igapäevaelu

Esimene päev

/ igapäevaelu, norra, rõõm / 6 Comments

Meie Norra elu esimene päev möödus peamiselt üleelamise tähe all 🙂 Poolik öö jättis jälje ja midagi asjalikku teha ei jõudnud.

Kui Abikaasa kaheksa paiku töölt koju jõudis (nüüd ja edaspidi kohalik aeg, mis Eestist tund varasem), ärkasid lapsed ka muidugi üles. Abikaasa oli surmväsinud, käis duši all ära ja läks kohe magama. Nojah, enne pidi natuke lastega tegelema 😛

Andsin lastele banaanid kätte ja üritasin ise ka veel natuke voodis uneleda, aga ega sest eriti midagi välja ei tulnud. Jäin siis lõpuks üles, et Abikaasagi rahus magada saaks, aga väsimus oli nii suur, et midagi teha ei jõudnud. Tuksusime niisama, üritasin lapsi rahulikena hoida – nemad olid ju ka endiselt üleväsinud ning virin kerge tulema.

Lapsed nõudsid õue, mina ei osanud ju kuskile minna. Ütlesin, et ootame, kuni issi ärkab. Lõpuks läksid ajasid ta ise üles. Õue saime alles veidi enne ühte – käisime kärmelt lühikese tiiru, vaatasime üle ühe kodulähedase mänguväljaku ja kiirustasime siis koju magama.

Abikaasa läks talverehve alla panema, mina magasin koos lastega lõunaund. Kolm tundi tuli ära, poole kahest poole viieni.

Autoteeninduses oli nii pikk järjekord, et Abikaasa sai sealt minema alles peale viit. Olime ennist teinud plaani kõik koos ühte suurde kasutatud kraami poodi minna, et sealt potte ja muud vajalikku köögivarustust osta, aga nüüd oli aeg selleks liiga hiline. Nii läks ta vaid kiirelt toidupoest läbi ja tõi süüa.

Selleks ajaks, kui ahjukartulid- ja kana valmis said, oli kell juba pool kaheksa. Kui ükskord söödud oli ja viinamarjadega ka maiustatud, siis pea pool üheksa. Nii palju siis mu plaanist lapsed kaheksast magama panna 😛

No igatahes, nüüd on nad juba mõnda aega voodis. Vast peale üheksat sai vaikus majja. Plika käis küll veel just pissil, aga Poiss vist magab. Abikaasa kah.

Nii et üpris raske päev oli, aga sellest hoolimata on tuju hea. Mul olid Eestis närvid lõpuks umbes sama läbi nagu politseikoeral ja ma täiega lootsin selle peale, et kui Norras on taas oma kodu ja pere jälle koos, siis suudan rahulikumalt võtta – ka siis, kui olemine kehv. Ja suutsingi! Suutsin laste virina ja tülide peale üsna rahulikuks jääda ja olukorrad kenasti ära lahendada.

Õhtusöögi valmimist oodates oli mul aega natuke kohvreid lahti pakkida – see oli uskumatult teraapiline, kui sain meie majapidamise riidepuud välimuse järgi kuhjadesse jagada ning mõned oma seelikud-pluusid riidekappi riputada. Ma olen täielik korrafanatt, kord rahustab mind 🙂 Aga jah, see oli ka pea ainus lahti pakkimine kogu päeva jooksul – ma kordasin endale nagu mantrat, et kõige tähtsamad on lapsed, söök ja uni ning kõik muu võib oodata.

Mina sain lõunase magamisega oma une vast enam-vähem jonksu. Abikaasa saab ka ennast loodetavasti enne tööd piisavalt välja puhatud. Kui lapsed homme õigel ajal nii lõuna- kui ööunne saaks, siis saavad ehk nemadki unevõlad tasa. Esialgne plaan on igatahes selline, et lõunasöök saab olema nüüdsest pool üks, Poiss voodisse hiljemalt ühest ja Plika kohe, kui Poiss on magama jäänud. Ning õhtusöök kuue-poole seitsme paiku ja lapsed voodisse täpselt kell kaheksa. Nagunii nad ärkavad hommikul selle peale üles, kui Abikaasa 7-8 paiku koju tuleb, mingu siis vara magama ka.

Homme ehk jõuame plaanitud poodi, sest hetkel pole meil ühtki potti, teravat nuga ega tassi. Rääkimata sajast muust asjast, millest ma ei jõua täna nimekirja koostama hakata. Ikeasse oleks ka vaja minna, praegu on tekid-padjad-voodipesu kõik Külli perelt laenatud (Külli on ju ise lastega Eestis, nii et õnneks oli võimalik laenuks saada). Külmkapp on meil hetkel külmakast välisukse taga 😀 Väljas on praegu kaks kraadi sooja, aga vaatan norrakate ilmateatest, et hommikuks lubab korra isegi -1…

Ahjaa, me ei ela mitte Bergenis, vaid selle külje all Hylkjes. Ja see pood, mis meil siin on, pole mitte Rema 1000, vaid Eurospar. Mitte et teil sellest sooja ega külma oleks, aga Abikaasa eksitas mind ennist ja ma ei saa oma blogis ometi valetada 😀

Ma juba ootan oma tavalist energiat, et saaks kõik lahti pakkida ja sisse sättida ning ümbruskonda ja uutmoodi poode avastada. Raha on muidugi meeletult vähe, sest korteri üür ja tagatis tuleb ära maksta ning Abikaasal tekkis lisaks paar väljaminekut, millega ta polnud arvestanud – naelkummide maks, raamatupidaja arve jne. Nii et jah, kulutada see kuu kindlasti ei saa, pigem peame juurde laenama. Aga saame hakkama, alati oleme saanud. Vähemalt oleme koos ja meil on imeilus kodu!

Talv tuli muidugi ootamatult ja laste soojad riided ootavad suuremalt jaolt Eestis kottides, et Külli autoga Norrasse tuleks, mis ei juhtu aga kindlasti enne novembri lõppu. Õnneks on Poisi soojad traksikad ja kindad siin ning Plikal ühed soojemad püksid ka. Aga oleks siiski soojemaid jopesid vaja ning Plikale veekindlaid kindaid… Pean ilmselt laskma emal Eestist veel ühe paki saata, see jõuab ju nädalaga – seni saame hakkama, õnneks pole ilmad veel väga külmad. Saapaid nagunii ootamas pole ja on seega vaja mõlemale osta, neid vaatame ilmselt ka homme.

Rohkem pilte elamisest tuleb kunagi siis, kui see korras on. Teate ju küll mind 😛

Oh, NII hea on olla. Tulevik on helge.

Lähen nüüd pessu ja tuttu.

Veel üks päev

/ igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 2 Comments

Kirjutasin endale täna arvutist paberile pika nimekirja kõigi tegemist vajavate asjadega, et see oma käikudele kaasa võtta… Ja kaotasin selle üsna alguses kuskile ära 😀 No ei ole väga tark idee tagataskus asju hoida, eks. ÕNNEKS olin seda nimekirja nii palju kordi üle lugenud, et kõik oli meeles ja sai tehtud.

Alustuseks käisin postkontoris, et saata üks pakk ja küsida, kas saaksin neilt mullikilet osta. No turvatoole saates neid pakiti seal, SUUR rull kilet oli… Seekord anti mulle ka parasjagu kaasa, maksin veel ühe pakkimise hinna (95 senti).

Siis linna, notarist apostilli nõutama ja panka. Seejärel kosmeetik ja hambaarst (soodapesu ei ole just kõige meeldivam protseduur :P). Kiire vahelepõige oma vanasse koju, et Külli autoga Norrasse reisimist ootavad perepildid mullikilesse pakkida. Lõpetuseks raamatukogu ja Kaubamajakas, kust ostsin hunniku elektrihambaharja päid (nii endale kui lastele) ja veel mõned asjad Norrasse viimiseks. Kaidiga sain ka kokku – ta, hea hing, oli kõik mu apteegilistis oleva kraami kokku pannud ja tõi mulle ära, pidin talle ainult raha andma.

Oh, ja mis kõige ägedam! Kaubamajakas mõtlesin, et vaatan siis mütse ka – ma juba pikemat aega külmetan, aga sobivat mütsi mantli juurde pole ja kudumiseni ka kuidagi ei jõua. Läksin esimesse poodi, milleks osutus Monton. Leidsin seal kaks kena VILLAST (!!!!) mütsi, mõlemad sobisid. Müüja ja üks teine poes olnud ostja mõlemad kinnitasid, et lillega müts sobib paremini – nii see siis ära ostetud saigi. Minu elu kõige kallim müts – €22.95. Aga tõepoolest, asi on seda väärt. TÄPSELT selline, nagu mantli juurde vaja ja noh, VILLANE! Meie akrüülilembesest kaubandusest villast mütsi leida pole sugugi mitte lihtne.

Õhtu lõpetuseks läksime Tagele külla. Ta küpsetas mustikamuffineid! Lisaks imemaitsev pasta singi-kukeseenekastmega ja šampus. Ja lapsed mängisid ja meel oli nii helge… Oleks ainult kauem olla saanud! Igatahes võrratu viimane õhtu Eestis. Homme õhtul juba lendame 🙂

Aga nüüd on hirmus uni peal, nii et kähku magama. Homme vaja Plika eelsünnipäeva pidada ja kohvrid pakkida ja käsipagasi kott on IKKA puudu (Tagel pidi midagi olema, aga suure jutustamise käigus ei tulnud enne meelde, kui viimase bussi peale jooksime ja ta ei leidnud seda nii kiiresti üles :D)… Aga küll ma midagi välja mõtlen.

Homme samal ajal lendame juba Riiast Bergeni poole!

Magavad

/ igapäevaelu, plika, poiss / 1 Comment

Ma AUSÕNA tahtsin ise ka varem magama minna, aga jäin siis blogi kirjutama ja homseks nimekirju koostama ja pärast keskööd sain hakata jälle ülekandeid tegema ja… Noh, nii see läks. Nüüd on homsed plaanid küll üksipulgi kirjas ja mitu vajalikku asja tuli veel meelde, hetke rahalise seisuga ka sotid selged. Rõõmustasin, et Abikaasa kandis mulle ca €100 rohkem, kui küsisin, aga eks ta esitas omapoolseid tellimusi ka, lisaks tuli veel meelde asju, mis vaja kaasa osta, nii et ma olen peaaegu et jälle miinuses, nii see lähebki 😀 No õnneks see miinus on minimaalne, paarkümmend eurot. KUI mul nüüd veel mingeid ettearvamatuid kulusid meelde ei tule. Aga kui palju neid kahe päeva sisse ikka mahub, ah?

Ma nüüd lähen pesen hambad ära, kasutan niiti ka ja puha. Ja siis lõpuks saan magama. Äkki vanaisa homme halastab ja võtab lapsed hommikul enda hooleks… Täna ta ei viitsinud 😛

Asjad edenevad

/ igapäevaelu, rõõm / 5 Comments

Mul on juhe kõigist tegemist vajavatest asjadest täiesti koos, miski ei püsi meeles üle minuti. Elan nimekirjade ja meelespeade toel.

Mitmed asjad seisid rahapuuduse taga. Abikaasa reedel tehtud ülekanne jõudis õnneks eilseks kenasti kohale. Eile oli aga lihtsalt nii kiire päev, et ma lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud lõpuks mingite tellimuste ega ülekannetega tegeleda.

Käisime lastega eile hommikul juuksuris, seejärel külas Abikasa vanaemal, kes meid korraks ka vanaisa vaatama viis (ta on nüüd hooldekodus), tagasiteel sai tibake kiigutud ja lehtedes sahistatud, lõunaune ajaks koju jõudes olin ise ka täiesti läbi ja puhkasin koos Poisiga. Kaua pikutamise lõbu paraku polnud, sest mul oli vaja minna ja need asjad korralikult kokku pakkida, mis lasterikaste perede liitu viimist ootasid.

Õhtul läks ema oma mehega teatrisse, mina kasutasin juhust ja kutsusin Kaidi külla, et teda veel ikka enne ära minemist korra näha. Juhtumisi oli tal just eile tööpäev kella viieni, nii et ta oli Pärnus ja sai tulla ka. Tõi mulle Hessist burksi ja Hahni pubist friikad, sest mul tuli hirmus rämpsu isu 😀 Vaatasime temaga koos üle mu koduse apteegi sisu, et otsustada, mida on mõttekas Norrasse kaasa võtta, mida mitte, mida ja kui palju oleks vaja veel osta, kontrollisime üle, kui palju ravimeid on üldse lubatud üle piiri viia jne. Muuseas mainisin talle, et ma lugesin ühest blogist spets villiplaastritest, millest ma polnud varem kuulnudki – et tahaks proovida, aga olevat üsna kallid. Selle peale Kaidi vastas, et oot, mul vist midagi kotis on ja läks kraamis sealt kolm-neli erinevat varianti välja 😀 Mis nii viga elada, kui oma ihuapteeker on.

Täna tehti tuju kohe hommikul heaks – läätsed.com ja Minu Print vastasid mõlemad meilidele superkiirelt (nagu kõik varasemadki korrad). Sain oma läätsede aastavaru väga hea hinnaga (ühtlasi anti lootust, et uuest aastast tuleb veebilehele ka see võimalus, et rohkem ostes on soodsam) ja kuna minu tugevust oli hetkel ainult üks pakk neljast vajalikust (mul jäi tellimus viimasele minutile, sest raha ju varem polnud), saadavad nad mulle ülejäänud hiljem Norrasse järele (mina postikulu maksma ei pea :P). Minu Print lubas kah mu tellimuse kiirelt posti panna. Oh, kuidas mulle meeldib kiire ja isiklik suhtlus, nii mõnusa tunde jätab.

Ema on nüüd kaks päeva Tallinnas, aga jättis mulle auto kasutada, nii ma siis läksin täna hommikul asju peale laadima, mahutasin napilt kõik autosse ära (terve pagasnik, tagumine iste ja ees kõrvalreisija oma said manti täis) ning läksin oma kraami ära viima. Teadsin enam-vähem, kus lasterikaste perede liidu kontor on ja auto mahtus täpselt nende uksest natuke edasi parkima. Ma siiani pole kindel, KAS ma võisin seal parkida, no see teema, et ristmikust mingi maa peab olema vaba? Aga see oli PÄRAST ristmikku, siis vist võib. No igatahes, mulle saadeti kaks poissi appi asju üles viima, nad väga kiirelt ja asjalikult aitasid mul kõik ära teha ja sain sealt kiirelt tulema.

Jõudsin tagasi täpselt üheks, et lastele süüa anda ja Poiss magama panna – kui tundus, et ta vist jäi, lasin vaikselt jalga. Etteruttavalt võin öelda, et Poiss jäigi magama ja vanaisa sai Plika ka probleemideta tuttu – tema ei jää pool ajast lõuna ajal üldse magama, nii et väga hästi läks.

Läksin Maavalitsusse, et Poisi sünnitunnistusest ingliskeelne variant saada. Abielutunnistus ja Plika sünnitunnistus said omal ajal tõlgitud ja apostillitud, aga Poissi siis ju veel polnud. Sooritasin oma esimese iseseisva diagonaalsete joonte vahele parkimise eeskujulikult 😀 Nüüd on ingliskeelne variant olemas, aga mul pole siiani õrna aimu, kas Norras ka apostilli vaja on või mitte. Pean foorumist küsima, aga kindlam on vist ikka ära teha, see €27 ei tapa ja vähemalt teevad seda nüüd kõik notarid, mitte ei pea kuskile ministeeriumisse ronima.

Seejärel oli vaja Geale müüdud käru ära viia ja Ülejõe kanti ma eriti ei tunne. Vaatasin kaardilt kenasti välja, midagi rasket polnud, jõudsin õigesti kohale ja andsin üle. Sama teed pidi tagasi sõites sai muidugi nalja küllaga. Uus-Sauga tänavalt Jannseni tänavale vasakpöörde tegemine oli paras k*pp ja kui lõpuks tundus, et nüüd on paras auk, avastasin liiga hilja, et minu sõidurida on ikka liiga pikalt autosid täis, seega polnud muud võimalust kui silla peale keeramise asemel otse sõita. Mõtlesin, et hea küll, lähen siis üle uue silla, pole eriti vahet… Aga sinna silla peale sõitmine läks alguses nihu, sest mul jooksis juhe kokku ja ma sõitsin kuskilt valesti (no seal oli see suur silt, mis näitas, kas Riia või Tallinn või mis iganes, sealt). Mingi hetk sain tagasipöörde teha, sõitsin vahepeal veel kuskilt valesti ja lõpuks umbkaudu õigesse suunda hoides jõudsin ikka sillale välja, jumal tänatud. No muidugi ma suutsin siis veel Papiniidu ristis vale raja valida, kust ainult vasakule sai (mul oli vaja otse minna), aga sealt oli vähemalt kerge väikese ringiga õigesse kohta välja jõuda 😛 Nojah, algaja asi… Vähemalt sai kõik tehtud ning jõudsin elusa ja tervena koju.

Kuna lapsed magasid, olid aega rahulikult süüa ja arvutis istuda, sain isegi üle mitme päeva Abikaasaga rääkida ja nüüd just jälitasin oma Norrasse saadetud pakki ning sain teada, et see oli täna kell pool neli Oslos tollist läbi saanud ning Bergeni poole teele pandud, järelikult Abikaasa peaks selle ülehomseks kindlalt kätte saama – SUPER.

Homme on vaja käia pangas, et saada uus koodikaart (vanal on osad numbrid kulunud, mulle on mugavam väikseid ülekandeid sellega teha, mitte hakata iga kord ID kaardi lugejat ja kaarti otsima) ja suurendada ID kaardi maksete limiiti (mulle kunagi väideti, et piiramatu, aga täna olin ma koodikaardiga ca €100 kandnud ja kui ID kaardiga €300 ülekande sain veel ära teha, siis €400 enam ei lastud). Siis on kosmeetik ja viimane hambaarst, Kaidi juurest pean läbi käima, et oma apteegikraam ära osta, kodutarvete poest elektrihambaharjade kohta uurima (meil on Oral B oma ja tahaks lastele ka, aga ma siiani ei saa aru, kas ma saan siis sellele spets laste otsikud otsa panna või peaks ikka lastele eraldi harja ostma, millel need otsikud väiksemad on – foorumist lugesin, et olevat tavalisele harjale eraldi laste otsikud olemas, aga Euronicsi kodukal on küll kõik harjapead nö tavalised ning ainus laste pea just laste hambaharjale) ja nipet-näpet Norrasse kaasa ostma. Ahjaa, apostilli peaks veel ära tegema, üks maksikiri tuleb posti panna… Käsipagasi kotti ikka pole… Ja õhtul lähen veel Tagele külla.

Ühesõnaga tegemist jagub. Aga tunne on hea 😀

Tõeline koduperenaine

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Meil oli siin hiljuti grupi naistega vestlus emaks olemise teemadel… Mina olin üks neist, kellelt küsiti, kuidas ma nii hästi kodus vastu pean, miks mind ei kisu mujale.

Hee, kusjuures ma täiesti tundsin ennast ära ka ühe teise inimese kirjelduses, kes ütles, et oli liiga kärsitu lapsega kodus passimiseks, ei oska temaga mängida jne. Ma olen ise umbes samasugune. Temale oli kergenduseks tööle tagasi minna ja ilmselt mulle oleks samamoodi olnud… Seda eeldusel, et oleks olnud töökoht, kuhu minna – selline töö, mis oleks mulle tõesti midagi pakkunud, huvitav olnud. Kuna ma seda aga ei leidnud, siis jah – kui on valida suvalise mõttetu töö ja lastega kodus olemise vahel, siis viimane võidab pika puuga.

Raske oli siis, kui Poiss alles sündis, me olime just oma koju kolinud, kõik oli sisse sättimata, Abikaasa kogu aeg tööl… Nüüd on kodu nii korras, kui rahalised vahendid seda võimaldavad ja vastsündinust on saanud kahene rüblik. Lapsed mängivad koos (ja muidugi ka tülitsevad omajagu), mina olen ära unustanud öised üleval olemised ja selle tunde, et ma ei saa näiteks lapse kõrvalt duši all käia vms.

Ühesõnaga ma tõesti naudin kodus olemist. Aega jagub kõige jaoks ja see on nii mõnus. Abikaasa on juba üle kahe kuu võõrsil olnud, nii et kogu majapidamine on minu õlul. Nojaa, aed on metsa kasvanud, aga muidu on kõik superluks 😀 Suur pluss on muidugi see, et kui mul ikka vaja ära käia on, siis on lapsehoidjaid mitmeid – kui ei saa üks, siis teine ikka. Või kolmas… Või neljas 😀 Mõelge, mul on NELI inimest, keda ma suurima rõõmuga oma lapsi hoidma usaldan. Ja need on kõik sugulased, tegelikult on mul siin õige mitu sõpragi, kes mu lastega suurepäraselt hakkama saaks – aga kuna sugulased on esimene valik ja sõpradel endalgi palju tegemist, pole olnud vajadust neid reaalselt paluda.

Jabur iseenesest, ma tõesti poleks arvanud, et ma võiksin selliseks kodukanaks muutuda. Teisest küljest ma jällegi tean, et KUI tekiks võimalus minna tööle, sellele huvitavale tööle, eks… Siis ma läheks ka sinna suurima elevusega. Aga kuni seda võimalust pole – no tõesti, ma oskan iga olukorda nautida. Niisiis praegu naudin kodus olemist.

Eilne ja tänane päev olid sarnaselt kiired – mõlema päeva esimesse poolde mahtus kaks asjaajamist, mis on täpselt poole rohkem, kui ma harjunud olen 😛 No ses mõttes, muidugi ma käisin alati pärast õppesõitu poes ja muid pisiasju korda ajamas, aga eile käisime Plikaga haiglas arsti juures, mis oli selline suurem ettevõtmine, hiljem õppesõit… Täna hommikul käisin Kaidiga sõitmas, siis tunnike kodus ja siis ka õppesõit. No ma olengi selle aeglase eluga nii ära harjunud, et kui juba pool päeva ringi asjatama pean, siis on väsimus peal ja tundub, et nüüd on enam kui küllalt, saaks juba rahulikult kodus olla. Kodus teen ju ka kogu aeg midagi, aga see kuidagi ei väsita üldse nii palju.

Ja mõlemal päeval olen ma tundnud arutut rahuldust sellest, kui ma olen saanud lõpuks koju tulla, kõik ära koristada ja söögi valmis teha. See hetk, kui toad on korras, söök ahjus või pliidil valmimas ning köök ka ära koristatud ja kõik nõud pestud… No tohutu rahulolu!

Eile jõudsin koju kolmest, õhtul kella kuueks oli kõik vajalik tehtud ja kuna ma ei viitsinud laste magamaminekuni niisama passida (nagu öeldud, nendega mängimine pole mu tugevaim külg :D), mõtlesin, et teeks õige kooki. Aitas kenasti aega viita ja lapsed olid vägagi rahul. Vaatasid pealt ja said hiljem kaussi puhtaks noolida.

Kutsusin Kaidi pärast pika tööpäeva lõppu külla kooki sööma – panin lapsed magama, siis sai veel rahulikult jutustada ja siidrit juua… Mõnus!

Tänasele rahulolule lisas vürtsi see, et õhtul oli mul kolm tundi sõbranna laps hoida, vanuselt Poisist paar kuud noorem. See oli esimene kord, kui ta siia ilma emata jäi, aga kuna nad on mul üsna tihti külas käinud, siis ma arvasingi, et mingit probleemi ei tule – lapsed mängisid kogu aja kenasti koos ja tülisid oli minimaalselt. Mina tegelesin nendega ehk kolmandiku ajast, ülejäänud aja said isekeskis hakkama. Mul oli aega kartuleid koorida ja need koos kanaga ahju torgata, leiba küpsetada ja koristada, isegi veidi arvutis istuda… Suurepärane!

Nii et jah. Minu päeva kõige suuremat rahuldust pakkuvad hetked on seoses koristamise, kokkamise ja lastega. Kes oleks osanud arvata 😀

Et asi nüüd liiga lilleline ei paistaks, siis piisavalt on ka neid hetki, kus on peal totaalne eiviitsi. Kus toad on sassis, söögitegemisele ei taha mõeldagi ja laste tülitsemine paneb juukseid kitkuma. Aga no seda suurem on rahulolu, kui ma kõike jõuan ja viitsin ja lapsed hästi käituvad, eks 😛 Ning kuna mul on kombeks noid momente meeles pidada ning negatiivne kiirelt unustada, siis tagasi vaadates tundubki kõik pigem helgetes toonides.

On hea, et ma oskan hetke nautida. Ma olen väga pikalt ja teadlikult selles suunas töötanud, et mitte muretseda asjade pärast, mida ma hetkel muuta ei saa ning tunda rõõmu pisiasjadest. No ma olen ju loomult optimist, see aitab kindlasti oluliselt kaasa. Aga mulle tundub küll, et just mu enda teadlik mõtete valimine töötab järjest paremini.

Arenguruumi on muidugi veel küllaga 🙂

Scroll to Top