igapäevaelu

Blogi kirjutamisse jäävad pidevalt augud. Ühest küljest – ise tean, mis kirjutan, eks. Teisest küljest paljusid ei huvitagi, mis ma siin igapäevaselt teen. Aga ometigi tahaks kõik kirja saada… See on mu enda hilisema mäletamise tarbeks 🙂 On mingid asjad, mis endale nii suurt rõõmu valmistasid, aga kiire elu tõttu lükkus kirjutamine kogu aeg edasi, kuni üldse ununes.

Esimene pikem auk tuleb meelde juuni viimasest nädalast. Siis oli meil suurejooneline aiakoristusnädal. Kõik oli õudselt umbe kasvanud, Abikaasa vanemad tulid appi, paari-kolme päevaga saime kõik üsna korda ja aed oli ühtlase võpsiku asemel täitsa aia nägu. Nüüd hakkab muidugi jälle käest ära minema, eile just kitkusin jälle põlvini kasvanud umbrohtu ühest kaugemast aianurgast, kus see ERITI kiiresti kasvab.

Tollel nädalavahetusel käisid veel Heleene ja Taavi külas, kehv ilm muutus nende auks õhtuks normaalseks, nii et saime pimedani väljas istuda, grillida, chillida ja juua.

Vahepeal on ilmselt veel auke… Aga ma ei mäleta hetkel, milliseid.

No ja viimane auk on sellest nädalavahetusest, kui Abikaasa kolm päeva kodus oli. Sel ajal sai üks hästi suur ja oluline asi ära tehtud – uus värav pandud. Meil oli siin siiamaani maailma kõige jubedam plekist värav, mille post oli viltu sõidetud, nii et värav oli täiesti viltu ees ja logises nii, et alati, kui lapsed olid õues, pidin värava alla puulipid sättima, et suurt auku pealtnäha väiksemaks teha, et lastel ei tuleks pähe üritada sealt alt läbi ronida. Ja värava kinni hoidmiseks oli ka mingi suvaline traatidest keeratud jubin… Õudne, noh 😀

Naabritega olime korduvalt rääkinud, et peaks korda tegema või välja vahetama, aga jutuks see seni jäigi – tundus liiga kallis ja keeruline ettevõtmine. Nüüd aga juhtus nii, et naabrid olid kutsunud oma sõbra autoga posti välja kiskuma. Meie ei teadnud sellest midagi, nägime lihtsalt aknast, kuidas sikutama hakati. Abikaasa hakkas kohe edasi mõtlema, et võiks siis juba uue värava ka teha… Läks tõi Puumarketist lippe, ostis kinnituseks jubinaid,  laenas sugulaselt tööriistad, naabrid tõid Pinotexi… Kolm päeva sai ühiselt lihvitud ja värvitud ja kinnitatud, nüüd ongi uus värav 😀 No tõsiselt, mul on tohutult hea meel selle üle. Suur asi!

Nüüd on Abikaasa Soomes tagasi ja järgmise kohtumiseni läheb päris pikk aeg. Aga sellest kunagi hiljem pikemalt.

Mina olen hirmus laisk ja teen nii vähe kui võimalik. Käin sõidutundides, teen süüa ja igapäevaseid koristustöid, muu aja molutan lihtsalt maha. Nojaa, need mainitud asjad kulutavad aega päris kenasti nagunii 🙂

Aga sõidutunde ma naudin ja see on midagi täiesti uut. Ma üritasin küll algusest peale võimalikult positiivselt mõelda, aga päris pikka aega oli sõitmine minu jaoks midagi nii keerulist, et iga kord oli tunne: jälle lähen ennast lolliks tegema. Nüüd lõpuks sõidan nii hästi, et see meeldib mulle ja tunnen, kuidas iga tunniga tuleb praktikat juurde. Saaks vaid võiduka lõpuni pingutatud!