nii et kui enda oma ei sõida, tuleb rendikas võtta… Aga noh, on plaan see võimalikult kiiresti maha müüa ja midagi sobivamat asemele osta. Lihtsalt alguses oli kohe autot vaja ja polnud raha, et selle eest kohe maksta, nii et ainus, mis õnnestus noil tingimustel saada, pole selle töö peale väga mõistlik valik.

Koju oleks vaja vaja veel nii mõndagi osta, et elamist mugavamaks teha, aga enne pole lootustki, kui Abikaasa nüüd oma põhipalga kätte saab, mis juhtub ilmselt pigem kuu lõpupoole. Praegu on raha nii otsas, et jagub vaevu söögi ja bensiini jaoks. Pesimasinat ega külmkappi pole endiselt, samuti pole siiani näiteks harja ja kühvlit 😀 Lastele on ikkagi vanni vaja, sest kui Plika saab duši all hakkama, siis Poisile see kohe üldse ei meeldi. Odavad tekid-padjad vajaks kiiremas korras välja vahetamist, sest need ajavad higistama. Lampe ja kohtvalgusteid oleks vaja – siin on kõik ruumid ebapiisava valgustusega, lambid on kuidagi viletsad, elutoa poole peal pole üldse (aga laes on vähemalt ühenduskoht olemas).

Rutiin pole veel korralikult paigas – Abikaasa peab saama piisavalt magada, aga seni on tema uned olnud üsna kaootilised, lisaks on lapsed vahel nii lärmakad, et ajavad üles. Te katsuge kõva iseloomuga kahesele seletada, et kuule, ära praegu jonni, issi magab 😀 Me just eile öösel arutasime, kuidas saaks olukorda parandada, eks me üritame kõigi jaoks parimad lahendused leida.

Nii et – tuju ja asjalood pole just kõige paremad olnud, aga kuna ma tean, et keeruline algus on mööduv nähtus ja me oleme endiselt vägagi kindlad, et Norrasse kolimine oli hetkel õige otsus, polegi muud, kui katsuda kõik asjad joonele saada. Küll elame sisse, saame paberimajanduse, raha- ja autoasjad korda. Lihtsalt aega on vaja ja rahulikult tuleb võtta.

Kusjuures juba selle blogipostituse kirjutamine mõjus äärmiselt hästi minu pealehakkamisele – käisin vahepeal mõnuga kööki koristamas 😛 Loodame, et usinus pole homme hommikuks ära kadunud ja saab meie majas jälle püsivaks külaliseks, laisk oldud on juba omajagu 😀

EDIT: Esimene samm paberimajanduse korda ajamiseks ka tehtud – registreerisin enda ja lapsed netis ära, nüüd tuleb minna vajalike dokumentidega ennast politseisse arvele võtma ja kui sealt tõend käes, siis maksuametisse D-numbrit (kohalik isikukood) nõutama. Politseis on vastuvõtuajad ainult EKN 9-13 ja esmaspäeval töötab Abikaasa päeval ka, nii et alles kolmapäeval saame siis reaalselt koha peale minna. Aga nüüd on vähemalt plaan paigas 😀

Viimastest päevadest

/ igapäevaelu, kodumajandus, norra, plika, poiss / 7 Comments

Eile ja üleeile ei teinud ma kohe MITTE midagi asjalikku, nii et lihtsalt ei viitsinud blogi kirjutada. Hirmus laiskus on peal, seega pole pärast pühapäeva suurt miskit sättinud, lihtsalt üritanud elamise enam-vähem korras hoida ja süüa teha. Sattusin kuidagimoodi Gossip Girli otsast peale vaatama, nii et pigem vahtisingi telekat, selle asemel, et blogisse mõttetusi kirjutada.

Aga mõned pildid noist päevist ikkagi on.

Esmaspäeval oli äärmiselt mõnus ja päikeseline ilm, käisime jälle lastega mänguväljakul. Pildistasin sealt avanevat vaadet:

Esmaspäeviti on Abikaasal päevane ots ka, nii et magada sai ta vahepeal väga vähe ja terve eilse päeva magas selle eest maha, 12 tundi järjest. Täna saime jälle natuke toimetada ka – Abikaasa pidi kuskile paar postkasti üles panema, me läksime lastega kaasa, mind pani ta tee peal Ikeas maha. Nojaa, kastid jäidki teatud põhjustel üles panemata, homme teisele katsele 😀 Küll aga sain ma Ikeast hulga vajalikku kraami, peamiselt siis tekke-patju ja voodipesu – seni olid meil kõik Külli perelt laenatud asjad.

Arve läks ligi 500 NOK (€68). Tekid-padjad ja enda voodipesu valisime kõige odavamad – kui rahaline seis kunagi parem, eks siis vaatab midagi kvaliteetsemat/ilusamat. Meie tekk maksis 49 (€6.63), laste tekid 2×19 (€5.14), neli patja 4×9 (€4.87). Meie voodipesu maksis 65 (€8.80), lastele ostsime tibake kallima – kõige odavam oleks olnud osta sama mustriga, hind oli 35, aga võtsime mõlemale 98 NOK (kokku €26.52) komplektid (enamik olid 149 või 198, nii et valisime ikkagi odavamast otsast, tahtsime lihtsalt lastele rõõmsamaid värve). Poisile võtsin autodega, Plikale valisin algul sellise, aga kui nad ise ka tulid, siis lasin tal endal valida ja ta võttis hoopis südametega, mis mulle küll ei meeldi, aga noh, tema voodi ju… Plika lina maksis 49 (€6.63 – tal väike voodi ja väikseid linu hirmsoodsalt polnud), Poiss magab hetkel madratsil ja temale saime odava lina 15 (€2.03) eest. Lisaks veel komplekt karpe toidu säilitamiseks 19 NOK (€2.57) ja nii see raha läinud oligi – nagu niuhti.

Ahjaa, väga äge oli avastus, et tekid on Eestis tehtud (Wendre äkki või tehakse mujal ka?) ja padjad Leedus 😀 Kas Eestis ka tekke nii odavalt saab? Need on muidugi ka õhukesed, aga meil on siin väga soe – kuna Küllilt laenasime samad ja teadsime, et külm ei hakka, julgesime endale ka osta.

Seoses uue voodipesuga sain lõpuks tubadest paar pilti tehtud. Lastetoast küll ainult ühest poolest – riiul oli sassis ja riidekapid unustasin ära, eks siis mõni teine kord.

Meie magamistuba on pisike – peale voodi ja riidekapi sinna midagi ei mahugi. Praegu on meil voodiks 2×90 cm sohvataolise moodustise alumised pooled, millele peaks tegelikult veel madrats peale käima, aga kuna seda kaasa ei antud ja see alumine osa on ka pehme, siis ajab asja ära. Hoian tasuta kraamil ikka silma peal ja loodan kas madratsi või ehk täitsa uue voodi saada. Sestap ma ka meile lina ei ostnud, sest ma pole päris kindel, kas meil jääb 180 cm lai voodi või tuleb ehk ikkagi 160 cm nagu Eestiski oli. Siis mahuks vähemalt üks öökapp kõrvale… Ehkki aknalaud ajab asja ära 😛 No näis. Igatahes pole meil kunagi varem nii suurt tekki olnud – siinses Ikeas on tekkidel ja tekikottidel täpselt kaks standardsuurust, 150×200 ja 220×240, nii et ei pidanud üldse mõtlemagi. Eestis oli meil tekk vist 200×200 ja kui mõlemad lapsed kaisus olid, siis jäi kitsaks küll 😀

Homme läheme vist uuesti sinna kasutatud kraami poodi – see on neljapäeviti kauem lahti, nelja asemel seitsmeni, nii et Abikaasa saab hommikul nats magada ja lapsed jõuavad ka oma lõunaune ära magada. Seni oleme oma asju hommikupoolikuti ajanud, aga need käigud jooksevad alati laste uneaega sisse, mis pole üldse tore.

Niih, sain nüüd päevasündmused kirja, võin Gossip Girli edasi vaadata 😀 Kööki koristada täna küll ei viitsi – aga nad ju räägivad, et hommik olevat õhtust targem 😛

Kolmas päev

/ igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss / 3 Comments

Midagi põrutavat rääkida pole. Sai ometigi terve päeva kodus olla, nii et asusin kohe hommikul tegudele ja panin kõik riided kappidesse ära. Küll kiiruga ja umbkaudselt, st süsteemide täiustamine toimub hiljem… Vähemalt on nüüd veidigi kergemalt leitavad, kohver vs kapp, eks.

Hommikune hetk:

Käisime mänguväljakuid avastamas. Kaks neid olema pidi, ühte nägime korra varem ka. Majaomanik rääkis Abikaasale, et lähedal on väiksem ja veidi kaugemal, paar-kolmsada meetrit, suurem. See suurem on ka tõesti päris lähedal, seda me nägime täna teist korda. Seal on kahte sorti kiiged ja üks ronimise koht, kust Plika veel üles ei saa, Poisist rääkimata. Ahjaa, liivakast kah. Aga Norra “liiv” on imelik.

Teise mänguväljaku kohta küsisime inimestelt, kellest juhtusime mööda minema. Nad täpselt ei teadnud, aga arvasid, et see on meie kodutänavas. Kuna mul tuli meelde, et kaardi pealt vaadates oli meil selline imelik tänav, mis hargnes, siis läksime oma kodu juurest veidi mäkke ja leidsimegi. Oli tõesti pisike – kiiged ja liumägi, kõik 😛

Laste uneajal lebotasime meie ka, õhtupoolikul tegin süüa, siis läks Abikaasa magama, mina panin lapsed magama ja koristasin köögikapid ära. Süsteem on jällegi esialgne, aga vähemalt olen nüüd kõik asjad oma käe järgi ära paigutanud ja leian ehk ka edaspidi kiirelt üles.

Nimekirju tegin ka lõpuks – igasugu kraamist, mis vaja osta.

Lähen nüüd vaatan modellide uued osad ära – SUUREST telekast, mis meile garaažist anti 😀 Selline täitsa uus ja õhuke, 32 tolli – üks kõlar vist ragisevat vms, sellepärast viskasid majaomanikud oma magamistoast välja ja ostavad uue. Vaatab, kas saab selle kõlari korda teha või ostame välised, aga arvuti saab kenasti külge ühendada, nii et pilt on mul nüüd peaaegu kolm korda suurem ja arvuti heli on täiesti rahuldav. Äge!

Scroll to Top